Puhkpillid võivad kõlada kui keelpillid

Igor Garšnek

EESTI KAITSEVÄE ORKESTER PEETER SAANI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 30. XI.  

Kui puhkpillimuusika võiks kuulajail tekitada ehk mõningaid eelarvamusi, näiteks, et puhkpilliorkester kui koosseis mängib alati ühes ja ainsas kindlas dünaamika- ning tessituuriskaalas, siis Eesti Kaitseväe Orkester näitas Peeter Saani dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 30. XI märksa mitmekülgsemat taset.

Pole saladus, et ühe õnnestunud kontserdi edu pant on samavõrra huvitav repertuaar, kui hea valik solistide osas. Ning Indrek Vau soleerimine Eino Tambergi Trompetikontserdis nr 1 oli kahtlemata märk kui selline omaette. Teadagi, sümfooniaorkestri partituuri ümberseade puhkpilliorkestrile on kindlasti vastutusrikas aines – keelpillide kantileen peab kõlaliselt kandma ka teises kontekstis – ent Peeter Saani tehtud arranžeering võimaldas Tambergi teoses orkestrile küllaga kõlalist mänguruumi. Ning Indrek Vau kui solist on meie muusikaelus juba omaette märk: tema mängu intonatsioonipuhtus, karakterite väljatoomise selgus ning oskus hoida koos dirigendiga optimaalset kõlalist tasakaalu orkestriga sellises põnevas arranžeeringus.

Hästi mõjus Kaitseväe orkestri repertuaari­valiku puhul kogu kava ülesehitus: atraktiivsed teosed Jan Van der Roostilt, Alfred Reedilt, Edvard Gregsonilt ja Otto M. Schwartzilt. See andis hea kõlapildi nii orkestri artikulatsioonilistest võimalustest kui – mis eriti oluline! – keelpillidele iseloomuliku legato-fraseerimise ühtlusest kõrgete puupillide puhul.

Põnev kontsert oli see igal juhul, ent samas võiks ju ka edasi mõelda – kui palju on maailma muusikaliteratuuris värvikaid teoseid, mis Kaitseväe orkestri esituses veel avastamist-arranžeerimist ootaksid. Ja veelgi edasi: see kollektiiv on küll kooslus, millele võiks uudisrepertuaari julgelt kirjutada ka meie tänase päeva heliloojad. Oli see nüüd üleskutse?