Rõõmus Bach Kadriorus

Toomas Velmet

Kuigi tänavu kümneaastaseks saava Eesti Interpreetide Liidu kontserdisari „Akadeemiline kammermuusika” kestab pausideta alates 2001. aasta 15. aprillist, siis sümboolselt on hooaeg avatud ikka septembrikuu esimesel kontserdil. Nii ka tänavu 13. septembril, kui Kadrioru lossi saalis kõlas Johann Sebastian Bachi looming ning esitajateks Urmas Vulp (viiul) ja Lembit Orgse (klavessiin). Kuna, nagu öeldud, on tegemist juba kaheksanda ja pisut enamagi hooajaga Kadrioru lossis, siis peaksid ka lugejad meelde tuletama, mis on kammermuusika ja miks see on akadeemiline. Terminil „akadeemiline” on palju nii hea- kui halvamaigulisi seletusi, kuid nimetatud kontserdisarja iseloomustavana sobib seletuseks kõige paremini: heade traditsioonide kohaselt tõepärane. Samuti ei ole ühest ja lihtsat kammermuusika kui muusikažanri definitsiooni, kuna selgitada seda lihtsalt esinejate arvu silmas pidades oleks äärmiselt lihtsustatud ja ebatõepärane moodus. Väidan, et kammermuusika on kõigist muusikažanreist puhtaim ja elitaarseim.

Seepärast on too žanr kontserdikorraldajate poolt ka üldiselt vähe eksponeeritud, kuigi interpreedid seda väga innukalt harrastavad. Seda enam tuleb kõrgelt hinnata Eesti Interpreetide Liidu pingutusi nimetatud muusikažanri viljelemisel ja lugejale teadmiseks, et koos selle hooaja avakontserdiga on Kadrioru lossi saalis korraldatud 183 kammerkontserti ning seda järjest kasvava publikuhuviga.

Rahvusvaheliselt kuulsa Kuhmo kammermuusika festivali asutaja ja kauaaegne kunstiline juht Seppo Kimanen on öelnud, et ta luges endale võetud ülesande täidetuks, kui kammermuusika kontsertide külastajate arv ületas kohalikul staadionil toimuvate pesapallivõistluste külastajate arvu. Meie ei saa sellist ülesannet püstitada, kuid meie jalgpallivõistluste külastatavuse näitajad on küll ületatud kuhjaga. Siinjuures tuleb tähele panna, et „Akadeemilise kammermuusika” sarjas esinevad ainult Eesti Interpreetide Liidu liikmed.

Urmas Vulp ja Lembit Orgse võtsid endale raske ülesande täita kogu õhtu Johann Sebastian Bachi loominguga, kuigi tuleb mainida, et ega kammermuusikas lihtsaid ülesandeid eriti ei leiagi. Helilooja ja interpreet George Enescu on oma töös tulnud huvitavale järeldusele ja öelnud umbes nii, et kui mingil põhjusel peaks hävinema kogu muusikakultuur, mis on ilmavalgust näinud pärast Johann Sebastian Bachi elutööd, siis Enescu arvates on kaod minimaalsed, õigemini nullilähedased. Ja igal juhul on hilisem looming taastatav, kui lähtuda Bachist, loomulikult Johann Sebastianist.

Vulp ja Orgse olid esitamiseks valinud Sonaadi A-duur BWV 1015 viiulile ja klavessiinile, Partiita E-duur BWV 1006 sooloviiulile ja veel Sonaadi G-duur BWV 1019 viiulile ja klavessiinile. Ei saa kuidagi öelda, et nimetatud sonaate oleks meil sageli esitatud, vähemalt ei meenu kohe kedagi, keda lähiminevikust nimetada – olen tänulik iga vihje eest, mis minu väite kummutab. Esimese vihje sain küll kavalehelt, kus mainitakse, et Lembit Orgse on koos meie keelpillisolistidega esitanud kõik Bachi kammersonaadid festivalil „Keelpillimängud” Haapsalus, kuid kahjuks ei ole ma sinna sattunud – viga on parandatav.

Veel vähem tuleb ka kaugminevikust meelde meie viiulikunstnikest keegi, kes oleks kontserdikavva võtnud tervikuna mõne Bachi partiita või sonaadi sooloviiulile. Kuna E-duur Partiita oli seekord kavas, siis arvan, et kogu kava initsiaatoriks oligi ehk Urmas Vulp. Loodan, et panite tähele, et kõik teosed on mažoorsed ja siit ka minu loo pealkiri – rõõmus Bach. Seda võiks ehk laiendadagi, kuna olen kontserdi ära kuulanud, ja lisada „rõõmsale” näiteks ette „elu-” ja laiendiks veel „probleemitu”, „rõõmsalt voolav” jne, jne. Sellest lähtudes oli Bachi barokk Kadrioru barokses saalis hästi sobiv ja kindlalt esitatud.

Usun, et Lembit Orgse ei pahanda, kui tõstan kolmest teosest esile E-duur Partiita sooloviiulile Urmas Vulbi esituse. Orgse kindlasti mõistab, et teos on mulle lihtsalt lähedasem, kuid Vulp esitas selle  ka väga meisterlikult. Klavessiiniga sonaatide puhul tekkis aeg-ajalt probleeme erineva intensiivsusega instrumentide vahel ning seda just siis, kui klavessiinil midagi olulist eksponeerida oli. Siin on, millega tegelda, eriti kui katvaks materjaliks on viiuli kõrge registri pikalt seisvad noodid. Kogu kontserdi mulje on äärmiselt positiivne ja haakub absoluutselt mažoorse Bachi meeleoludega.

Selle hooaja esimese poole esinejate ja kavadega saab aga tutvuda aadressil www.interpreet.ee

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming