Regilaulust siin ja seal

Janika Oras

Kolm novembrisündmust – konverentsil, raamatus, Internetis        Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimus 24. ja 25. novembril regilaulukonverents pealkirjaga „Sa laulad siinnä, ma laulan siellä”. Rahvalaulu-uurijate kokkusaamisele andsid lisamõõtme veel kaks sündmust: esitleti „Eesti regilaulude andmebaasi” (www.folklore. ee/regilaul) ja Ingrid Rüütli raamatut „Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi” (toimetanud Edna Tuvi, sisaldab Ingrid Rüütli tööde bibliograafia. Tea Kirjastus, 2010, 672 lk).       

Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi poolt üle aasta korraldatud regilaulukonverentsid on saanud juba traditsiooniks. Neist esimene toimus aastal 2000 ja viidi läbi koostöös Tartu ülikooliga. Seekordne kokkusaamine, mille eestvedajateks olid rahvaluulearhiivi regilaulu-uurijad Mari Sarv ja Andreas Kalkun, oli järjekorras juba kuues. Konverentsiettekannete põhjal kirjutatud artiklid on ilmunud kolmes kogumikus: 

„Regilaul – keel, muusika, poeetika”, „Regilaul – loodud või saadud” ja „Regilaul – esitus ja tõlgendus”. Viimased kaks kokkusaamist on kujunenud rahvusvaheliseks ja mitmekeelseks: seekord osales ettekandega 22 läänemeresoome ja naaberrahvaste ajalooliste laulutraditsioonide uurijat – folkloristid, etnomusikoloogid, keele- ja usundiuurijad. Korraldajate üks eesmärke on olnud akadeemilise ja laiema ringi regilaulumõtte  dialoog – sel korral vahendasid Seto ja Kihnu kogukonna vaateid Õie Sarv ja Katrin Kumpan.       

„Eesti regilaulude andmebaasi” avalikustamist võib pidada üheks teetähiseks eesti regilaulude avaldamise protsessis. Andmebaas sisaldab praegu üle 61 000 lauluteksti: kõiki Jakob Hurda ja Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogudes leiduvad regilaulud, lisaks 4000 siirdevormilist või lõppriimilist laulu, lauludega seotud jutte, kombe- ja mängukirjeldusi, kogujate kommentaare. J. Hurda ja Oskar Kallase juhtimisel  kogutud tekstivaramu hõlmab terve Eesti Narvast Setomaani ja on kogutud ajavahemikus XIX sajandi algusest kuni 1916. aastani.      Regilaulude andmebaasi loomine sai  alguse Eesti Kirjandusmuuseumi ja Soome Kirjanduse Seltsi ühisprojektist, mille eesmärgiks oli läänemeresoome ühise laulupärandi kättesaadavaks tegemine Internetiandmebaasina. Projekti esimeseks etapiks oli soome runolaulude suurväljaande „Suomen Kansan Vanhat Runot” ligi 90 000 laulutekstist koosneva andmebaasi loomine (www.finlit.fi/skvr). Töö soome väljaande tekstidega algas 1998. aastal Eesti Kirjandusmuuseumis,  2003. aastal alustati eesti regilaulude digiteerimist. Viimane toimus suuresti Soome toel, teiseks toetajaks on olnud Eesti haridus- ja teadusministeeriumi programmid. Praegu on andmebaasis ligi pool kõigist eesti regilaulutekstidest, mida on kokku umbes 130 000. Ülejäänud tekstid ootavad veel võrdlemist originaalkirjapanekutega ja otsinguks sobivate (s.t ilma lisamärkide ja kirjavigadeta) tekstiversioonide  loomist.     

Ingrid Rüütli „Muutudes endaks jääda” on autori elutööd kokkuvõttev artiklikogumik,  mis ilmus tema 75. sünnipäeva puhul. Raamatut sirvides tegi kõigepealt rõõmu fakt, et autori kaalukad uurimused saab edaspidi ühiste kaante vahelt lihtsalt kätte. Esmamulje tundus segadusseajavalt kirev: kokku on pandud 39 eri teemadel ja eri žanre esindavat kirjutist, alates mahukatest akadeemilistest artiklitest ja lõpetades ajalehearutelude või -ülevaadetega. Lisaks on raamatus rohkesti fotosid kõigist autori  elusfääridest ja -järkudest.     

Lugedes hakkab kirevusest siiski läbi kumama korrapära. Kui laenata naiste omaelulugude  analüüsides kasutatud lapitekikujundit, siis siin moodustavad teineteist raamides ja täiendades mustreid autori elu ja töö, privaatse ja avaliku sfääri kajastused, populaarsesse ja akadeemilisse diskursusesse kuuluvad mõtted. Raamatu esimene peatükk seob kokku autobiograafilised lapsepõlvemälestused, tipp-poliitiku abikaasa ja folkloristika-etnomusikoloogia-alase korraldusliku tegevuse. Teises peatükis lisanduvad  pärimusekogumise lood, kus põimuvad isiklik emotsionaalne ja kultuurinähtuste analüüsija sõnum. Need alguspeatükid loovad koos raamatu lõpuosa ideoloogiliste kirjutistega rahvuskultuuri ja identiteedi teemal uue konteksti varem teaduslikes väljaannetes ilmunud uurimustele. Viimaste keskseks teemaks on eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste laulu- ja muusikakultuur ning eri rahvaste muusikalistes,  teksti- ja kombestikukihtides peegelduvad kultuurisuhted. Teaduslikud käsitlused võimendavad autori populaarsemates kirjutistes otsesõnu väljendatud ideed etnilisest omapärast kui kesksest väärtusest ja identiteedi kujundajast. Sugulashõimude ning inimpõlvede kultuuri ja maailmapildi ühendusjoonte esiletoomine haakub autori teise juhtmõttega sugulas- (ja väike)rahvaste ühistunde, kogukondliku ja perekondliku  sidususe vajalikkusest. Mõeldes rahvusliku identiteedi ja hõimuühtsuse teema tähendusele, samuti Ingrid Rüütli praktilisele tegevusele soome-ugri uurijate-rahvamuusikute võrgustiku loomisel nõukogude aja kontekstis, ei olegi põhjust imestada, miks retsensent süüdistas ühte tema koostatud soome-ugri rahvamuusika-alaste uurimuste kogumikku soome-ugri šovinismis. 

Kui paigutada kolm eespool kirjeldatud sündmust läänemere vanema laulukultuuri uurimise konteksti, siis kõige üldisemalt annavad need märku uurijate huvist ja ka sotsiaalsest tellimusest hoida regilaulu  jätkuvalt tänases kultuuripildis. Nii Eestis kui Soomes on 1990. aastates nähtud regilauluuurimise tõusuaega. Kindlasti lähtub see ühelt poolt kultuuriuurimise neist suundadest, mis tõid esile indiviidi kui kultuurilooja, kogumis- ja uurimisprotsessi dialoogilisuse, aga ka pärimuse enda intertekstuaalsuse ja tähendusliku mitmekesisuse mineviku vahendamisel. Paralleelselt 1990. aastatel Eesti ühiskonda ja teadust  mõjutanud muutustega avanesid soome uurijatele vabamad võimalused liikuda Karjalas, puutuda kokku elava runolaulutraditsiooni esindajatega. Haakudes aktuaalsete uurimissuundadega, toetasid need kogemused keskendumist runolaulule mitte kui (kirjandusega seostuvale) tekstile, vaid kui eneseväljendus- või esituskunstile, millest otsesemalt või kaudsemalt olid lähtunud mitmed Soome uurijad oma konverentsiettekandes.       

Soome viimaseks suuremaks runolaulu-sündmuseks on kaks kuud tagasi  „Karjala väravas” Kuhmos toimunud Runolauluakadeemia (Runolauluakatemia) asutamine Pekka Huttu-Hiltuneni, ühe konverentsikülalise eestvedamisel. Uuel uurimisinstitutsioonil on oluline kultuuripoliitiline roll viimastel aastakümnetel loodud rikkalike Karjala pärimuse kogude täiendaja ja populariseerijana ning Soome ja Venemaa uurijate vaheliste sidemete hoidjana. Regilaulude andmebaas toob ajaloolises  perspektiivis meelde omaaegse poleemika „Vana kandle” teemal. Jakob Hurda algatatud kihelkondliku akadeemilise regilauluväljaande valmimistsükkel on mitmel põhjusel jäänud väga aeglaseks. Tekib küsimus, kas näha andmebaasis „Vana kandle” tänapäevaselt kiiret ja selle võrra pealiskaudsemat alternatiivi: andmebaasi tekste ei ole läbivalt redigeeritud, kommenteeritud, süstematiseeritud ega tüpoloogiliselt analüüsitud.  Soome andmebaasi tüpoloogiline osa, nn teemakataloog, jõuab tänu mitme sealse rahvaluulearhiivi uurija aastatepikkusele tööle lähiajal avalikkuse ette, Eesti praeguse teaduspoliitika kontekstis tundub nii töömahukas ettevõtmine peaaegu võimatuna. Samas lähtus kunagine poleemika ju vajadusest eesti regilauluvaramut võimalikult täies mahus kasutada ja seda vajadust andmebaas kindlasti rahuldab – soodustades  ühtlasi tekstide mitmekülgset, sealhulgas ka tüpoloogilist analüüsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht