René Eespere kammerlikud instrumentaalkontserdid

Igor Garšnek

CD René Eespere. CONCERTATUS CELATUS. Tallinner Kammerorchester, Dirigent RISTO JOOST, Neeme Punder (Flöte), Marius Järvi (Violoncello), Toomas Vavilov (Klarinette). © 2007 Bella Musica Edition, Antes Edition. René Eespere (1953) äsja ilmunud CD „Concertatus celatus” on helilooja autoriplaatidest arvult juba kuues ja nagu eelmistelgi kõlab siin kammermuusika. Täpsemalt kolm kammerlikku instrumentaalkontserti (flöödile, tšellole ja klarnetile) ning miniatuur „Cantus” kammerorkestrile, kirjutatud kõik XXI sajandil.

Peab ühtaegu märkima, et Eesperel tundub olevat instrumentaalkontsertide loomiseks mingi eriline kalduvus või eelsoodumus – tema partituuride portfellis on neid praeguseks kokku seitse. Ning veel peab nentima, et kõnealusel plaadil Tallinna Kammerorkestrit dirigeeriva Risto Joostiga seovad heliloojat aastatepikkused sidemed – plaadibukleti andmetel aastast 2003, mil Joost juhatas Eespere Teist flöödikontserti Eesti muusika päevadel.

Mis puutub plaadibukletisse, siis selle on hästi põhjalikult koostanud Evi Arujärv ning temalt pärineb ka lühike iseloomustus Eespere loomingulise käekirja kohta, tsiteerin: „René Eespere helikeel on valdavalt heakõlaline. Enamasti ergastab kammerlikult läbipaistvat kõlapilti dramaatiliselt loitsiv rütm.” Siia juurde võib lisada veel ka teatud (neo)baroklikud stiilikujundid ning ostinato-tehnika kui korduste maagia väljendusvahendi üsna sagedase kasutamise.

Kontserdi nr 2 flöödile ja kammerorkestrile (2003) solistiks on Neeme Punder. Teose algus seostub kohe orientaalsete laadidega (mažoorne ja minoorne kolmas aste kõrvuti, tritoonintervalli kasutamine jms). Peatselt köidavad tähelepanu ka erksad rütmikujundid, mis ei mõju siin mitte loitsivalt, vaid pigem teravalt ja närviliseltki. Ent igal juhul kuulajat ergastavalt. Punderi-Joosti tandem on seda kujundimaailma tõlgendanud küll hästi ekspressiivses võtmes. Vastukaaluks saab lõpueelses aeglases, meloodilises episoodis kuulda Neeme Punderi flöödi väga tundelist ja hingestatud kõla ning dünaamikanüansside laia spektrit ka repetitsioonilistes lõikudes. Niisugune helitöö plaadi alguseks peaks lausa sundima tähelepanelikult edasi kuulama.

„Concertatus celatus” tšellole ja kammerorkestrile (2004) kõlab plaadil Marius Järvi esituses. Pisut salapära ei tee muusikale küll kunagi paha ning just sellisena vibrafoni heljuvad käigud ja vaikne orkestripartii esiotsa mõjuvadki. Tšello mängib pikalt kõrges registris, mis lisab muusikale omajagu pinget. Pikapeale koorub üldise kõlapildi tagant välja miski, mida nimetame siinkohal „eksistentsiaalseks draamaks”. Ka selles kontserdis kuuleme närviliselt katkendlikke kujundeid ja intensiivseid, teravaid rütmifiguure. Kõige hinnatavamaks tuleb ehk lugeda aga Marius Järvi kirglikku tšellokantileeni päris teose lõpus. Mis puutub orkestrisse, siis TKO keelpillid üllatasid siin meeldivalt oma pehme kõlakoloriidi ja paindliku dünaamikaga.

Kontsert klarnetile ja kammerorkestrile „In dies” (2005) on pühendatud Toomas Vavilovile. Selles teoses on tunda mingit (neo)romantilist hingust nii alteratsiooniderohkes harmoonias kui emotsionaalses skaalas. Kuulajale võiksid siin kangastuda näiteks mingid hämarad kõlaalleed. Klarnetipartii on aga võrdlemisi tehniline (palju murtud liikumisi), kuid samas heas ansamblis orkestri teiste puhkpillidega. Helitöö keskel kuuleme aeglase osa funktsioonis kaunikõlalist episoodi, mis seostub barokiajastu adagio’dega.

Peab märkima, et Eespere on siin läbimõeldult teinud panuse värvikatele karakteritele, mis Vavilovi artistlikus esituses saavad ka hästi isikupärase näo. Muusikaliselt materjalilt küll erinevad, on need karakterid ometi sisemiselt seotud teatud „lõhestatud hingeseisundite” meeleoludega. Kõik see mõjub omajagu irriteerivalt ja vahel „torkivaltki”. Orkestratsioon on selles kontserdis aga iseäranis peenekoeline ning jätab Toomas Vavilovi virtuoossele mängule piisavalt kõlaruumi. Ning ka dünaamikaõhku vaikses Dies irae motiiviga lõigus, millest võib välja lugeda teose filosoofilist allteksti või üldistust.

Lõpetuseks veel niipalju, et hea muusika pluss head interpreedid moodustavadki kokkuvõttes koosluse, mis kutsub seda plaati kuulama.