Puid armastav audoktor Krzysztof Penderecki

Krzysztof Pendereck, Maarja Kindel

FOTO: Rauno Volmar / EPLKrzysztof Penderecki valiti EMTA audoktoriksMärtsi viimasel pühapäeval toimus pidulik kontsert: muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkestrit juhatasid Krzysztof Penderecki ja Andres Mustonen. Esitusele tulid Britteni Viiulikontsert (soleeris 2008. aasta H. Elleri nimelise viiuldajate konkursi laureaat Magdalena Filipczak) ning Krzysztof Penderecki Concerto grosso nr 1 (solistid Henry-David Varema, Indrek Leivategija, Andreas Lend) ja Ciaconna keelpillidele.  Pärast Concerto grosso kõlamist promoveeriti Krzysztof Penderecki audoktoriks. EMTA rektor Peep Lassmann ütles oma kõnes, et Penderecki mõju helilooja ja muusikuna ületab tavapärased piirid. Sidemed Eesti ja Penderecki vahel on üha tihenenud. Juba 1960ndatel avaldasid tema modernsed teosed mõju meie heliloojatele. Paar aastat tagasi oli Penderecki EMTA sügisfestivali peakülaline, siis kõlas tema looming festivali lõppkontserdil ja teoks sai  ka avalik kohtumine heliloojaga. Penderecki, kes vastas tänukõnega oma emakeeles, ütles, et XX sajandi „-ismide” keskel oli tal oma stiili küllaltki raske leida. Aga see tuli leida, sest kunst ei võimalda kompromisse ja ebaausust. Penderecki leidis oma tee, pöördudes tagasi traditsioonide juurde: tema muusikalisteks mõjutajateks on loodus ja inimeste loomus.

Looduses on Pendereckil oma lemmikud ja need on puud. Kuuldavasti pidavat maestro  maadel kasvama ligi 1700 puuliiki! Miks just puud? Sest need pürgivad kahes suunas: nii maa kui ka taeva poole. Ka Penderecki on oma tegemistes justkui puu: ta on komponist ja dirigent, looja ja interpreet. Sellel kontserdil juhatas ta Ciaconna’t keelpillidele. Orkestriproovis oli Penderecki küllaltki humoorikalt öelnud, et ega helilooja iga märkust ka ei maksa tähele panna. Seega on helilooja Penderecki ja dirigent Penderecki  omaette isiksused. Inimesena jättis Penderecki orkestrantidele erudeeritud ja nõudliku, samas sooja mulje. EMTA on audoktori tiitli andnud kokku kahekümne kahele inimesele. Teiste seas on audoktoriks nimetatud näiteks Gustav Ernesaks, Neeme Järvi, Arvo Pärt, Roman Toi, Eri Klas, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Virgilijus Noreika ja Matti Raekallio.

Maarja Kindel 

Krzysztof Penderecki kõne EMTA audoktoriks promoveerimisel 28. märtsil Estonia kontserdisaalis

Austatud härra President, austatud ekstsellentsid, austatud härra rektor, aulised daamid ja härrad. Aasta 2010 on kultuuri – ja mitte üksnes poola kultuuri vallas Fredyryk Chopini aasta. Kas ei ole see fenomenaalne, et sedavõrd poolalik  helilooja mõjub kuulajatele kogu maailmas, sõltumata rahvusest või esteetilistest eelistustest. Milles on Chopini muusika jõud – inspireeriv ja aegumatu jõud? Kas on see poolalise kõlavärviga masurka või poloneesi heli ilus? Peitub see vastandite – lüürika ja draama – ühendamises ühtsesse sidusasse tervikusse? Muusikalise sõnumi intensiivsuses?

Üks poola poeete-prohveteid, romantiline laulik Cyprian Kamil Norwid pani Chopini  muusikat kirjeldades oma kuulsas poeemis „Chopini klaver” kirja tähenduslikud sõnad: „ja selles oli Poola”. Nokturnide ja ballaadide autoril õnnestus geniaalsel moel, nagu täheldab seda ka poeet, ilmutada helides ühe rahvuse hinge, kuid ühtlasi tõsta rahvuslikud väärtused universaalsete väärtuste tasandile. Seeläbi võib Chopin olla praegustele loojatele ja kuulajatele avatud hoiaku eeskuju, olgugi et ta on väga tugevasti seotud oma kodumaaga,  selle kultuuri ja loodusega. Kahekümnendale sajandile, iseäranis selle teisele poolele, oli omane sagedane ja järsk ideeliste hoiakute ümberhindamine ja paradigmade muutumine. Kultuurimaastik hakkas meenutama värvikirevat küllusesarve, millel asetsesid erinevad, sageli teineteisele vastandlikud ja teineteisest hämmeldunud „-ismid”.
Üha sagedamini seisab kunstnik raske valiku ees – kuidas ja kas, vaatamata kõigele  ja kõike ületades, valida oma tee, julgeda jääda iseendaks? Sest kunst ei kannata kompromisse, võõra näo teesklemist, iseenese vastu rääkimist. Seetõttu saab kunst olla imeliseks vahendajaks: vabaduse – mõtete ja tunnete vabaduse – ning tõe ja ilu vahendajaks. Kunstnik elab ja loob ühe kindla kultuuri ja looduse keskel. Igal kultuuril on oma kordumatu loomus, iseloom; ja seda mõjutab ühe või teise maa loodus, seal elavate inimeste loomus.

Piisab kuulata Felix Mendelssohni „Itaalia sümfooniat”, et tunda lõunamaa kultuuri ja looduse koloriiti ning temperamenti. Või kuulata Jean Sibeliuse Viiendat sümfooniat, et avastada põhjamaa kultuuri ja looduse (või ka põhjamaalase loomuse) värving ning olemus. Küsimus ei ole illustreerimises – kas või laadide või rütmide abil –, vaid nähtuse olemuse, üdi, tähendusliku süvastruktuuri tabamises. Juba Ludwig van Beethoven tegi oma pastoraalse  sümfoonia lehekülgedele olulise sissekande: „rohkem tundeid, kui maalikunsti” …

Kahekümnes sajand oli ajalooliste kataklüsmide ajastu, poola poeedi ja nobelisti Czesław Miłoszi sõnastatuna: inimmõistuse vangistamise ajastu. Kuid oli ka totalitaarsete süsteemide kokkuvarisemise ja uue – mitte kerge – reaalsuse loomise ajastu. Mulle on alati olnud lähedane Theodor Ludwig Wiesengrund Adorno mõte, kuidas reageerida muusikaga  ajaloo õudusele ja ajaloo vajadusele. Looja ei saa ju olla väljaspool aega, milles ta loob. Ei saa end välja lülitada oma ajaloost siin ja praegu ning kirjutada või komponeerida tühjuses. Seetõttu ei uskunud ma ka kahekümnenda sajandi teises pooles kuulutatud „autori surma” või „suure vormi”, „suure narratiivi” allakäiku ja lõppu. Igal ajal on oma dramaturgia ja oma sisu. Tuleb end vaid neisse sisse kuulata ja tabada loometööks vajalik motiiv või  impulss, mis võiks kultuuriruumis toimida ja vastu kõlada. Olles südamest tänulik väga auväärse tiitli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doctor honoris causa – omistamise eest, tahan meenutada sõnu esimesest Taaveti laulust. Leidub selles psalmis järgmine – kui oluline mõte meile kõigile:  

         
See mees, kelle rõõm on Issanda Õpetus …
… on kui oja äärde istutatud puu,
mis vilja kannab õigel ajal:
ei närtsi tema lehed
ning mida ta teeb, läheb korda.
(Psalmitõlge Vello Salo ja Indrek Hirv)
        

Puud – see on oluline ja tähenduslik motiiv minu elus ja minu muusikas. Puud kui looduse sümbolid ja esindajad õpetavad meile väärtusi ja olemise mõtte mõistmist. Vaadakem neid. Nad on kui saladuslik ja läbitungimatu looduse raamat. Kaheti juurdunud: maasse ja taevasse. End puude helisse sisse kuulata ja mõista nende saatust – see on kui alustaks teemat fuugas või sümfoonias. Rohkem puid, olgu meil rohkem puid …

Tõlkinud Marius Peterson

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming