Richard Straussi müütiline sümbolilaviin

Tiiu Levald

RICHARD STRAUSSI ooper “NAINE ILMA VARJUTA” (“Die Frau ohne Schatten”) Helsingi ooperimajas 20. I.  

Lavastuse kunstnikutöö sulandab muusikat kosmilise müsteeriumiga.repro

 

Sellise pealkirjaga reklaamib Soome klassikalise muusika ajakiri Rondo 20. I Helsingi ooperimajas esietendunud Richard Straussi ooperit “Naine ilma varjuta”, mis kuulus 12. – 24.  I toimunud Straussi nädalatesse. Pidustuste “Meister Strauss ja möödunud aegade lummus” käigus sai jälgida veel oopereid “Salome”, “Arabella”, “Roosikavaler” ning Alminsaalis Lied’i-kontserte, sealhulgas praegu ühe Euroopa ja Ameerika lavadel särava interpreedi Nina Stemme õhtut. Kadestamisväärne ettevõtmine, ja seda kindlasti Mozartile mõeldes, sest toetudes Straussi kirjavahetustele nii oma pikaajalise koostööpartneri Hugo von Hofmannsthali kui ka sõbra ning oma tööde karmi hindaja Romain Rolland’iga, teame, et Mozartil oli tema loometeel tohutu tähtsus.

Richard Straussi on nimetatud XX sajandi viimaseks romantikuks, tema looming on läbinud väga erinevaid filosoofilisi radu: küll Nietszche üliinimene ja tema igavene üksindus ning “halli põhjamaa õudne hallus, päikeseta viirastuslikud mõtted”, samas jälle mozartlik päikeselisus. Temale on omistatud kõikepõlgavat individualismi, kangelaslikku joobumust, pidades silmas iseenda persooni, võltsi deklamatiivsust ja lõputuna kulgevate meloodiaarenduste ülimat meisterlikkust. Rolland on ühes oma essees iseloomustanud heliloojat järgmiselt: “Kõrget kasvu, sihvakas, küllaltki elegantne ja kõrk, ta nähtavasti kuulub peenemasse rassi kui ülejäänud teda ümbritsevad saksa muusikud… Ta on sama närviline nagu Mahler, kui dirigeerib: kord meenutavad tema liigutused pöörast tantsu, järgides väiksemaidki rütmimuutusi tema tundlikus muusikas nagu läbipaistev vesi, millesse on heidetud kivi… Kergesti ärrituv, kuid ka apaatne, pääsedes oma närvilisusest tänu oma inertsusele; kuskil temas peitub lõtvus, mis omane baierlastele. Olen veendunud, et pärast tunde kestnud intensiivset elu istub ta siis poolunes, mitte midagi nägevate silmadega”.

Skandaaliga lõppes Oskar Wilde’i näidendile “Salome” kirjutatud ooperi esietendus Dresdeni Ooperis 1909: publikule ei sobinud nii avameelne inimolemuse salasoppide eksponeerimine, mis sealjuures loodud lummavalt kaasakiskuva ekstaatilise kirega, nagu seda on näiteks Salome stseen Jochanaani peaga.

On tunnistatud, et pärast geniaalset Mozarti “Figaro pulma” võib sinna kõrvale asetada vaid Straussi-Hofmannsthali “Roosikavaleri” (1911), mis pakatab armastusest, vaimukusest, on elegantne ja graatsiline – midagi lummavamat kui viimase vaatuse tertsett ja kahe noore lõpuduett on raske muusikaloos kõrvale leida.

 

Strauss ja Hofmannsthal

 

Richard Strauss (1864 – 1949) sündis Münchenis metsasarvemängija peres, sai range klassikalise hariduse, komponeerimisanne ilmnes juba nelja-aastaselt, noorukina tudeeris paar aastat ülikoolis filosoofiat, kunstiajalugu ja esteetikat. Oli põhiliselt autodidakt, kuid juba 21aastasena sai Meiningenis õukonna dirigendiks. Järgnesid õukonna ooperidirigendi staatus Münchenis (1886), Berliinis (1898), Weimaris (1889), aastail 1895 – 1898 kontserdireisid dirigendina mööda Euroopat, kus dirigeeris oma sümfoonilisi poeeme “Till Eulenspiegel”, “Don Quiote” ja “Kangelaselu”. Seega kiire ja peadpööritav edu.

Kuna tema isa oli mänginud Müncheni õukonna orkestri koosseisus kaasa Richard Wagneri ooperite “Reini kuld”, “Valküür”, “Tristan ja Isolde” ning “Parsifal” esietendustel, siis võib oletada Wagneri muusika mõju juba kodusest õhustikust. Kuigi Strauss on jällegi ühes kirjas tunnistanud, et silmad ja kõrvad selle müsteeriumi mõistmiseks avanesid tal hiljem. Tema esimene ooper “Guntram” (1894) on ilmsete Wagneri mõjudega. Kuid toimus Straussi jaoks ka hoopis olulisem sündmus: pärast primadonna Pauline de Ahna väga tormilist skandaali need kaks noort inimest kihlusid ja elasid kõrge vanaduseni koos. Ja siit ilmselt saab alguse üks kõige igavikulisem ja lummavam teemaring läbi kogu tema loomingu: naise sisemaailma müsteerium, isiksuse siseheitlused ja kahe sugupoole teineteisemõistmine kõigis tundevarjundeis.

Aastal 1900 tutvus Strauss luuletaja Hugo von Hofmannsthaliga, kellega koostöös sündis tema ooperiloomingu kuldvara: “Elektra”, “Roosikavaler,” “Ariadne Naxosel”, “Naine ilma varjuta” ning aastal 1929 “Arabella” – siin lõpetas Hofmannsthali surm selle erakordse koostöö. Märtsis 1911 vastas Hofmannsthal Straussi soovile luua libreto ooperile “Naine ilma varjuta” (naine, kes ei soovi saada emaks, on varjuta) järgmiste sõnadega: “Üheks naiseks (kõnealuses ooperis) sobiks sinu naine hästi, kui jääda diskreetseks, võtta teda kui mudelit. Veider naine, põhiliselt väga kauni hingega; imelik, tujukas, võimukas ja samas meeldiv…” Liigutav on lugeda Straussi hilisemaid selgitusi oma naisele: libreto olevat võluv, teemakäsitlus puhas ja üllas ning naine olgu mureta, keegi ei aima, kes on prototüüp. Peab imetlema Straussi võimet väljendada oma kiindumust pikki aastakümneid väsimatu ekstaasiga. Näiteks võrreldes laulu op. 27 nr 10 “Morgen!”, mis kingitud Paulinele pulmakingiks, milline peab kulgema “aeglaselt ja väga laulvalt” ning mõjub kuulajale hingematva haprusega, tema viimase nelja lauluga aastast 1948 orkestrile ja sopranile – siis mõistad, kuivõrd võimetu on keskpärasus hoomama seda kõrgi fassaadi taha peitunud hinge.

 

Muinasjutt ja reaalsus

 

Ooperis “Naine ilma varjuta” on segunenud muinasjutt ja reaalsus. See on täis sümboleid ja müstikat, suurt igatsust ja eneseirooniat. Strauss on toonitanud, et see ooper ei ole mingil juhul meelelahutuslik, vaid selles väljendub hing muusika keeles – nii nagu seda mõistis ka Wagner. Straussi sõnul on see hümn abielule, mis õnnistatud lastega, ning humaansuse, mõistmise ja armastuse otsingule. Rolland on ette heitnud libreto autorile udust kontseptsiooni ja tegevusliini paigaltammumist – ja sellega võib teatud määral soostuda, kui silmas pidada pikki monolooge ja iseendaga heitlemise stseenide kulgemist kuskile lõpmatusse.

Värval Barak ja tema naine (Strauss on viidanud endale ja oma naisele) on pärit elust ning muinasjutulised kangelased keiser ja tema naine vaimude maailmast. Mõlemale paarile on pandud ette katsumused: keisrinna soovib leida varju, sest teda kummitavad sündimata laste hääled ja legendi järgi moondub keiser kiviks, kui ta ei suuda aastaga eostada lapsi. Värvalit omakorda piinab kapriisne ja edev naine, kes ei soovi lapsi. Vahetalitajaks on pandud keisrinna amm, kes siis punub kõikvõimalikke intriige, et maiselt naiselt välja meelitada keisrinnale vari. Lummavad on ooperi sümfoonilised intermetsod, kus ilma nende kaunis sumbuursete tekstideta jõuab kuulajani fantastiline helide müsteerium. Tänu Helsingi ooperiteatri erakordsele akustikale pääses orkester, väga musikaalse dirigendi Muhai Tangi juhatusel erakordse mõjuga kuulajani. On ju selles ooperis orkester suurendatud puhkpillirühmaga, lisaks kaks tšelestat, viis hiina gongi, klaasharmoonium ja orel – kuid hetkekski ei tekkinud ebakõla laval toimuvaga. Eriti selgelt jõudis saali värval Barakit laulnud bariton Hannu Niemelä tekst, rääkimata muidugi tema musitseerimisest ja kõlakultuurist – kõik oli perfektne.

Teine, kelle kõla ja laulmine lummas oma täiuslikkuses, oli värvali naise rollis Kirsi Tiihonen. Tal on suursugune laulmisviis, väga ilus häälevärv, temperamentne rollikäsitlus – suur on tema loodud rolli areng riiakusest mõistva lembuseni. Kindlasti kuulus värvali ja tema naise imeline III vaatuse duett nende lauljate esituses samasse suurusjärku tertsetiga “Roosikavalerist” ja Arabella ja Mandryka duetiga ooperist “Arabella” (mida on olnud õnn näha-kuulata Pariisi Châtelet’ ooperiteatris Karita Mattila ja Thomas Hampsoniga!).

Keisrinna rollis laulis meie publikule hästi tuntud Cynthia Makris. Tundub, et rolli vokaalne käsitlus, kus liigselt tremoleeriv ning mitte eriti kaunikõlaline kõrgregister oli vastuolus Straussi ideega. Selles pooljumalikus, poolmaises naises tundub olevat see kõige parem pool unelmate naisest: malbe, igatseb emaks saada ja on väga ohvrimeelne. Läbielamiste kulminatsiooniks kujuneb ju ooperi finaalieelne stseen, kus keisrinna pärast mitmekordseid edasi-tagasi kõhklusi karjatab: “Ich will nicht!” (“Ma ei suuda!”) – siis kõlab see autori tahtel sünnitaja karjatusena, mis peab kuulajaid jahmatama oma jõulise valulisusega. Kuid see värv ja dünaamika on laulja poolt juba ära raisatud.

Kuna ooperis on palju rolle, mis esitavad tegijatele suure väljakutse, pole teatrite repertuaaris just sageli – ka Helsingis oli see mängukavas esmakordselt. Kõnealusel etendusel võis tajuda nii mõnelgi puhul ebamugavat maadlemist kõrgregistriga lauljate partiides. Omaette küsimus on muidugi see, et kutsutakse külalislauljaid, kes jäävad kõvasti alla omadele. Arusaamatuks jäi, miks laulis amme rolli rohkem kui tagasihoidliku laulmise ja muusikalise maitsega Livia Budai, kes oli küll tubli näitlejana, kuid uskumatult ebatäpse intoneerimisega. Ja ometi on soomlastel olemas näiteks Päivi Nisula, kes oma karjääri alustas metsona ja on mulle kõrvu jäänud Wagneri “Valküürist” – amme roll nõuab täisväärtuslikku Wagneri lauljat.

Meeldiv oli kuulata koori repliike ja kavalehelt lugeda, et nii kalade häälte kui bajadeeride rollis oli kaastegev meie muusika- ja teatriakadeemia diplomand Monika-Evelin Liiv – tema kompaktne metso sulandus hästi ja toekalt ansamblitesse.

Omaette fenomen on muidugi Helsingi ooperiteatri lava ja valguskujunduse tehnilised võimalused. Äärmiselt värviküllased ja meeleolukad taustakaadrid tänu uuele projektsiooniaparaadile, lavapindade liigutamised, muinasjutulise pistriku lendamine – kõik see on leidnud lavastaja Michael Hampe ja kunstniku Hans Schavernochi poolt heamaitselise teostuse. Kunstnik on ooperi autorite sümboolikale lisanud oma fantaasia: küll linnulennult vaadeldav labürint, küll kosmiline müsteerium meie pilgu all lahti rullumas – ja kõik see sulandub täiuslikult muusikasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht