Resonabilis eksperimenteerib vanamuusikaga

Saale Fischer

Ansambel Resonabilis: Iris Oja (hääl), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt), Aare Tammesalu (tšello) 8. III Neitsitorni muuseumkohvikus.

Ansambel Resonabilis alustas seda loomeaastat peamiselt uut muusikat esitava koosluse jaoks täiesti uue asja ehk vanamuusikaga. Neitsitorni muuseumkohviku katusealuses kellaviieteed õilistanud uue sarja „ReNaissance” avakontserdi „Armes, amours (relvad, armastus) – kontsert vanast ja uuest muusikast” raskuskese paiknes XIV sajandi heliloojate Guillaume de Machaut’, Solage’i, Mattheus de Sancto Johanne ja Franciscus Andrieu’ loomingul. Kuulda sai ka Thomas Morley ja Claudio Monteverdi laule renessansi ja baroki piirimailt ning lõpetuseks Märt-Matis Lille „Sappho fragmente” (2007).
Eri stiilides muusika ühendavaks lüliks oli rahvusvahelisele naistepäevale kohaselt tähelepanu armastusele ja õrnemale soole. Ansambli flötisti Tarmo Johannese sõnul tingis pöördumise vanamuusika juurde soov katsetada järjekordselt millegi uuega, uurida elava musitseerimise kaudu möödunud sajandite muusikat ning seda pigem pikema „ekspeditsiooni” kui ühekordse eksperimendi vormis.
Häälest (Iris Oja), tänapäevasest klappidega flöödist (Tarmo Johannes), kromaatilisest kandlest (Kristi Mühling) ning modernsest tšellost (Aare Tammesalu) koosnev seltskond on keskaja- ja renessanssmuusika esitamiseks parajalt eksperimentaalne ja intrigeeriv koosseis. Kümneaastase ajalooga suveräänse uue muusika ansambli kuvand eelhäälestas ka kuulaja ajastute sümbioosi ja sünergia lainele: mismoodi läheneb keskajale Resonabilis? Iseenesest pole keskaja miksimises nüüdismuusikaga enam midagi uut. Asjakohaste ja eredate näidete leidmiseks ei pea Maarjamaalt kaugemale kiikamagi: meenub Hilliard Ensemble’i mullusügisene kontsert Tallinna Kaarli kirikus, kus ligi tuhandeaastane ilmalik laul oli sulandatud Pärdi vokaalteostega orgaaniliseks tervikuks. Vox Clamantis on improsolistide kõrval muu hulgas koos Weekend Guitar Trioga katsetanud elektri mõju gregoriuse laulule – särtsus küll!
Resonabilise kontserdile tooni andnud stiili nimetuse ars subtilior võiks üleannetult tõlkida iseenda erudeeritusega edvistavaks kunstiks, mis häbenemata manifesteeris XIV sajandil kirikus osaliselt taunimist leidnud profaansed ars nova kompositsiooniuuendused ning valas need veelgi peenemasse ja ekstravagantsemasse vormi. Meie ajal jääb toonane revolutsioon noodikirjas muidugi kaugele allapoole valuläve: ilmalikud maakeelsed tekstid, longa’de ja brevis’te jagunemine kaheks, mitte ainult jumalikult kolmeks, perfektsete intervallide (priim, oktaav, kvint) kõrval imperfektsete (terts, sekst) sisselipsamine, sünkoobid ja ebaväärikalt kiired noodivältused, kõige tipuks noodipilti väga kunstipäraselt sokutatud dissonantsid.
XXI sajandi kuulaja kõrvus hakkab niisugune vana uus muusika põnevalt helisema ilmselt eelkõige siis, kui tänased esitajad toonaseid uudsusi kas ketserliku mõnu ja täie teadlikkusega serveerivad või need siis tõepoolest mingisse teise, endale igiomasesse konteksti tõstavad. Resonabilise interpretatsioon tundus sedakorda veel otsiv ega lasknud aimata päris kindlate veendumuste olemasolu ei ühes ega teises suunas. Pigem kippus hääle, flöödi, kandle ja tšello spetsiifikast tulenev täiesti eriilmeline kõla, täpsemalt nelja ansambliliikme solistlik kuuldaolek helikanga nautimist isegi raskendama. Tänapäevaselt ühtlase kõlakvaliteedi ja häälestusega pillidel  nivelleerub paratamatult nii puhaste kvintide särisev vahedus kui dissonantside kriipiv magusus ehk just need keskaegse muusika akustilised rosinad. See-eest oli väga sümpaatne ansambli püüd läheneda publikule, kontserdi temaatikaga sobivalt kah natuke vanas ja natuke uues Neitsitorni kohvikuatmosfääris keeruliste keskaegsete lugude vahel esitatavat kohaletulnuile arusaadavas keeles lahti mõtestada.
Kakssada aastat hilisem aeg ehk Morley „Lady, those eyes” ning Monteverdi „Zefiro torna” kõlasid Resonabilisel juba märksa kodusemalt. Neist eriti viimase, Monteverdi ühe sagedamini kõlava soololaulu esitas Iris Oja vapustava bravuuri, stiilipuhtuse ja tehnilise üleolekuga. Pisut nõutuks tegi harmoonia tavatu hõredus saates. Kannel kui imekaunis continuo-pill oleks muusikalise ekspressiivsuse edasiandja ning solisti toetajana saanud siinkohal end märksa ambitsioonikamalt kehtestada.
Kontserdi lõpetanud Märt-Matis Lille „Sappho fragmendid” oli selle pärastlõuna vaieldamatu tähtteos, kus neli imelist muusikut särasid oma harjumuspärases elemendis. Kuna vana ja uue kombineerimine oli ikkagi esimene julge samm raamidest väljapool mõtleva ja hästi sissetöötatud ansambli arengu-haruteel, jääme lootusrikka põnevusega ootama sarja „ReNaissance” jätkumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming