Rikkad lapsed

Leelo Kõlar

„Noor muusik” 4. – 8. IV Mustpeade majas ja Estonia kontserdisaalis Järjekordne konkurss noorukestele pilliõppijatele! Võib tekkida mõte, et palju neid võistumängimisi küll vaja on ja kas üldse ongi? Kui võtame kokku viimase aja konkursid ainuüksi klaverimängijatele, siis, uskuge või mitte, on neid aastas kümne ringis. Poleks ülearune teadvustada, millised need siis on: rahvusvaheline Chopini konkurss Narvas, rahvusvaheline „Noor muusik” Tallinnas, Bachi konkurss Narvas, klaverikontsertide konkurss Narvas, noorte pianistide konkurss Tartus, Ago Russaku nimeline noorte pianistide konkurss Tartus, „Mängime Ellerit” Tallinnas, Tobiase konkurss Hiiumaal, klaveriansamblite konkurss Valgas, igasügisene noorte pianistide konkurss muusikakeskkoolis (viimati „Eesti kõla”), keskastme muusikakoolide klaveriõpilaste konkurss (vaheldumisi Tallinnas ja Tartus) ning üleriigiline muusikakoolide klaveriõpilaste konkurss-ülevaatus Tallinnas. Neile lisanduvad veel väiksemad võistumängud maakonna- või koolisiseselt. Osa võistlusi toimub küll üle aasta, kuid ikkagi pole neid sugugi vähe. Kurta ei saa ka osavõtu üle – huvilisi on jätkunud kõikjale. Kui hakkame vaatama osavõtjate nimekirja, siis hakkab silma mõnede nimede kordumine. See tähendab, et on mängijaid, kes osalevad ajapikku võimalikult paljudel võistlustel, figureerivad seega edukate esinejatena siin-seal võrdlemisi pidevalt, ning saavad meile pikapeale juba tuttavaks. Millest see räägib? Me teame, et on osa lapsi, kes õpib meie muusikakoolides n-ö hobi korras, mis on ju tore, ent on ka õpilasi, kes polegi enesele veel teadvustanud, miks nad pilli õpivad. On aga needki, kel sünnib õpiaja jooksul kindel tahtmine muusikuks saada ja oma eriala kalliks pidada kui tulevast pidevat tegevusala. Sellega koos ärkab ka suurem pühendumus muusikaõpingule ning vajadus jaotada oma energia ja aeg üldhariduse ja eriala vahel. Õppurid ja ka nende õpetajad seletavad seda ärkavat kiindumust just konkurssidel kaasalöömisega. Nad kinnitavad, et võistlus annab stiimuli tähelepanelikuks ja järjekindlaks tööks, süvenemiseks muusikalise küpsuse saavutamisel, publiku ees esinemiseks ning tulevikusihtide seadmiseks. Huvi kasv, võrdlusvõimaluste tekkimine, kriitikameele arenemine nii enese kui teiste suhtes on suur edasiviiv jõud muusiku kujunemise ja kujundamise teel. See peaks olema veenev vastus kõhklusele, kas konkursse on üldse vaja.

Kahjuks peame kuulma, et paljudel lastevanematel puudub võimalus tasuda lapse õppimise eest muusikakoolis (vaatamata valdade omavalitsuste kõikuvale abile). Me pole nii rikkad, et võimaldada kõigile andekatele soovijatele muusikaharidust! Kas õppima pääsevad siis ainult rikaste lapsed? Mis on üldse rikkus? Kas tõesti ainult raha? Kui oleks rohkem neid, kes on teadvustanud enesele selle rikkuse, mida annab meile kunst, kirjandus, muusika! Võiksime kätt südamele pannes kuulutada kõik need konkurssidel esinejad sisemiselt rikasteks. Need on rikkad lapsed, kes mõtlevad, tunnevad ja toimivad sügavuti ja armastavad kogu hingest muusikat. Siin aga on käärid – kas ainult raha laseb saada sisemiselt rikkaks? „Mis on sellel pildil valesti?” küsiks nüüd meile tuttavaks saanud Mari-Liis Lill. Mida peaksid ära tegema selle ala „asjamehed”, et sõltumata finantsilistest või logistilistest teguritest pääseksid õppima ka need, kel on selleks tõesti eeldusi ja soovi?

Kui nüüd tagasi tulla konkursiteema juurde, siis on huvitav, kuis lapsed tunnistavad erinevust kontsertesinemisel saadud esinemisrõõmu ja konkursil üles kerinud pinge vahel. Konkurssi võrreldakse spordivõistlusega võidu nimel. Täiskasvanud mängijal liitub sellega kindel soov end tõestada lugupeetud žürii ja asjatundliku publiku ees ning tahtmine oma ülesastumisega öelda midagi selletaolist nagu „vaadake ja kuulake mind, ärge unustage, et olen olemas!”. Nii kujunes see tänavusel „Con brio’l”, mis televisiooni kaudu „Klassikatähtede” nime all jõudis paljude kuulajate-vaatajate südamesse, laiendades sellega klassikalisest muusikast meeldivalt üllatanute ringi. Meil on sirgunud ja kujunenud terve plejaad silmapaistvaid muusikuid, kes „ei taha enam meie väikesesse Eestisse ära mahtuda”. See on meie tõeline rikkus, mis tõestab, et oleme õigel teel – me kasvatame lapsed rikkaks.

Need rikkad lapsed esinesid seekord neli päeva kestnud rahvusvahelisel konkursil „Noor muusik”, mida on kuni 13aastastele viiuli-, klaveri- ja tšellomängijatele korraldatud 1997. aastast. See on võitnud järjest populaarsust oma kodusooja õhkkonna, kõrgetasemelise korralduse ja rõõmustavate tulemustega. Selle kauni ürituse eestvedajateks on kõigil neil aastatel olnud entusiastlikud muusikasõbrad Reet ja Märt Hunt koos oma abiväega, kandes oma õlul ettevõtmisega kaasnevaid nii majanduslikke kui korralduslikke ohtraid muresid.

Kui mõtelda osavõtjate peale, siis on „Noorel muusikul” algaastatest peale esinenud sellised nimed nagu Mihkel Poll, Jaan Kapp, Liidia Ilves, Silvia Ilves, Indrek Leivategija, Marike Kruup, Triin Ruubel, Theodor Peeter Sink (paljusid ei jõua siinkohal nimetada), kes on ajapikku hakanud mängima juba olulist rolli meie muusikaelus. Taimelava on olnud õigesti haritud ja väetatud. Selle konkursi geograafia on lai. Loomulik, et lähimaadelt nagu Läti, Leedu, Soome ja Venemaa on alati tulnud kõige rohkem osavõtjaid. Paistab ka, et Norra ja Iirimaa on korduvalt olnud innustunud osavõtjate seas. Huvi võiks pakkuda veel aastate jooksul osalenud maade rikkalik loetelu: Rootsi, Taani, Saksamaa, Austria, Inglismaa, Prantsusmaa, Poola, Iisrael, Ukraina, Valgevene, Bulgaaria, Armeenia, Gruusia, Slovakkia, Ungari, Vietnam, Lõuna-Korea, Lõuna-Aafrika. „Noor muusik” propageerib nõudlikus võistluskavas ka väärtuslikku eesti muusikat ja auhindadena ka head eesti kunsti. Võistlejad ei pea end tundma kohustusliku kava esitamise järel kõrvaletõrjutuna, kuna neil võimaldatakse õnnestunud palaga esineda ka kontsertidel teistes saalides. Lapsed kogevad nii rõõmu, et pole teinud tööd ainuüksi võistluse tarvis.

Mitmepäevalist jõukatsumist kahevoorulisel võistlusel Mustpeade majas kroonis traditsiooniline laureaatide pidulik lõppkontsert 8. aprillil Estonia kontserdisaalis. Alles hiljuti 9aastaseks saanud Julianna Gaál Ungarist pani kohe tähelepanelikult kuulama Bartóki-Zathurecky kolme lastepala värvika, peene kõlataju ja tundliku meelelaadiga, avades ukse edasistele muusikalistele saavutustele. Esinejate hulgast jäi eriliselt meelde Anna Lotta Karu (Eesti) võluvalt sisukas ja artistlik esinemine Vivaldi a-moll viiulikontserdi 2. ja 3. osaga ning Haydni nõudlikku meisterlikkust vajava tšellokontserdi 1. osa kaalukas, hea süvenemisega pakutu Maria Zaitsevalt (Venemaa). Sundimatult rõõmsameelne norra tütarlaps Birgitta Elisa Oftestad kutsus esile publiku kestvad kiiduavaldused Vivaldi tšellokontserdi elavaloomulise esitusega. Pianistidest särasid Mozarti C-duur Klaverikontserdi I osaga Kasparas Mikužis (Leedu) ja Ester Mägi palaga „Kassari kadakad” Maksims Taņičevs (Läti), kelle konkursi žürii tunnistas ühtlasi Mägi teose parimaks esitajaks. Kontserdile pani Mozarti Klaverikontserdi A-duur 1. osaga punkti konkursi 12aastane „veteran” Kuisma Alex Sippola (Soome), kes on sellele üritusele olnud truu tervelt kolmel korral ja sealjuures edukalt kahel erialal – klaveril ja tšellol. Napis koosseisus Klaaspärlimängu kammerorkester mängis dirigent Jüri Alperteni innustaval ja hoolival solistidega suhtlemisel heakõlaliselt ja sütitaval kaasaelamisel, kaunistades õhtut stiilikohase tõlgendusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming