Quadro Nuevo: tangost mille kõigeni

Kaur Garšnek, Eesti P?aleht

13. V pani Tallinna Salme keskuses (paralleelselt 14. V Tartu Athena keskuses) „Jazzkaare” kevadhooajale punkti maailmamuusika ansambli Quadro Nuevo üle kahetunnine kontsert. Saksa kvartett esines Eestis juba teist korda; esimest korda käidi siin eelmisel aastal ning et nad tagasi kutsuti, pole ka mingi ime. Saksalikkust leidub nende muusikas õigupoolest vähe, kui üldse, küll aga esineb kirglikke tangorütme Argentinast (ning Itaaliast ja Poolast). Menüüsse kuuluvad veel hispaania flamenco-kitarrid, juudi klezmer’likult lõbus-traagilised klarnetihelid, sekka mustlasmuusikat ning mõjutusi sisuliselt kogu Euroopa aladelt (ja nendega seotud asumaadelt), mis jäänud kunagi mauride vallutuste alla. Seetõttu sulanduvad ka Lähis-Ida, Väike-Aasia ja Ladina-Ameerika mõjutused sellesse kompotti üsna orgaaniliselt ning näpuga järge ajades tuleb välja, et maailm on väike paik. Nii et kes nautisid näiteks „Jazzkaarel” Avishai Coheni Trio või Al Di Meola kontserti, said või saanuksid kindlasti elamuse tollelgi üritusel. Üheks Quadro Nuevo kuuldavaks mõjutajaks on muuhulgas musette – prantsuse kõrtsi- ja tänavamuusika –, mis ju omakorda imanud endasse immigrantide toodud välismõjutusi. Huvitaval kombel on tango ja flamenco samuti algselt seondunud ühiskonna nn madalamate kihtidega, mis ilmselt vajutanud muusikale ka kindlakujulise emotsionaalse pitseri. Carpe diem ja sensuaalsus, samas mingi äraolev nukrus ja melanhoolsus, mis hiljem ka teistsuguse eluviisi esindajatele omal eksootikast märgistatud viisil kõnelema hakanud.

Instrumentaarium oli vähemalt sama rikkalik kui žanriline ampluaa. Peamiselt musitseeriti koosseisus akordion-saksofon-kontrabass-kitarr, mispuhul hääled eristusid üksteisest suure tämbraalse selgusega. Ent akordionist Andreas Hinterseher mängis paiguti ka ksülofoni ning kummaliselt dekadentliku välimusega suuorelit vibrandoneon’i, mis paistab olevat „lastepilli” melodica kenitlevam variant. Kontrabassist D. D. Lowka pruukis lisaks enda põhiinstrumendile darbuka’t ja raamtrummi. Kitarrist Robert Wolf aga mängis peale akustilise kitarri veel Balkani maadel levinud lautolaadset pilli bouzouki’t. Saksofonist Mulo Francel puhus peale saksofonide ka mõnesse klarnetisse ning saagis varbaga psalter’it. Mõnel puhul läksid instrumendid lausa vahetusse, kontserdi lõpupoole viidi aga publik transsi Hatšaturjani „Mõõkade tantsuga”, mida esitati ksülofonil kaheksal käel!

Esinejatest tõusis ilma kahtluseta enim esile karismaatiline Francel, nii oma naljakalt kohmetu suhtlemismaneeri ja veidra huumorimeele, väljendusrikka kehakeele kui ka temperamentse pillimängu poolest. Kindlasti oli ta asendamatu lüli kontakti loomisel publikuga ning ka tema instrumendikäsitsus koos lavalise olekuga tõmbas endale tähelepanu. Ilmselt polnud paljud kuulajad teadlikudki, et kontrabassklarnetist saab välja tõmmata üks ühele didgeridoo-kõla meenutavaid helisid. Kõrgemates registrites puhkpillide kräunuvad glissando’d näisid aga loovat kõneka kontrasti kontrabassisti Lowka väljapeetusele ja „saksalikule täpsusele”. Kinnisilmi oma siseilmades ringi rännates ei lasknud too mitte hetkekski kontrolli käest ning isegi soolode ajal ei lubanud endale pisukestki raamidest väljumist. Oluliselt väljendusrikkam oli kitarrist Wolfi mängumaneer, seejuures kerge, täpne ja terav. Viimase instrumendivaldamise üksikasjad nagu ka muusikaline isikupära avaldusid erilise selgusega soolopartiides.

Kava kulges vaheldusrikkalt, kuigi teise poole keskpaigas tundus ehk mõnel momendil jõudvat enesekordamiseni. Omalooming vaheldus lööklugude töötlustega: lisaks juba mainitud „Mõõkade tantsule” ka Vahemere maade põhihitt „Miserlou” (mida kuuleme näiteks „Pulp Fiction’i” tunnusloona Dick Dale’i esituses, kuid mida on mänginud ka The Beach Boys jpt), itaalia (hiljem ka prantsuse) poplugu „Parole parole” ja muudki tuttavat. Töötlused olid tihtilugu tabavamad kui aluseks olnud originaalid ning esitatu oli igas mõttes elus muusika.

Kiire svingimise ja tangoga vaheldusid meditatiivsemad kõlaotsingud ning intiimsemad palad, mille puhul distants esineja ja publiku vahelt näis hajuvat täielikult – esinemismoment lihtsalt kadus. Kõige liigutavam hetk oli kahtlemata kontserdi lisa-lisa-jne-lugu „Firenze unistus”, mida esitati akustiliselt, ilma võimenduseta, nii nagu ansambel seda kunagi Itaalia tänavail tänavamuusikutena on mänginud. Publikuga saavutati sel hetkel täiuslik kontakt, mis tõi meelde äratundmise, et maailmamuusika mõiste ja maailmarahu kontseptsioon on omavahel tihedas seoses.

Kui aga ikkagi norida, siis miks teevad sakslased kõike muud kui saksapärast muusikat? Francel vastas kogu ansambli eest: „Meile lihtsalt meeldib selline muusika ja meil on õigus seda teha.” Intrigeerivamalt võttis hoiaku kokku aga pala „Batumi reis” tutvustus: „Me ei ole seal (Batumis) kunagi käinud, aga kavatseme minna ja saada huvitavate elamuste osaliseks. Need elamused ongi selles muusikas kirjas.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming