Puhkpillid ja Don Juan

Ivalo Randalu

Don Juan (Einar Lints) naiste (Helen Org, Kristiina Otsing) saatuslikus haardes. Ingrid Tuksam

Sarjas ?Diplomaatilised noodid / Holland? muusikalis-koreograafiline fantaasia ?DON JUANI PIDUSÖÖK? 27. XI Kanuti gildi saalis: HOLLAND WINDPLAYERS (Holland), tantsijad Helen Org (Zerlina), Kristiina Otsing (Anna) ja Einar Lints (Don Juan), koreograaf Anu Ruusmaa, kunstnik Jane Kaas.

Kõnealuse tantsufantaasia esimene pool oli puht muusikaline, sisuks Hollandi helilooja ja Amsterdami Concertgebouw orkestri metsasarvemängija Iman Soetemani (1935) ühe 1983. aasta Jaapani reisi tarbeks kirjutatud (kuid helikeelelt mitte jaapanlik, vaid stravinskilik) avamäng ?Sho jo ji? ning böömi päritolu viinlase Franz Krommeri (1759 ? 1831) Partita nr 3 B-duur. Küllap originaaliski samale koosseisule: kaks oboed, klarnetit, metsasarve ja fagotti pluss kontrabass. Kõlanud teosed olid muusikaliselt kumbki omal moel toredad, kuid imetlust äratas rohkem Holland Windplayers ise, mis hollandlaste renomee põhjal ka ootuspärane: briljantne kõla ja koosfraseerimine, tekstipuhtus, dünaamika. Viimase puhul küll tõdegem, et ruumist tingituna tuli sellega harjuda, sest sellise ansambli skaalas puudub spetsiifilistel põhjustel tegelik pianissimo, see nihkub mezzoforte poole.

Tantsuetendust raamis Mozart: alustati ?Don Giovanni? avamängu ja teemadega t?ehh Josef Triebensee (1772 ? 1846) ?moodsas? töötluses. Seadete põlgajaid peaks antud esitus päris kindlasti korrektiivile juhatama! Etenduse põhiosa täitsid Triebensee ?Don Giovanni teema ja variatsioon? ning kogu õhtu kulminatsioonina (ka koreograafiliselt) t?ehhi nüüdismuusika ühe nimekama esindaja Ivana Loudova (1941) ?Don Giovanni unenägu?.

Mis oli etenduse puhul enne, kas muna või kana? Eks ikka kana, sest Don Juani ainet kandev muusika sai hollandlastel CD-le tänavu kevadel, järgnes ansambli kunstilise juhi Jeroen Weierinki koreograafilise etenduse mõte, mis vahendati siis koreograaf Anu Ruusmaale. Viimasele jäeti täiesti vabad käed ? nii võis Ruusmaa oma ideede kohaselt ka palade järjestust muuta. Koreograafia joonistus välja septembris koos tantsijatega (just neid kolme: Helen Orgu, Kristiina Otsingut ja Einar Lintsi ta ka algusest peale etenduses nägi!). Ettevalmistuses võib pidada eripäraks seda, et ? nagu Anu Ruusmaa tunnistab ? koreograafia seati paika suuresti tummalt selleks, et hoiduda muusika illustreerimisest. Hiljem järgnes kohandamine, elava muusikaga tehti proove vaid kahel päeval enne etendusi Tartus ja Tallinnas.

Otsingutes ei lähtunud Anu milleski Mozarti ooperist, mõtteid ammutas Molière?ilt. Kuid ainult mõtteid. Kõrvale jäi näiteks õel Elvira, koha sai hoopis Molière?il puuduv Anna kuju. Kuigi lugu toetub suisa filosoofilisele karkassile, ei rõhutata midagi ? ei moraali ega religiooni, ainest on käsitletud üksnes inimlikust aspektist, psühholoogiast lähtuvalt (Anna on puhas, lõputult armastav ja andestav naisetüüp, Zerlina oma välimust imetlev naiivne, armas tibi).

Kõige keerukam olnud sümbolites ja kujundites Don Juani karakteri loomine, kuna tegu on ju poisikesega, kes on samas mängur: esimesest stseenist peale ta ju mängib ja improviseerib, ei vaata kunagi tagasi ega tulevikku. Naistemehena ta tegelikult ei kollektsioneerigi naisi, vaid võtab ikka järgmise ja järgmise, ainsatki hülgamata. Ruusmaa-Lintsi Don Juan on inimene, kellele kujuneb oluliseks kvantiteet, kes ei jõua aga kunagi kvaliteedini. ?Unenäos? kohtuvad ühel hetkel kolme inimese hinged ja aimub, et tegelikult vajavad nad kõik puudutuste soojust ja hellust, mida nad aga ei leia ? nii peab Don Juangi oma elu mõttetuks. Ka oli Louduva oopus tantsuliselt kõige raskem seada, kuivõrd muusikalised arendused katkevad, muusika ei vii kuhugi välja nagu tavaliselt unenäodki.

Etenduse esimeses pooles leidus küllaga poisikeselikke naerutavaid nüansse (mäng pükstega, tantsud kaltsunukkudena esitatud daamidega) kuni kokkusaamiseni naisega, kelle üle Don Juan kaotab tavakohase kontrolli. Pärast unenägu ta ärkab ja tantsivad naised tõmbavad ta n-ö ristile. Kuid siis ärkab ta kolme naise (nukkude) kaisus ning jätkab ikkagi endise rõõmuga ? mäng on tõelisuseks saanud. Lavaline lõpplahendus, kui ta heidab nukud lavalt ja hüppab neile, pea ees, järele, tähendab jätku endisele elule. Ses mõttes jääb lugu ?päris? lõputa, ent võib aimata, et kunagi ootab tedagi mozartliku Komtuuri raudne haare…

Sõnaga ? oli tõsivahva audiovisuaalne kogemus. Õnneks sellega ei piirduta, tulevaks suveks on kutse Hollandisse, enne seda esinetakse vähemalt ühel õhtul ka Tartu Sadamateatris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming