Resonabilise sügistuuled marsruudil Tallinn – Glamorgan

Maria Mölder

Walesis peetakse 5. – 11. septembrini nüüdismuusikapidu Vale of Glamorgan Festival, mis tänavu suuresti seotud Eesti ja võõrustajamaa kultuuri-, eelkõige muusikasuhetega.  „Walestonia”-nimelise kultuurisilla algatas 2008. aastal Eesti saatkond Londonis ning selle viljadena tähistabki Glamorgani festival Arvo Pärdi juubelit koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga.  Teiste eesti heliloojate loomingut sidus Walesi nüüdismuusikaga kahel kontserdil (5. ja 6. IX) ansambel Resonabilis tavatus koosseisus: kandlemängija Kristi Mühling, flötist Tarmo Johannes ja tšellist Aare Tammesalu, vokalisti Iris Oja vahetavad aga välja Walesi metsosopran Siân Cameron ja Tui Hirv.   

Glamorgani festivali eel sai kodupublik Theatrumi kammerlikus ja Resonabilisele kõlaliseltki õdusas saalis 1. septembril kuulda muusikat pea kahe Walesi kontserdi jagu, Britannias esitatavast jäi lõpuks välja vaid Tatjana Kozlova „Muutlik”. Resonabilis astus Walesieelse  kontserdiga üles ka 31. augustil Helsingis Alvar Aalto ateljees.   

Niisiis, eesti kultuurist on Walesis tutvustamiseks leitud midagi rahvuskultuurile ja  kogu Eestimaale igiomast, seda tänapäevases võtmes. Eriti eesti heliloojad on Resonabilise koosseisule tihti kirjutanud teoseid, kus heli omadused võetakse osadeks eesmärgiga väljendada loodust ja loodusnähtusi kogu oma kõlavärvide kaleidoskoobis. Juba siin võib kahe läbi ajaloo suurriikide tõmbetuultes olnud maalapi, Eesti ja Walesi vahele tõmmata paralleele – küllap tunnevad nii Eesti kui ka Wales hästi pikka, rohkete sademete ja tuultega  sügist. See ongi meil siin ootamatult kärmelt kätte jõudnud, et ampsata ebaproportsionaalselt suur tükk aastaringist. 

Miks nii pikalt ilmast vesta? Resonabilise  kontsertki oli raamistatud teostega, mille aluskihid koosnesid suuresti muusikalistest tuultest: mööda keeli libistamistest ja puhumistest, häälikumängudest. Helena Tulve spetsiaalselt Walesi tarvis loodud uudisteos „North Wind, South Wind” („Põhjatuul, lõunatuul”, 2010) oli samuti tuuline ja ülipingeline kõlamaastik, mis kasvas välja kõigi muusikute ühisest tekstilisest sissejuhatusest, sosinatega algav teos ise kujunes omamoodi tämbritestiks. Kandle  koloriiti võis kohati võrrelda klaveriga. Ja näis uskumatu, et vokaalpartii ei olnudki spetsiaalselt mõeldud Tui Hirvele, kes Eesti esiettekandel soprani mõistes ulmelisi madalas registris häälevarjundeid kuuldavale manas. 

Resonabilis esitas Tallinna kontserdil kaks Briti teost. Walesi helilooja Gareth Churchilli „Vocable” valmis just Glamorgani festivalil esitamiseks ning teose aluseks on eesti juurtega poeedi Philip Grossi tekst. Vokaali paigutamine ansambli keskmesse on iseloomulik Churchillile ning tegelikult paljudele teistelegi, kes Resonabilise ebatavalisele koosseisule ja sealhulgas kandlele esimest korda komponeerivad.  Kandle mänguvõtetega eksperimenteerimine võibki esimese teose puhul olla lähedane kobamisele augustiöös, taskulambi asendamas interpreet. Londonis elava Dai Fujikura teoses „Still Sweet” häälele, bassflöödile ja tšellole astus esimest korda publiku ette Walesi lauljatar Siân Cameron ning sellest hetkest hõljusid mõttes paralleelselt juba kolme lauljanna hääled, sest võrdlusmoment Iris Oja ja Tui Hirvega on visa kaduma. Fujikura suuresti häälikupõhine  tekstuur ning flöödi- ja vokaaliliinide dissoneerivast lähedusest esile kerkivad laused lõid aga tugeva silla eriti Tulve esiettekande ja Tatjana Kozlova „Köielkõndijaga” (2009), teatud mõttes ka jutustust ilustreeriva „Retsitatiiviga” (2006) Age Veeroosilt. Tuulte, häälte ja kandle vahel oli koht ka ühel tehniliselt nõudlikul soolovirtuoossusel flöödile, temperamentsel ja meeleolult veidi hapul Galina Grigorjeva „Lamendil” altflöödile (2000), milliste mängimiseks  Tarmo Johannese talent loodud ongi.     

Positiivselt šokeeriva ja inspireerivana võib piiri taga mõjuda kannel nüüdismuusika kontekstis. Hiljuti kuulsin, et üks rootslannast helilooja säras õnnest, ostes endale Resonabilise kontserdist tõugatuna kõigepealt rootsi kandle ning siis ka analoogse hiina instrumendi. Tõnu Kõrvitsa teoses „Solano” altflöödile, tšellole ja kandlele (2003/2010, versiooni esiettekanne) võivad tundlikult seatud partiid kummalisele näppepillile ja kergete idamaiste mõjudega flöödisoolod jalust niita, kuigi tundmatu ja kaunis on ratsionaalse materjaliga targasti  tasakaalus.     

Kuivõrd Glamorgani festivalist on tänavu erakordselt suur osa pühendatud Arvo Pärdi sünnipäeva tähistamisele, on ka Resonabilise kavas Pärdi teoseid – mõistagi seaded soolokandlele. Pala „Aliinale” mäletan kunagi sääraste kandleseadete pioneerina. See oli 2000. aastate algus, vist veel enne, kui meie nooremad heliloojad ridamisi kandles nüüdisloomingupotentsiaali avastasid. „Aliinale” võimaldab kindlasti oluliselt põhjalikumaid interpretatsioonilisi vabadusi – mida Kristi Mühling  endale ka lubas – kui „Pari intervallo”, samuti tintinnabuli põhireeglitele toetuv, ent staatilisem teos. Kuid „Pari intervallo” tardumuste jada töötab samuti oivaliselt, kui vaimustud Pärdist ja näed esimest korda kromaatilist kannelt. Või kui oled etnosõltlane ning avastad parasjagu eesti heliloojate loomingut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming