Ran Arthur Braun: „… kunst toob meid kokku”

Neeme Kuningas

Täna esietendub „Boheemi” kümnes lavastus Estonias.        Giacomo Puccini täna esietenduv „Boheem” („La bohème”) on ooperi kümnes lavastus Estonias. Kõik varasemad on sündinud meie endi lavastajate käe all, kusjuures omamoodi rekordi on püstitanud Eino Uuli, kes tõi ajavahemikul 1936–1947 välja viis „Boheemi” lavastust. 1926. aastal tegi „Boheemi” siinse esmalavastuse 

Hanno Kompus ning möödunud sajandi teisel poolel lavastasid ooperi veel Paul Mägi (1962), Udo Väljaots (1977) ja Arne Mikk (1993).        Seekord on lavastajaks Ran Arthur Braun (Iisrael). Lõpetanud Jeruusalemma muusika- ja tantsuakadeemia klaveri- ja klassikalise laulu erialal (2000) ja Haagi kuningliku konservatooriumi (vanamuusika osakonnas 2002. aastal), õppis ta aastail 2001–2002 Brüsselis La Monnaie teatri ooperistuudios lavastamist. Braun töötab aastast 2004 Austrias Bregenzi festivalil inspitsiendi ja lavastaja assistendina, ning on aastatel 2006–2008 olnud Itaalias Teatro Sociale di Como produtsent ja inspitsient ning tegutsenud lavastuste taastaja, kaaslavastaja ja lavastajana Itaalia ooperiteatrites ja -festivalidel, samuti Saksamaal, Serbias, Rumeenias, Horvaatias, Hollandis, Austrias, Walesis, Iisraelis, USAs jm. Tema lavastuste hulka kuuluvad Puccini „Boheem”, Monteverdi „Poppea kroonimine” ja „Il combattimento di Tancredi e Clorinda”, Bizet’ „Carmen”, Rossini „Abieluveksel” jt. Lähitulevikus ootab teda Puccini sama ooperi lavastamine Serbia Rahvusooperis. Lavastuse muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer, lavakujunduse on teinud Ran Arthur Braun ja Riccardo Gallino (Itaalia), kostüümikunstnik on Elo Soode ja valguskunstnik Neeme Jõe. Osades: Mimi – Aile Asszonyi, Heli Veskus, Liisi Kasenõmm, Rodolfo – Mart Madiste, Oliver Kuusik, Gregory Warren (USA), M usetta – Janne Ševtšenko, Helen Lokuta, Marcello – Rauno Elp, Aare Saal. Ooper räägib muretute ja kirglike boheemlaste elust, mida vürtsitavad armastus,  lootus, meeleheide ja Pariisi pöörane elurütm. XX sajandi ühe suurema ooperimeistrina on Puccini loonud oma tegelastele värvikad ja haaravad muusikalised portreed ning maalinud Pariisist kauni ja romantilise pildi.       

Miks peab oopereid lavastama? Headel ooperitel on huvitavad süžeed, suurepärane muusika – kas need polegi siis n-ö isemängivad  etendused?       

Ooper on mõeldud lavastamiseks, vastasel juhul oleks see kontsert või oratoorium. Loovmeeskond peab ooperimuusika valama oma nägemuse järgi vormi, looma pildi. Asja võti on loo jutustamine ning erinevad inimesed võivad sama lugu jutustada eri moodi. Mina püüan kombineerida traditsioonilise vormi tänapäeva tehnoloogiaga, nii et see oleks huvitav  ka noortele, kes harilikult ooperisse ei satu.       

Mis teeb ooperilavastaja elukutse sulle huvitavaks?         

Ooperilavastamine annab võimaluse teha unistused laval teoks! Mis oleks kütkestavam, kui kombineerida muusikat, liikumist, keelt ja teatrit! Ooperit lavastades saab siduda väga erinevaid kunstiliike. Enne lavastamise juurde pöördumist olin ma õppinud klaverit, klassikalist laulmist ja näitlemist. Ooperi lavastamisel on oluline mõista muusikat ja vokaali ning kõiki teisi  kunste.       

Enamik maailma inimestest elab praegu teadmisega, et meie ümber on meeletu (majanduslik) kriis. Kas tajud kriisi ka ooperivaldkonnas?         

Kindlasti. Aga fantaasia on hindamatu ning seda tuleb püüda väljendada, olenemata eelarvest, rakendades nende inimeste väärtusi, kellega koostööd teed – laval ja lava taga. Ka rasketel aegadel tuleb anda endast parim, lavastada tükk, mis oleks publikule nauditav. See annab meile paar tunnikest vabadust ja lootust.         

Kes on boheemlane? Kas sina oled boheemlane?       

Boheemlus on ebahariliku elustiili viljelemine, tihtipeale omataoliste inimeste seltsis, kes suhtuvad kunsti samamoodi. Sellises kontekstis on boheemlased kehas või vaimus rändajad. Arvatavasti on meis kõigis, kes me kunstiga seotud oleme, boheemlast, kaasa arvatud selle artikli lugejates. Me püüame leida elus poeesiat ning seetõttu vaatame asjadele läbi romantilise prisma. Meie ühiskonnas on inimene suurema osa ajast üksi, aga kunst toob meid kokku. Veel enam – kunst aitab meil mõista meie ühiseid inimlikke emotsioone, olenemata keelest ja uskumustest.         

Mis võis Puccinit oma kuulsat ooperit komponeerides selle teema puhul huvitada? Kas sind huvitavad samad teemad?         

Puccinile meeldis reisida, tema ooperite tegevus toimub mitmetel maadel ning seal on juttu erinevatest kultuuridest. Ka mulle meeldib reisida, uute inimeste ja kultuuridega tutvumine on üks mu suurimaid kirgi. Õnneks lubab keelteoskus mul töötada paljudel maadel.       

Kas sinu „La bohème” on armastus- või haiguslugu? Või hoopis mõni muu ja uus lugu? 

Minu „La bohème” on armastuslugu. Armastus  on meie elu tuum ja me oleme iga päev mitmeski mõttes armastuse otsinguil. Minu „La bohème’is” elavad naer ja pisarad laval kõrvuti – nagu eluski. Pole mõtet näidata haiguse kulgu, surm saabub ju alles tüki lõpus. Elus leidub nii palju hetki, mida ooper hõlmab ja tähistab! 

Kes „La bohème” tegelastest olete oma abikaasa Aile Asszonyiga päris elus? 

Ei saa öelda, et oleksin mõni konkreetne tegelane „La bohème’ist”, aga kõikides tegelastes on jooni ja emotsioone, millega saame suhestuda. Selles ooperis jäävad kõik paarikesed lõpuks üksi. Mul on hea meel, et saame Ailega  koos töötada – niiviisi on meil rohkem aega oma armastust nautida. 

Tundub, et sina oled muusiku, poeedi, kunstniku ja filosoofi segu. Kas Aile on pigem Musette või Mimi?   

Rolli mängimiseks ei pea ise tingimata selline olema. Juba hääletüüp jaotab laulja ühte või teist tüüpi rollide esitajaks. Asja võlu on näha iga päev erinevat rolli, olgu see Mimi, Amelia, Violetta, Rosalinde, Fiordiligi. Kindlasti võib jääda ainult endaks, aga näitlemine võimaldab avastada oma fantaasia tahke.   

Kuidas jõudsid oma biograafias ooperilavastamise, „La bohème’i” ja Estoniani?     

Kui ma viieaastasena üht klassikalise muusika lindistust kuulasin, ütlesin emale ja isale, et ma võin sama teha. Nemad küsisid „mida?”, mina vastasin: MUU SIKAT! Sest ajast saadik on mu elu viinud mind klaverimängust laulmiseni. Mu süda oli küll Radamesi oma, aga mu hääl mitte … Alustasin küll näitlemise ja laulmisega,  aga valisin siis teise tee, mis võimaldaks suuremas mahus eneseväljendust ning kasutada ka teisi oskusi, mida olen aastatega omandanud. Olen töötanud teatrijuhtimise, etenduse juhtimise, koreograafia, lava- ja valguskujunduse jne alal, et arendada oma lavastajaoskusi. Mind enim mõjutanud lavastajad on inglased David Pountney ja Richard Jones. Mul paluti esitada „La bohème’i” lavastusidee ning olin enam kui rõõmus, kui Estonia selle välja valis.   

Kuidas suhestuvad sinus lavastaja, lavakujundaja, kostüümikunstnik ja näitejuht? Mil moel suudad vältida konflikti loojanatuuris, kui kõiki neid ameteid tuleb pikendada lavastuse juures üheaegselt?   

„La bohème’is” vastutan ma lavastuse ja kujunduse eest. Mõnes mõttes on lihtsam iseendaga arutada asju, kui oodata vastust e-kirjale. Mis puudutab lavastamist ja kujundamist, siis nii on lihtsam. Olen tänulik, et tutvusin teatri  kaudu kostüümikunstnik Elo Soodega. Meil on ühesugused kunstilised arusaamad, kuigi me ei ela ühes riigis. Mõistan lavastajana protsessi erinevaid aspekte, kuid on alati meeldiv teha koostööd teistega, kuna nemadki toovad oma mõtted ja oskused mängu.   

Oled näinud paljusid maailma ooperimaju, töötanud koos tipplavastajate, -dirigentide ja -solistidega, osalenud nende töös ning kogenud ooperiilma toimimist. Mis on meil teistmoodi?   

Alates Eesti taasiseseisvumisest on mõned eesti artistid saanud võimaluse reisida ning arendada oma võimeid ja karjääri rahvusvahelisel tasandil. Ma usun, et Eesti ja Eesti Rahvusooper saab nüüdseks nautida kodumaiste ja rahvusvaheliste talentide ühendust. Sellele lisaks soovitaksin kindlasti kutsuda võimalikult tihti Eestisse esinema ja töötama neid eestlasi, kes teevad oma karjääri välismaal. Eesti väiksusele vaatamata on siinne ühiskond  üks muusikaliselt kultuursemaid, mida kohanud olen. Konkurents ja rahvusvahelisest ooperimaailmast osasaamine ainult rikastab artiste. Tõsiasi on see, et ükskõik missuguses teatris – suures või väikses – kohtab samu situatsioone, sest inimesed on inimesed, olenemata teatri mõjuvõimust rahvusvahelises ooperimaailmas. On oluline, et siin tehtud suurepärased tööd saaksid tunnustatud. Näiteks „Parsifal” liigub selles suunas. 

Järgmisel suvel osaled lavastaja Nicola Raabi loomingulises toimkonnas Richard Wagneri ooperi „Parsifal” lavaletoomisel Noblessneri valukojas. See 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna projekt on üks suurejoonelisemaid ja ambitsioonikamaid, mis Tallinnas eales korraldatud. Kuidas hindad Estonia perspektiivi leida tähelepanu kogu ooperimaailmas või wagneriaanide silmis?         

Wagneri ooperi fännid on nagu jalgpallifännid! Nad järgnevad meeskonnale – või antud juhul heliloojale – kõikjale, kus tema muusikat mängitakse!  Nii saavad nad kuuldut juba kogetuga võrrelda. Eestist leiavad nad lisaks muusikale täiesti uue mängumaa! Tegemist on järgmise suve ühe põnevaima projektiga, sest see ei toimu teatrimajas, vaid on spetsiaalse asukoha põhine lavastus! See pakub palju loomingulisi võimalusi ja täiesti enneolematu kogemuse nii publikule kui artistidele. Esitajad valitakse rahvusvaheliselt, Euroopa parimatest teatritest.       

Lavastajatena on sinu eeskujud ja mõjutajad David Pountney ja Richard Jones. Miks?       

Mul oli õnne kohtuda härra Pountneyga varsti pärast seda, kui olin vahetanud esinemise lavastamise vastu. Tänu sellele õppisin töö praktilist poolt ühelt meie aja tipplavastajalt. Olen tema etendustes töötanud aastast 2004 ning tema kutsus mind ka osalema Bregenzi festivalil. Minu tööalane areng toimus täites erinevaid ülesandeid tema meeskonnas. David Pountney on minu loominguline mentor.  Richard Jones on võrratu lavastaja, kellel on väga eriline suhe näitlejatöösse. Olen temalt palju õppinud ideede selguse ja tööprotsessi korraldamise osas.     

Oled väga lähedalt seotud mastaapse Bregenzi ooperifestivaliga, mille juht on  David Pountney. Milles seisneb selle festivali ainulaadsus, erilisus ja tähendus? Kas kuskil maailmas kasutatakse veel selliseid ujuvlavasid nagu Konstanzi järvel?     

Bregenzi järve-etendusi lihtsalt peab nägema:  kõrgtasemel tehnoloogia tagab publikule eluks ajaks meeldejääva kogemuse. See on Hollywoodi tase, ainult et laval! Kuid Pountney ei keskendu ainult järve-etendustele, mis tõepoolest hoiavad festivali majanduslikult pinnal, vaid samuti kaasaegse muusika tellimisele ja muudele tähtsatele projektidele, mille rahastamisega võiks mujal raskusi tekkida. Seeläbi aitab järve-etenduste populaarsus kaasa nüüdismuusika edendamisele. Ta on liider,  ta aitab ooperikunstil kasvada. Tal on uued ideed, uued heliloojad, parim võimalik meeskond. See on põnev koht, kus töötada.   

Üks David Pountney säravaid esseesid on päris ammu ilmunud ka meie TMKs. Ja äärepealt oleks juhtunud, et „Parsifali” lavastanuks nimelt tema. Võib-olla kunagi tulevikus saab teoks Pountney Eestisse tulek, aga  selleks tuleks talle ilmselt pakkuda ekstra „kiiksuga” teost, esituskohta vms. Kas võiksid avada Pountney fenomeni?   

David Pountneyl on anne avastada uusi vorme, uusi võtteid, uusi artiste. Tema on vastutav paljude huvitavate uuenduste eest tänapäeva  ooperimaailmas. Ta on hämmastav mees, oma kunsti tõeline meister ning tal on asjadest ainulaadne ja tõeliselt selge nägemus. Seetõttu on ta mulle suureks eeskujuks. Ta on väga nõudlik lavastaja, kes ei lähe iial kompromissile ning eeldab alati kõikidelt ülimat kvaliteeti.   

Enamasti nurutakse taolistes usutlustes välismaalastelt komplimente Eesti ja eestlaste kohta. Traditsiooni ei tohi rikkuda, ehkki sul on selleks õigus. Ja võimalus. Niisiis: sul on perekondlik ja nüüd siis ka professionaalne side Eestiga. Mis koht Eesti sulle oli ja on ning mis kohaks see saab või jääb?   

Eesti oli mulle Arvo Pärt … Üks Balti riik, millest ma suurt midagi ei teadnud. Praegu on Eesti minu jaoks Aile … Kooselu eestlasega viis mind läbi Eestimaa ning ma armusin sellesse maasse (eriti Saaremaasse!). Nüüd külastan Eestit sageli ning õnneks töötan ka „La bohème’i” ja siinsete suurepäraste lauljatega. Katsun ka  veidi eesti keelt rääkida, aga millegipärast hakkavad inimesed tavaliselt naerma, kui seda üritan. Nii et lasen muusikal enda eest kõnelda. Mis edasi? Pole aimugi, aga mis see ka poleks – ma tahan veel! 

Küsinud Neeme Kuningas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming