Rahastamine kõrgkultuurikeskseks!

Andrus Kallastu

Mida pean silmas kõrgkultuurikesksuse all? Kuidas seda defineerida ja piiritleda? Mis käib kõrgkultuuri alla ja mis mitte? Kas näiteks jazzmuusika käib kõrgkultuuri alla ? Määratleksin kõrgkultuuri kultuuri osana, mis eristub ärilistel eesmärkidel toimivast massikultuurist ja inimeste igapäevase elu kultuurist. Ajaloolise mõistena sisaldab kõrgkultuur väärtushinnangut, millega on iseloomustatud eriti oluliseks peetavaid kultuurisaavutusi. Täna seostub kõrgkultuuri mõiste eelkõige kaunite kunstidega. Et mahtuda kõrgkultuuri alla, peavad kunstilised tulemused vastama teatud kvaliteedinõuetele, mis omakorda on pideva diskussiooni objekt. Kõrgkultuuri ajalooliseks tunnuseks on olnud elitaarsus, mis kuni revolutsioonideni seisnes aadli või kirikujuhtide kultuuri vastandumises lihtrahva kultuurile. Parlamentaarses demokraatlikus ühiskonnas on elitaarsuse mõiste sisu muutunud ning selle all peetakse silmas eelkõige kultuurinähtustele kõrgeid kvaliteedinõudeid esitavate inimeste seisukohtade vastandumist kultuuri kriitikavabalt tarbivate inimeste seisukohtadele. Kõrgkultuuri alla kuuluva loomingulise tegevuse üheks oluliseks tunnuseks on järjepidev sisuline süvenemine ja püüd vormilise lihvituse suunas. Selline süvenemine saab toimuda ainult pika aja jooksul väga suure vaimse ja füüsilise panustamise tingimustes. See ei ole võimalik muu töö või tegevuse kõrvalt harrastades. Kuna kõrgkultuuri viljelemine on tavaliselt suhteliselt kulukas, pole ajaloos üldiselt eeldatud, et see võiks toimuda turuloogika alusel, isetasuvana. Kõrgkultuuri võiks võrrelda fundamentaalteadustega, mida on samuti peaaegu alati finantseeritud muudest vahenditest, mitte uurimistulemuste vabal turul müügist.

Kuna kõrgkultuuriga tegelejad on tavaliselt professionaalid, kes on oma teadmiste ja oskuste omandamiseks kulutanud aastaid, on kõrgkultuurile omane pürgimus haritusele.

Kõrgkultuuri iseloomustab tihti rahvusvahelisus, mis tähendab võimet kõnetada muudes keeltes rääkivaid ja muudel maadel elavaid inimesi. Nii eristub kõrgkultuur kultuurist, millel puudub võime ületada rahvuse, keele või riigi piire.

Kõrgkultuuri olemasolu üheks õigustuseks on taotlus muutuda klassikaks, mis kõnetaks ka tulevasi põlvkondi. Kõrgkultuuri parimad saavutused vastanduvad seetõttu muudele kultuurilistele saavutustele, mis hääbuvad koos oma loojatega.

Kõrgkultuuri jõuliselt reflekteerivast olemusest tulenevalt on võimalik eeldada uuenemist, mille käigus luuakse kas uus esteetika või meetod. Massikultuurilt ja inimeste igapäevase elu kultuurilt kultuurilist innovatsiooni eeldada ei saa.

Kõrgkultuuri ja muu kultuuri eraldusjoon ei jookse mööda valdkondade, žanrite või vormide piire, vaid nende siseselt. On olemas nii kõrgkultuuri hulka kuuluvat kui ka mittekuuluvat süva- või jazzmuusikat.

Kultuuri riiklik rahastamine peaks olema kõrgkultuurikeskne. Nii on see seni üldiselt ka olnud. Muudatusena võiks praegune põhiliselt institutsioonikeskne lähenemine muutuda pigem loovisikukeskseks. Samuti võiks proportsionaalselt suureneda toetus eraõiguslikule kultuurile.

Kultuuri loovad inimesed. Institutsioonid saavad neid selles ainult toetada ja pakkuda administratiiv-tehnilist raami. Riiklike institutsioonide tähtsam omadus peaks olema valmisolek teostada ka kõige nõudlikumaid eesti loovisikute püstitatud ülesandeid.

Eesti kultuuripoliitikas on jätkuvalt tunda riiklike ja eraõiguslike kultuuriorganisatsioonide erinevat kohtlemist. Riiklikud kultuuriorganisatsioonid on eraõiguslikega võrreldes eelisolukorras. See vahetegemine kajastub ka ühiskonna suhtumises: vabakutselistesse loovisikutesse suhtutakse kui millessegi ebaloomulikku ja veidrasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming