Resonabilis sisemise ruumi rännakul

Saale Kareda

„Resonabilis 10”: Iris Oja (hääl), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt) ja Aare Tammesalu (tšello) 11. IV Estonia kontserdisaalis. Maailmas, kus elame, on nn reaalsus ja inimese sisereaalsus energeetilis-informatiivsete struktuuride kaudu lahutamatult seotud. Tänapäeva maailma meeletu keskkonnasaaste peegeldab tegelikult nende inimmasside sisemaailma, kes ei vaevu oma siseilma korrastama. Võiks lausa öelda, et sisekaemuseks võimeliste inimeste hulgast meie planeedil sõltub inimliigi edasikestmine. Uus loodav muusika on selles mõttes huvitav laboratoorium, praegusaja üliintensiivsetes pingeväljades elava inimvaimu transformatsiooniprotsesside peegeldaja ja paljudel juhtudel ka katalüsaator. Resonabilise sünnipäevakontsert 11. aprillil (tähistades täpselt kümne aasta möödumist esimesest kontserdist) kammerlikumaks kujundatud Estonia kontserdisaalis oli üks selliseid harukordseid sisekaemuslikke nüüdismuusika õhtuid, kus terve kontsert hingas ja kulges ühes joones dünaamiliselt reljeefselt, erksalt ja paeluvalt, võttes kuulaja kaasa ühest aegruumi punktist ning pannes ta rikastava kogemuse järel õrnalt maha hoopis ühes teises kohas. Kava sisaldas seitset eesti nüüdismuusika teost viimasest kümnendist (tinglikult saab ju ka Eestis tegutseva Eugene Birmani lugeda siinsete heliloojate hulka), sealhulgas nii ansambli püsirepertuaari kuuluvaid esituslikult täiuseni viimistletud teoseid – Margo Kõlari „Võlujärv” ja Kristjan Kõrveri „...notae ...” nr 4 – kui ka kahte esiettekannet, Toivo Tulevi „Why?” („Miks?”) ja Tatjana Kozlova „Как нарисовать дверь” („Kuidas joonistada ust”). Kõiki teoseid ühendavaks jooneks oli kontemplatiivsus ning kava tegi haaravaks just erinevate lähenemiste kõrvutamine ja vastandamine. Tekkis omamoodi väga huvitav tervikarhitektoonika, seda enam, et osa teoseid oli kavas pandud järgnema attacca, mistõttu kuulaja pidi pingsamalt jälgima, kus lõpeb üks ja algab teine teos. Julge võte siduda heliloojate teosed ühte katkematusse voogu andis kontserdile huvitava lisamõõtme: ühe tervikliku pingekaare saavutamine oli sellevõrra lihtsam ja publiku suurem keskendumine suurendas omakorda kontserdil tekkinud ühisvälja intensiivsust.

Ehkki intellektuaalne ja intuitiivne lähenemine on muusika loomisel lahutamatult seotud ja mingis mõttes oleks meelevaldne neid eristada, sundis kõnealuse kontserdi kuulamine siiski mõtisklema ka neis kategooriates. Küsimus on ilmselt tunnetusliku alge usaldamise määras. Kindlasti aga ka selles, millise teadvuskihiga looja parasjagu töötab. Toivo Tulevi kauni poeetilise joone ja tunnetusega „Why?”, loodud Inayat Khani tekstile, paneb kuulama muusikasse valatud hingepihtimusliku õrnvaluliku tundlikkuse piiride kompamise julgusega. Ei saa öelda, et tegemist oleks muusikaga, mis on intellektuaalsuse poole kaldu. Samal kontserdil kõlanud Grigorjeva, Kozlova ja Tulve muusika on aga oma tunnetuslikus väljendusjõus intensiivsemad ja julgevad tungida sügavamale tundmatusse, ehkki nende loomelaad on erinev: Grigorjeval kirglikult, kohati lausa tuliselt ekspressiivse sisedünaamikaga („Insomnia”, II Lamento), Tulvel väga peenekoelise mitmedimensioonilise dünaamilise arhitektoonika ja kuulmistaju piiride avardamisega („Põhjatuul, lõunatuul”) ning Kozloval müstiliselt subtiilse, kuuldava-tajutava piiril balansseeriva haprusega („Kuidas joonistada ust”). Tulve ja Kozlova muusikale on iseloomulik viitamine ruumile, mis väljub nn harjumuspäraselt tajutava piirest või teisiti väljendudes – heli olemuse erinevate, ka vaevutajutavate õhkõrnade tasandite ja nüansside uurimises, kompamises ning kuuldava ja kuuldamatu maailma ühendamises. Selle vastuvõtmine nõuab kuulajalt peenhäälestust ning võimet lülitada lisaks kuulmismeelele sisse ka subtiilsemaid tajusid.

Resonabilise muusikute Iris Oja, Tarmo Johannese, Kristi Mühlingu ja Aare Tammesalu tundlikkus, paindlikkus, erksus, üksteise tajumise ja ühise energiavälja meisterliku loomise võime on muidugi üldse eeldus, et teoste peenimad nüansid niivõrd selgelt kuulajani saaksid kanduda.

Metafüüsilistest tasanditest kõneleva muusika vastuvõtmiseks võiks praegune transformeeruv aegruum olla üha soodsam. Jämemateriaalse ja banaalse paradigma faas kollektiivses teadvuses hakkab kõigele vaatamata siiski taanduma ning kõrgsageduslikuma energeetilise informatsiooni kandjad loovad oma seesmistes ruumides uue vaimsema maailma peenstruktuure.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming