Retsept raskemeelsuse vastu: üks laul kaks korda päevas

Heili Vaus-Tamm

 

netifoto

 

CD Hr. Mart Sander and his Swing Swindlers. Deutsche Swingmusik 1939 – 1945. Mart Sander (vokaal ja klaver), Kelli Uustani (vokaal), Jaak Lutsoja (akordion), orkester Swing Swindlers, helirežissöör Arne Holm, © 2006.

 

Saksa kultuuriruum on sajandilise vahega maailmale kinkinud vahest eredamaid mentaalseid äärmusi: Schopenhaueri pessimistliku filosoofia ja Teise maailmasõja aegse, täiesti pretensioonitult  rõõmsameelse svingmuusika. Kuulsamaid saksa filosoofe kirjutas XIX sajandi keskel: “Me elame kõige halvemas reaalselt võimalikus maailmas. Kui maailm oleks veel hullem, siis ta lihtsalt lakkaks olemast.” Ei ta lakanud saja aasta pärastki. Mart Sanderi kogumikplaadil pole aga ühtegi isegi veidi nukramat laulu, iseloomulik on 11. laulu pealkiri “Immer vergnügt” (“Alati rõõmus”) ja sõnad “immer vergnügt am Morgen, immer vergnügt am Abend… Das Leben ist wunderschön!” (“alati rõõmus hommikul, õhtul… Elu on imeilus!”) Ja veel üks kontrast: on aastad 1939 – 1945, saksa rahva suurima ajaloolise süü periood.

Paadunud soomeugrilasena tekitab selline pilvitu teksti ja muusika kooslus küsimuse, et miks ometi nii jäägitult rõõmsameelne. Kas totalitaarse režiimi kohustuslik meeleolu? Või hoopis saksa arhetüübi igiomane kindel rõõmsameelsus, mida ei suutnud minetada isegi vahepealse romantismiajastu wertherlus? Ka nõukogude muusika pidi olema mažoorne ja positiivne, kuigi kukkus tihtipeale välja hambad ristis: “Meil laulud aitavad elada, võita…”.

Saksa bürgerite svingmuusika tekstid on seevastu väga leebed: õrn armastus, linnapildikesed, lapsepõlve õhupallid. Märkimisvääne on see, et ajalooliselt on Deutsche Tanz- und Unterhaltungsorchesteri (Saksa Tantsu- ja Meelelahutusorkestri) viimane lindistus tehtud 1945. aasta aprillis. Napilt enne kapitulatsiooni… See fakt meenutab “Titanicu” filmi, kus restoraniorkester ei hakka trügima lootusetu pääsemisvõimaluse poole, vaid jätkab oma kohal tantsumuusika mängimist. Nii lindistas põhjamineva Kolmanda Reich’i orkester ka siis veel kergemeelselt lõbusaid viise, kui paljud kindralid olid end juba maha lasknud. Ka Sanderi kogutud plaat lõpeb justkui sümboolselt palaga “Kauf dir einen bunten Luftballon” (“Osta endale üks kirju õhupall”), kus räägitakse sellest, kuidas lapsepõlves ju nii meeldisid õhupallid, osta siis nüüd endale üks selline… Paljude tekstide taga tahaks nagu midagi enamat aimata, aga sõnadesse ei jõua see kunagi – filosoofilise mõõtme lisab ainult kujutletav taust.

Plaadi avalaulu sõnad viivad kohe pauhti! keset meeleolu ja on nagu Sanderi stiilimängu eneseirooniline kulmukergitus: “Dabei bin ich so romantisch” (“sealjuures olen ma nii romantiline”). Kunstiliselt on plaadi parimad komponendid orkestri toon ja Sanderi vokaal. Lähtuvalt esimesest ongi hea, et orkestrisoolosid nii palju kõlab – need on hea tiheda kõla ja nõtkete repliikidega. Sanderi hääl on kandev ja pehme, eriti nauditav pikema fraasiga voolavates lauludes nagu “So sind wir” ja “Schön ist die Zeit der Jungen Liebe”.

Kelli Uustani on ka igati sobiv tegelane, arvestades laulude filmipäritolu. Just sellised kenakesed mängisid sõjaaja trofeefilmides. Vokaalselt liitub Uustani hääl aga parimalt madalama tessituuriga lõikudes, näiteks on hea laul “Ganz leis erklingt Musik”. Kahtlemata on Sanderi bass-baritoni kõrvale vaja heledat sopranit, aga tihti jääb orkestratsooni tessituuri ja Uustani hääle vahele mingi häiriv tühik.

Vaheldust tahaks aga tõesti rohkem, kas või mõnd tõeliselt aeglast ja lüürilist lugu. Hea mõte on laulus “Verliebte pianist” (“Armunud pianist”) klaverisoolode kasutamine, aga need võiksid olla palju pikemad ja arenduslikumad.

Tekstid ja muusika on kokku ühetooniliselt rõõmsad. Raskemeelsele eesti inimesele paras annus tarbida osakaupa – peaks aitama kroonilise depressiooni vastu. Seda enam, et tegemist on tõelise saksa pagariäri tootega: hiigla suur ja hiigla magus. Pagar Herr Sander on tõesti õige retsepti leidnud ja sada protsenti ehtsa koogi küpsetanud. Tempel peal ja puha, nagu plaadibukletilt paistab. Stiilinäitena igatahes parim, mis välja kukkuda võib.