Režiihukk „Lendavas hollandlases“

Lavastuses ei ole usaldatud Wagneri teose muusikalist põhikonflikti.

KRISTEL PAPPEL

Richard Wagneri „Lendav hollandlane“ Rahvusooperis Estonia. Dirigent Vello Pähn, lavastaja Pamela Recinella (Itaalia), kunstnik Yannis Thavoris (Suurbritannia), valguskunstnik Matt Haskins (Suurbritannia), video Apparati Effimeri (Itaalia), koreograaf Daniel Kirsipuu, koormeister Elmo Tiisvald, pianistid-repetiitorid Tarmo Eespere, Jaanika Rand-Sirp, Ivo Sillamaa, näitejuht Marko Matvere.

Hollandlane – Rauno Elp, Senta – Heli Veskus, Daland – Ain Anger, Erik – Kevin Ray (USA), Mary – Helen Lokuta, tüürimees (insener) – Oliver Kuusik. RO Estonia koor ja orkester. Esietendus 22. septembril 2016.

Hollandlase meeskonna moodustavad seitse surmapattu (vastavate loomasümbolitega tantsijad), nende keskel  Ain Anger Dalandina.

Hollandlase meeskonna moodustavad seitse surmapattu (vastavate loomasümbolitega tantsijad), nende keskel Ain Anger Dalandina.

Wagneri „Lendav hollandlane“ on üle elanud režiitorme ja elab üle ka selle režiihuku, mille Pamela Recinella Rahvusooperi laval korraldas. Kui võrrelda jaanuaris esietendunud ja ärevust tekitanud Verdi „Aida“ lavastust (Tobias Kratzer) praeguse „Hollandlasega“, jõuame meiegi oma tagasihoidlikul ooperimaastikul tõdemuseni: ei ole üht moodsat lavastamistüüpi. Määrav on see, kas lavastajal on idee ja fantaasia, kas ta oskab seda laulja kaudu väljendada ja lauljale abiks olla, s.t on oskaja või mitte­oskaja, süveneja või kiirustaja. „Aida“ lavastus lähtus oma vaieldavustest hoolimata teosest, selle saamis- ja retseptsiooniloost ning jäi truuks ooperi põhikonfliktile ideoloogia ja inimese vahel. „Hollandlase“ puhul näib eesmärk olevat pigem väline efekt ja loo võtmetegelaste laenamine kollasest ajakirjandusest, transponeerituna 1980. aastatesse.

Pamela Recinella „Hollandlane“ ei lõpe Senta lunastussurmaga, vaid sellega, et hallipäine Senta maalib endiselt Hollandlasest portreesid. Arvestades, kui tähtsal kohal on ooperis Hollandlase pilt, mida Senta on lapsest peale seinal rippumas näinud ja mis on teda inspireerinud olema teistsugune, norme eirav, võiks ju tõepoolest selle ümber tõlgenduse ehitada. Võib leppida ka sellega, et Senta on kunstnik ja deklareerib, et kunst päästab maailma. Siit edasi ei osanud aga lavastaja oma ideed arendada. Lavastuse peamine sisuline möödalaskmine seisneb selles, et pole usaldatud Wagneri teose põhikonflikti, mis tuleb muusikas ülimalt eredalt esile: Hollandlane on „võõras“, „teine“ (ükskõik, kas positiivselt, negatiivselt või problemaatiliselt nähtuna), tema isik ja muusika pakub kontrasti teistele tegelastele (v.a Senta, kes ka muusikaliselt uitab kahe maailma vahel).

Visuaalselt põnevalt on avamängu ajal lahendatud Hollandlasega seostuv tormitsev meri, mille lainete vägevust annab edasi Apparati Effimeri videolõik. Recinella lavastuses on hulljulgest meresõitjast Hollandlasest siiski saanud naftamagnaat ja Senta isa, kapten Daland on keemiavabriku direktor. Kui püüda heasoovlikult mõelda lavastaja antud raamides, siis pidanuks Hollandlane olema pigem Greenpeace’i (seletamatult rikkaks saanud) aktivist, kes ookeanidel Dalandeid jälitab ja mingi vande või noorusaja pahateo tõttu ainult kord seitsme aasta jooksul saab maismaal käia. (Greenpeace’i peakorter on Amsterdamis, nii et see ju ka sobiks.) Praeguses lahenduses konflikt aga õieti puudub, sest Hollandlane ja Daland on sama masti mehed, kellel raha ja vägivald käivad käsikäes. Hollandlase meeskonna moodustavad seitse surmapattu (vastavate loomasümbolitega tantsijad), rõhutamaks Hollandlasele lavastaja tahtel omistatud süütegusid. Tegelikult saaks Wagneri Hollandlast süüdistada ainult ühes surmapatus – uhkuses, mis kauges minevikus kogu probleemide ahela oli tekitanud. Seitse tantsijat ei kanna välja ooperi üht raskemat ja võimsamat stseeni, naftatööliste (norra meremeeste) ja Hollandlase meeskonna kokkupõrget. Näib, et lavastaja püüdis meisterlikkust nõudvast kooristseenist lihtsalt üle libiseda – ja sellest on kahju, sest Estonia koor on heas vormis, täpne ja aktiivne (koormeister Elmo Tiisvald).

Kui Hollandlane on nagu Daland ja teised, jääb arusaamatuks, miks ta Sentat üldse köidab. Senta maalib või tegeleb piltidega peaaegu kogu aeg ja Hollandlane on tema kinnisidee. Kui jätkata lavastusest kontrasti otsimist, siis tekib see pigem Senta ja Amsterdami lõbutüdrukute vahel. Ent sellest ei saa kujuneda lavastuse telg, kuigi Helen Lokuta kehastab madame Maryt elegantselt ja Estonia võluvad kooridaamid sõidavad laval jalgrattaga (ketrajate koor). (See on ilmne viide meister Peter Konwitschny kuulsale „Hollandlase“ tõlgendusele Münchenis – seal lauldakse ketrajate koori fitness-stuudios.)

Kuna sisuline konflikt puudub, on lavastuses liiga vähe pinget, eriti II ja III vaatuses. Tegelaskujud mõjuvad üheplaanilisena, lauljatel on keeruline tuua välja rolli eri aspekte. Positiivne on, et Wagneri teksti lauldi esietendusel mõtestatult. Muusikalist mitmekesisust aga oleks võinud rohkem olla. Rauno Elp püüdis edasi anda Hollandlase kannatusi ja rahuotsimist, oli aga kammitsetud „kurikuulsa“ (lavastaja määratlus) naftamagnaadi kuvandisse. Hollandlase I vaatuse monoloogi esitas Elp talle omase loomuliku fraseerimise ja sisendusjõuga. Nautida võis Ain Angeri kandvat ja sügavat bassi ning head diktsiooni passiivse-asjaliku isa Dalandi rollis. Kuna lavastuses ei ole kontraste, on ka Sental (Heli Veskus) raske Hollandlase eest võidelda. Nii on Veskuse Senta nii lavalises kui ka muusikalises tõlgenduses pigem lüüriline. Dramaatilised kulminatsioonid on aga paigas ja professionaalselt esitatud. Ettevaatlikum võiks olla vibraatoga. Oliver Kuusiku tüürimees oli lauldud ilusa tämbriga, milles oleks oodanud siiski rohkem sära. Erikut esitanud Kevin Ray (USA) viis partii läbi kindlalt, kuid väheste värvidega.

Orkester Vello Pähna dirigeerimisel ei suutnud vältida avamängu wagnerlikke karisid, aga edasi mängis keskendunult ja karakteerselt ning näitas head stabiilset taset. Wagneri-tõlgenduse muusikalist külge tervikuna hinnates tuleb siiski tunnistada, et varasemad „Tannhäuser“ (Pähn) ja „Parsifal“ (Arvo Volmer) olid sügavamalt tunnetatud.

Ooperi pingeline lõpp oli Recinella lavastuses kahjuks lõtv ja jäi arusaamatuks (kavalehte loen põhimõtteliselt alles pärast etendust). Kuna Hollandlases polnud midagi teistest erinevat, siis see, et ta oma nime teada andis, ei näinud kedagi ehmatavat ning Wagneri dramaatiline muusika mõjus naeruväärsena. Edasi tundus mulle, et Senta laseb püstoliga Hollandlase maha, aga kavalehelt selgus, et mitte. Igatahes pärast hoidis ta püstolit oma meelekohal, päästikule siiski vajutamata. Järgnevas elus jääb ta Hollandlast maalima – kas uut Hollandlast ootama, nagu publik saalis?

Wagneri „Lendav hollandlane“ on hea proovikivi Estonia muusikajõududele, sobiv materjal edasiarenguks ja loodetavasti esitatakse Wagnerit vankumatult ka tulevikus. Praegu on kõige nõrgem lüli ebamäärane, üksnes väliselt nüüdisaegne lavastajatöö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar