Rõõm kadunud maailmade pärandist

Virve Normet

  TRIO WANDERER (Prantsusmaa) Tallinna raekojas 10. III.

 

Trio Wanderer koosseisus Vincent Coq (klaver), Jean-Marc Phillips-Varjabédian (viiul) ja Raphael Pidoux (tšello) mängis 10. III õhtul raekojas täissaalile. Avanesid Brahmsi, Dvorˇáki, Liszti ja Šostakovitši maailm. Võib tõdeda väga lihtsalt: kuulaja jaoks oli see kõikide ootuste täitumine, klassikaline kava koosnes vaid aja kullaprooviga teostest nagu Brahmsi Trio nr 1, Liszti “Tristia” ning Šostakovitši Trio nr 2. Lisapalaks mängisid kunstnikud Dvorˇáki “Dumka”.

Klaveritrio kui ansambel on oma väljendusvõimaluste poolest rikas, lausa lõpmatult sümfoonilisusele lähenev ja teosed, mis sellele loodud, on mängijate poolt äärmiselt tõsiseltvõetavad ning võivad kuulajaile olla väga nauditavad.

Selle žanri meister on Brahms, kes oma kolme trioga justkui joonistab kogu oma elu ja arengut läbiva kaare. Tema Trio nr 1 on ikka kutsunud esile mõtteid seotusest helilooja noorusega. Tõsi, teose nooruslikkuse, muusikaliste “algtõdemuste” siira lihtsuse, sealjuures imekauni ja kohati äärmise dramatismini viidud arendusest kõrgub juba suure kunsti valusaltõnnestav aura. Just III osa on kaugel noore inimese isiklikust lüürikast: siin on pigem maailmavalu, mis läbib suurt muusikat kõikidel ajastutel. Kuigi helilooja oli seda triot alustades vaid kahekümnene! See on just see kaunis nooruse võlu, mis Turgenevi sõnastatuna ei seisne mitte võimaluses kõike teha, vaid võimaluses mõelda, et sa kord kõike teed. See on Brahmsi aeg ja maailm, mis hoiab meid ligi 40 minutit oma kütkes.

Kuulates tekkis kummaline mõte, et Trio Wanderer mängib seda teost nii, nagu looksid nad seda ise – praegu, ühe emotsionaalse pingeseisundiga, äärmiselt terviklikuna. Samal ajal võime ju teada, et Brahms istus oma trio kallal ikka tunde ja päevi ja nädalaid. Ja 35 aastat hiljem on ta sellest veel meistripilguga üle käinud. Ette rutates ütlen, et samasuguse äärmiselt loogiliselt areneva, lausa kokkuseotud terviku suutis ansambel välja mängida kõikide teoste puhul. Eriti imetlen seda Šostakovitši trios, kus äärmuslikud kontrastid, justkui sootuks eri meelt ja masti teemade kõrvuti esinemine ja nende sisemine loogika ei olnud mingi probleem. Iga muusikaline mõte kasvas märkamatult, iseeneslikult välja eelmisest, iga arendus kujunes mingi sisemise energialaengu kantuna mitte lihtsalt oodatuks, vaid paratamatuks. Trio poolt pakutud arendusjoon oli nii sugestiivne, et võttis sind veenvalt kaasa, kui sul ka varem olid teosest omad ja teistsugused kujutelmad. Nagu oleks kuulnud seda muusikat esmakordselt.

Üllatusteos oli Liszti “Tristia, Vallée d’Obermann”. Tavapäraselt teame Liszti virtuoosseid klaveritranskriptsioone mis tahes žanris teostest, kõnealune on vastupidine näide. Trioseade tegi Weimari õukonna muusikadirektor Eduard Lassen, kuid helilooja vaatas selle ka ise üle ning lisas isegi mõnel määral uut muusikalist materjali. Ligi poole tunni vältel oleme tema maailmas, mida vahendavad triomängijad. Kuidagi märkamatult hakkad justkui soolopillina tajuma võrratut tšellot, kelle hääl oleks nagu helilooja enda pateetiline kõne. Maalingud ja dramaatilised elamused – ülivaiksetest piano-teemadest jõulise kõuekõminani.

Liszti teos kannab küll pealkirja ja n-ö programmigi kõige üldisemas mõttes. Nagu ka Dvorˇáki “Dumka” ja isegi Šostakovitši Trio nr 2, millele tavatsetakse lisada mingi alltekst-programm, mis tuleneks nagu loomisaastast 1944. Muusikaliselt jutustab aga iga teos lihtsalt taas ja taas üht lugu omas ajas. Ning tahtmatult mõtled, kas see lugu ei johtu ka kuulaja puhul eelkõige tema oma kultuuritajumusest, silmaringist ja kuulamiskogemusest. Kõik muu, mis programmiga seotud, on pigem sõnasport. Ka Šostakovitši trio on ju puhas muusika, mis ei vaja mingeid selgitusi või viiteid, vaid lihtsalt suurepäraseid mängijaid.

Wandereri trio kontserdi puhul on mõttetu hakata loetlema superlatiive tervikute ja detailide või ükshaaval mängijate kohta – kõik oli täiuslik. Tegin vaid ühe praktilise järelduse: eeldades head kontserti, võta kaasa vähemalt ühe heliplaadi jagu raha. Praegu kirjutades kuulan ma taas Brahmsi triosid, kõiki kolme, ja Šostakovitši triot. See on suur nauding.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming