Queen + Paul Rodgers = ???

J?n Rooste

Duubel-CD Queen + Paul Rodgers. Return Of The Champions. EMI, 2005. Sheffieldis 9. V 2005 tehtud kontsertsalvestis. Queeni kirumise võtsid kriitikud tuliselt ette juba 1995. aastal, kui ilmus album “Made In Heaven”. Räägiti tolle eetilisest aspektist – kuidas bändimehed laipa rüvetavad: mõni kodumainegi kriitik tuli välja avaldusega, et tegemist on plaatidelt välja jäänud halvemate lugude riismetega, millest üritatakse nüüd raha välja pigistada.

Õnneks see nii polnud. “Made In Heaven” oli täiemõõduline ja kaunis album, mille tuumiku moodustasid Freddie Mercury surma ja “Innuendo” lugude lindistamise lõpetamise vahele jäänud ajal salvestatud laulud kavandatavale uuele albumile. Lisaks võeti paar Mercury soolokarjääri paremat pala, mille Queen enda näo järele arranžeeris. Kokku sai nukravõitu, tumedates toonides rockalbumi, ehtqueenilikult suurejoonelise, glamuurse, väga nauditava oopuse. Sellele järgnes paar hitikogumikku, mõned tribuutalbumid (kogumik tantsuartistidelt, teine metal-meestelt).

Ent tänavu otsustas Queen järsku tuurile minna, bändina kokku tulla. Ning kui kuulujutud pakkusidki uueks lauljaks Darknessi solisti Justin Hawkinsit (kelle koomiline maneer ning võimas hääl olnuks hea materjal kummalisteks Queeni-tõlgendusteks), selgus peagi, et selleks saab Free ja Bad Company laulja ja laulukirjutaja Paul Rodgers. Millegi säärasega spekuleeriti juba Freddie Mercury kuulsa mälestuskontserdi ajal. Kollane muusikapress kaalus Rodgersit või Led Zeppelini Planti Mercury võimaliku asendajana. Bändi austajatele tundus see jabur. Üle kümne aasta hiljem sai Queen uue lauljaga siiski reaalsuseks.

Muidugi ei ole see enam toosama “elus” Queen, mil see oli alati üks trenditeadlikum ja -tundlikum rockimonstrum (varasest metal’ist ja progest funk-rock’i ning kaheksakümnendate pop-sound’ideni, päädides kummalise ja karge kõlaga üheksakümnendate alguse lindistusis; rääkimata moevoolude ja videoklippide arengu tipus püsimisest). Siin on enam-vähem kaks plaaditäit rockiklassikat, kuulsamaid hitte Queeni, ent ka Rodgersi bändide repertuaarist; ei mingit kaasaminekut rocki uuemate suundadega.

Queeni nime kasutamise sel kompilatsioonil teeb küsitavaks ka bassimängija John Deaconi tasane taganemine – tuuril ega plaadil ta kaasa ei tee. Bassi mängib parimal juhul ehk Blue Öyster Cultist tuttav Danny Miranda; teisel kitarril Brian May kõrval ta enese bändis (ja nt Pretendersis) mänginud Jamie Moses ning klahvpillidel Queeni kontsertide viies ratas 1980ndaist – Spike Edney.

Koosseis on tegelikul hea, aga kui paljukest on sel tegemist Queeniga? Nõnda võiksid Starr ja McCartney rahulikult biitlid kokku panna. Või ka meie Ruja taas mängima hakata (mis oleks isegi reaalsem, sest sääl tegelikult laulnud mehi on veel elus – Patte ja Volkonski).

Arusaadav on täies elujõus muusikute iha mängida oma vanade aegade häid lugusid, küsimus on nime kasutamises. Kas on see Queen või kunagi Queeniga seotud meeste ja nende sõprade nostalgiahõngune ja kommertsimekine projekt? Väga kahtlane, kas too koosseis eluvõimelisena ja tõsiseltvõetavana suudaks näiteks teha terviklikku uut plaati (esialgu sellega “ähvardatud” pole). Ja kuidas seda siis vastu võetakse. Kuigi, mõneti olnuks uus stuudioalbum isegi ausam ja huvitavam. On edukalt soliste vahetanud bände ju varemgi olnud, rääkida võiks kas või Black Sabbathist või AC/DCst. Ajad olid siis muidugi teised.

Kui kirumine lõpetada, siis leiab “Tšempionide naasmiselt” tegelikult väga huvitavaid tõlgendusi, näiteks ballaadliku alguse saanud hard-rock-pala “Hammer To Fall” või teistsuguse särtsuga Bad Company “Feel Like Makin’ Love” ja Free’ “All Right Now”. Võimas on Roger Taylori jõulise käheda rockihäälega lauldud “I’m In Love With My Car” (Queeni albumilt “A Night At The Opera”), mida ta enam kaua pole esitanud. Ning samavõrd, kui see on karm ja jõuline, on ta versioon loost “These Are The Days Of Our Lives” (albumilt “Innuendo”, kunagi Queeni hüvastijätuvideo, viimane, mille tegemisel Mercury osaleda suutis) imeilus ja õrn.

Või siis May kitarri- ja kõlaimprovisatsioonid, millega ta katsetas juba enne Queeni algusaegu ansamblis Smile. Lisaks veel hulgi väga korralikult ja hästi mängitud rocki ning Taylori humanistlikust pateetikast kantud soolohitt “Say It’s Not True”. Need väärivad kuulamist sellegipoolest, kuigi – ega see Queen ole, pigem üks tribuutansambel. Üllatuslikult kõvemal tasemel, kui need tavaliselt olema kipuvad. Kui sellelt albumilt eriti mitte midagi oodata, võib täitsa positiivselt üllatuda. Ja uus generatsioon näeb, kuidas see staadionirock tegelikult käib.

Kuigi aastaid tagasi tiirutas Euroopas üks bänd nimega Closet Queen, mille liikmed matkisid välimuselt Queeni meeste 1980ndate imidžit ning esitasid täitsa korralikult ka tuntumaid hitte. Mine sa tea, kas soliidses eas meestel sobib just selletaolistele nähtustele turul konkurentsi pakkuda.