Puudub uudsus, aga kutsub kuulama

Tõnu Reimann

Sümfooniakontsert: ERSO , solist Cecilia Zilliacus (viiul, Rootsi), dirigent Olari Elts 6. XI Estonia kontserdisaalis. Kava, mis koosneb Beethovenist ja Brahmsist, on irriteeriv – puudub uudsus, aga kutsub kuulama. Tean ette, mis on tulemas, aga lähen ikka kontserdile, et kuulata, kuidas ettekanne õnnestub. See, mis on teada, on paljutõotav:  kuulajani tuuakse suurte mõtete, püüdluste ja ideaalide maailm. Need mõtted on valatud vormi, mis on välja kujunenud sadade aastate jooksul samm-sammult, seotud raudse loogika ja kogemuse kaudu minevikuga, kuid omas ajas uudsed, sest neil heliloojail oli hinge taga peale lihvitud (lahti kirjutatud) oskuste neile ainuomane eneseväljenduse energia ja sund.

Oma kontserte kirjutades ei mahtunud Beethoven Haydni (kelle juures ta õppis) ega  Mozarti (kellelt ta õppis) saabastesse. Prantsusmaal elanud itaalia viiuldaja J. B.Viotti vormilisi ja struktuurseid võtteid kasutades loob ta peaaegu poole võrra monumentaalsemad teosed koos adekvaatse sisuga. Beethoveni Viiulikontsert on klaverikontsertide kõrval erandlik: nimelt puudub siin selge kontrastiprintsiip I osa pea- ja kõrvalteema vahel. Seejuures on Beethoven teemadevaheliste rohkete kolmkõlade ja nendel  põhinevate figuratsioonide kaudu andnud lõputuid võimalusi esile tuua selle muusika suursugusust ja õilsust. Cecilia Zilliacus mängis teost terviklikult, rõhuasetusega talle omasemale lüürilisele algele. Toon oli ilus, aga mõneti kammerlik, seetõttu jäi teose dramaatiline pool ja sellele raamide andmine orkestri ja dirigendi hooleks.

Nauditavaks kujunes kontserdi teine osa, üks soojemaid Beethoveni loomingus üldse. Head maitset ja lihvitud  viiulimängulisi võimeid demonstreeris solist lisapalana mängitud rootsi barokkhelilooja J. H. Romani „Assaggio’s” g-moll sooloviiulile. Esitus näitas selle stiili peensuste tundmist. Pärast Beethovenit pidi maailm pool sajandit ootama, et sünniks midagi tema kirjutatuga võrdväärset. Teoseks, mis puudutas inimesi sama tugevalt, osutus Brahmsi I sümfoonia. Orkester eesotsast Olari Eltsiga esitas selle mastaapselt ja dünaamiliselt paindlikult. 

Tempovalik ei olnud just aeglaste killast, aga Eltsi tõlgitsust ei tahakski niivõrd võrrelda mineviku suurmeistrite omadega, vaid märkida pigem tema orkestrit innustavat, usaldavat ja täpset dirigenditööd. Orkestrile selline lähenemine meeldib, kutsub musitseerima ja see jõuab ka saali. Publiku vastuvõtt oli soe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming