Reis ümber Euroopa

Ardo V?rik

Suurte kontserdiorganisatsioonide hooaja lõppkontsertide ning kuulsate ooperite esietenduste varjus toimus 17. mail Kadrioru lossis järjekordne Interpreetide Liidu korraldatud „Akadeemiline kammermuusika”. Kuulajate ette astusid Holger Faust-Peters (Saksamaa) viola da gamba’l ning Iren Lill klavessiinil. Nagu sellise koosluse puhul siinmail heaks tavaks on saanud, väärivad nii esinejaid kui ka nende instrumentaarium põgusat tutvustamist. Holger Faust-Peters on omandanud hariduse viola da gamba, tšello ja barokktšello alal Kölnis ja Münsteris ning jätkanud õpinguid Baseli Schola Cantorumis. Ta on pälvinud laureaaditiitli rahvusvahelisel Bachi-Abeli konkursil Köthenis ning esitab ka nüüdismuusikat. Tallinna kontserdil kasutas ta pillimeister Christian Brosse viola da gamba’t, mis on Barak Normani ajaloolise inglise pilli (1696) koopia.

Iren Lill jätkas pärast klavessiiniõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias oma haridusteed mainekas Kölni muusikakõrgkoolis ja lõpetas selle 2004. aastal. Kontserdil musitseeris ta flaami tüüpi klavessiinil, mis on ehitatud 1971. aastal Heidelbergi meistri Rainer Schütze töökojas.

Ansambel, mis on tegutsenud 2004. aastast ning andnud kontserte Eestis ja Saksamaal, esines edukalt samas sarjas ka paar aastat tagasi. Seekord pakuti tunni jooksul kuulajaile avastamisrõõmu siinmail mitte just liiga tihti esitatava repertuaariga. Kontserdil kõlasid teosed XVII sajandi lõpus Euroopa saksakeelses osas tegutsenud heliloojatelt nagu Dietrich Buxtehude (1637–1707), Georg Muffat (1653–1704), Conrad Höffler (ca 1647–1705), Godfrey Finger (1660–1730), Joan Schenk (1660–1712) ja Augusto Kühnel (1645–1700). Siinkohal oleks paslik tsiteerida kava annotatsiooni: „See kaunis ja äärmiselt virtuoosne muusika on tulvil erinevatest mõjutustest – reisides ringi kogu Euroopas, omandasid heliloojad kogemusi erinevate õpetajate juures ning selle tulemusena võib nende loomingus kuulda rikkalikku kombinatsiooni kõige mitmekesisematest stiilidest. Sageli leidub ühe teose piires elemente nii prantsuse, itaalia kui ka inglise muusikast.”

Kontserdil kõlanud viiest sonaadist olid hõlmatavamateks omapärase attacca-vormiga väike Buxtehude Sonaat D-duur ning Fingeri Sonaat A-duur. Viimane võlus väga selge helikeele ning kompaktse ülesehitusega, kutsudes pilli ise kätte haarama. Tõeliselt virtuoosset instrumendi valdamist nõudis aga Schenki Sonaat C-duur. Tegemist on üheksaosalise suurvormiga, mis sisaldab väga suuri kontraste ning meeleolusid raevukatest fuuriatest unenäoliste nägemusteni. Holger Faust-Petersi näol on tegu interpreediga, kes oskab esitada ka kiiremaid passaaže tehnilise üleolekuga, kuid isegi rohkem võlub tema meistripilli varjundirikas kõla aeglase muusika puhul, mis jõudis Kadrioru kumisevas akustikas väga hästi kuulajateni.

Väga sobiva kontrastina ansambliteostele kõlas Lille ettekandes Muffati Toccata septima in C, mis esineja sõnutsi algas kui prantslaslik overture, kuid lõppes kui tüüpiline itaalia toccata ning pakkus väga ootamatuid harmoonilisi liikumisi. Teoseid soolopillidele oleks võinud olla sellel muusikaõhtul isegi rohkem, tervikuna oli kontsert kahtlemata õnnestumine. Lisaks „uudsele” muusikale demonstreerisid muusikud ka läbitunnetatud ansamblimängu ning head arusaamist esitatavast materjalist. Nende karakterikäsitlusest oleks nii mõndagi õppida. Kurb on muidugi tõdeda, et tänulikud kaunist kunstist osasaanud sai kolme käe sõrmedel üles lugeda. Loodetavasti oli ansamblil mujal Eestis mõnevõrra rohkem hindajaid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming