Raimond Mägi Trio otsib sisemisi väärtusi

Kargemalt ja nukrameelsemalt kõlavad palad kalduvad kammermuusika ja põhjamaisuse poole ning võiksid pärineda kas või mõnelt Norra kollektiivilt.

MARJE INGEL

Raimond Mägi Trio kontsert 15. II džässiklubis Philly Joe’s. Esinesid Kirke Karja (klaver), Raimond Mägi (kontrabass) ja Hans Kurvits (trummid).

Uusi põnevaid kooslusi kerkib siinses džässis nagu seeni pärast vihma. Üks neist on Raimond Mägi Trio, kelle debüütalbum „Rahu“ ilmus möödunud aasta sügisel. Kolmiku liikmed eraldi võttes pole uued tulijad, tuntuim on ilmselt pianist Kirke Karja, kelle kvartetti kuulub ka bassist Raimond Mägi. Varasemaid kogemusi on Mägi omandanud mitmes bändis, jättes sügavama jälje ansambli Flavor koosseisus, kus ta mängis soolo- ja basskitarri omadusi ühendavat instrumenti nimetusega Chapman Stick. Omanimelises trios on Mägi vahetanud elektroonilise muusikariista traditsioonilise kontrabassi vastu. Trio helikeelt ei saa aga kuidagi nimetada traditsiooniliseks, veel vähem konservatiivseks. Küllap oleks paslik kutsuda seda nüüdisdžässiks.

Raimond Mägi Trio liikmed eraldi ei ole uued tulijad: klaveril Kirke Karja, kontrabassil Raimond Mägi ja trummidel Hans Kurvits.

Raul Ollo

Hoolikamal kuulamisel võib märgata, et ainest ammutatakse õige mitmest allikast. Kargemalt ja nukrameelsemalt kõlavad palad ja palade osad kalduvad kammermuusika ja põhjamaisuse poole ning võiksid pärineda kas või mõnelt Norra kollektiivilt. Tumemeelsed bassikäigud ja aeglase pingelisusega kulgevad lood tunduvad sisaldavat ja sisendavat rohkem soomeugrilikku visadust. Näiteks loo „Udu“ bassimotiiv võiks vabalt moodustada mõne metal-pala selgroo ning pisut fantaasiat rakendades võib kujutleda selle loo töötlust esitamas Metsatölli. Sekka leidub ka närviliselt nurgelist murtud rütmide muusikat, milleks on küllap inspiratsiooni ammutatud nii džässpianismi kullafondist kui ka rütmibluusi hiljutistest arengutest.

Eri karakteritega teostest võiks välja lugeda veel üht ja teist, aga kindlasti on tegu hea muusikaga. Ansambel on sulatanud oma helikeele terviklikuks ning kohatine eklektilisus ei mõju häirivalt. Tõele au andes väärib lausa imetlust, kui kergelt ja loomulikult leitakse pärast maailma eri nurkades ära käimist uuesti tee tagasi „keskpõrandale kokku“ ehk omaenese väljendusliku käekirja juurde. Kolmiku liikmete lai silmaring ja oletatavalt üsna kirju maitsepalett on kanaliseeritud märkimisväärsesse oskusse sünteesida muusikalised mõjutused algupäraseks tervikuks.

Triole kirjutab teoseid Raimond Mägi ise. Huvitav oli kuulata lugude vahel tema selgitusi ja püüda helilooja mõttemaailma sisse vaadata. Meelde jäi albumi nimiloo „Rahu“ juurde kuulunud mõtisklus selle mõiste tähenduse üle: kui sellesse süveneda, võib seesmine rahu olla midagi niisugust, mis paneb isegi rongi peatuma. Rahu pole passiivsus ega minnalaskmine, vaid seesmiselt aktiivne seisund. Sedasorti aktiivset rahu soovin ansambli edasisse tegevusse, et peagi saaks kuulata juba järgmist albumit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht