Pühendumus ja (vaimu)toit

Marco Gandini: „Olgu lauljad algajad või kogenud, ma suunan nad proovis alati teksti sügavuti lugema. Nimetan seda klaveriga lugemiseks.“

AURI JÜRNA

Itaalia ooperilavastaja Marco Gandini, kes on töötanud paljudes suurtes ooperi­majades üle maailma, on ka eesti publikule juba tuttav – viimati lavastas ta Estonias Mozarti „Figaro pulma“. Gandini lavastajakäekirja on tugevalt mõjutanud töö pedagoogina ning ta oma õpetaja-mentor Franco Zeffirelli. Kuna Gandini toob tänavu Birgitta festivalile oma Lucca Giglio teatris lavastatud Puccini „Boheemi“, rääkis ta veidi sellest, mis teeb „Boheemi“ oluliseks, kuidas leida loo tuum ning kuidas innustada lauljaid.

 

Mis sind „Boheemi“ puhul inspireerib?

Mul on olnud võimalus „Boheemi“ lavastada palju kordi. Pärisin Franco Zeffirelli legendaarse lavastuse La Scalas, see oli mul assistendina esimene „Boheem“. Sellest ajast saati olen lavastanud „Boheemi“ mitmel laval paljude koosseisudega ning iga kord on ainulaadne. Mind inspireerib alati dirigentide tundlikkus, eriilmelised koosseisud ja teatrimajad, aga olen ka ise iga kord erinev inimene – iga kogemus kasvatab, muusika- ja draamataju on iga kord teistsugune. Seega on iga lavastus, ka taastatud vana, just nagu uus ja eriline sündmus. Kui Saksa ja Ameerika teatrites tehakse vana lavastuse taastamiseks vaid paar proovi, siis La Scalas saan taastusproove teha oma kaks-kolm nädalat. Seega saame üsna põhjalikult parandusi teha, vana lavastust igast aspektist uueks ja täiuslikumaks vormida, uusi tähenduskihte ja sügavust lisada.

Marco Gandini

Liina Viru

Olen „Boheemi“ lavastanud neli korda: peale La Scala vana oli ka üks ilus ja ajalooline lavastus Roomas ning Sŏulis koos maestro Chung Myung-whuniga üks Korea rahvusliku ooperiteatri 50. aastapäevaks valminud lavastus, millega käisime ka ringreisil Pekingis. Sellest tegin möödunud aastal ka uue lavakujundusega versiooni. Ja neljas lavastus sündis Luccas, mille toomegi sel suvel Birgitta festivalile. See on mulle väga südamelähedane, kuna sündis Puccini kodulinnas. See on oluline üksikasi, kuna inspireeris tohutult meid kõiki – dirigenti, lauljaid, lava- ja valguskunstnikke. Giglio teatris lavastas Puccini ise oma oopereid ning tema kohalolu, tema hing on seal tajutav. Ta istus sealsamas orkestri kohal, vaatas lavale ja juhtis proove. Peale selle on mulle tähtis Lucca linn, kus poodides, tänavatel ja restoranides räägitakse sedasama keelt, mis Puccini, sellesama aktsendi ja intonatsiooniga, mida temagi. Seal „Boheemi“ lavastada oli väga põnev ja liigutav.

Ma lavastaksin „Boheemi“ alati uuesti, elu lõpuni, sest see lugu on nii kaunis ja dramaturgia nii tihe. See on mu meelest täiuslik ooper, mis kunagi ei vanane, sest inimese kujutlusvõime ja tundlikkus ei vanane. Seda lavastades, selle paljusid tähenduskihte ja muusikat uuesti uurides ja lahates võib alati avastada uusi detaile, mis igal kohtumisel erinevalt puudutavad ning see emotsioon väljendub laval iga kord uuel moel. See on ajatu kunstiteos. Puccini käsitles armastuse ja individuaalsuse, üksinduse, kiindumuse ja mälestuste teemasid niivõrd võimsalt ja see on nii meisterlikult kirja pandud, et see teos kõnetab publikut igas vanuses ja igal ajastul.

 

Kas see teebki sinu arvates „Boheemist“ klassika?

Jah, muidugi. „Boheemi“ universaalsus ja väärtus iga ajastu kontekstis peitub selle kvaliteedis, just tegelastes – ning eriti meeleolukas on seda lavastada noorte lauljatega. Nii Luccas kui ka La Scalas sündinud lavastustes laulsid noored ning just viimane lavastus oli erakordne selle poolest, et esimest korda esinesid La Scala pealaval teatri oma akadeemia lauljad. Tavaliselt on nad esinenud teistel lavadel, teistes teatrites või lausa teistes linnades, kuid mitte kunagi varem ei olnud akadeemia noortega lavastatud tükk etendunud La Scala pealaval. Tollane „Boheemi“ lavastus oli oivaline! Publik loopis rõdudelt lavale pabereid, millele oli kirjutatud hüüdeid „Viva Puccini!“, „Hurraa!“ – nagu jalgpalli­staadionil. Me olime jalust rabatud!

Ka Koreas töötasin suurepäraste noorte lauljatega, korea parimatega. Ja Luccas, nii esmakordsel lavastamisel kui ka taastusel, olid koosseisus peamiselt 25-26aastased lauljad. „Boheem“ on vokaalselt ja dramaturgiliselt ülimalt sobilik noortele häältele, kuid loo mänguline ja emotsionaalne külg lööb noorte artistidega eriti suurepäraselt särama. Ka Tallinnas on laval üsna noor koosseis: imelise hääle ja tundlikkusega sopran Michelle JuYoung Hong (Mimì), kes esines ka minu Sŏuli lavastuses, korea tenor Kyungho Kim (Rodolfo), kes laulab juba paljudes Euroopa teatrites, väga noor ja kaunis hingematva häälega itaallanna Lara Lagni (Musetta), kes debüteeris minu lavastuses möödunud aastal ning on praegu üks paljulubavamaid itaalia lauljaid, ning ka teised noormehed Matias Tosi (Marcello), Vincenzo Nizzardo (Schaunard) ja Giovanni Parodi (Colline) on kõik 30ndates eluaastates lauljad. See lugu räägib noormeestest, kes avastavad täiskasvanuelu raskusi, seega värskus ja emotsionaalsus on ülimalt vajalik. See on lugu, mis kõnetab kõiki.

Noored lauljad esindavad „Bohee­mis“ peaaegu iseendid, sest tegelased on noored ning lugu on täis tõsiseid teemasid ja paatost. Iga tegelane peab Mimì surmaga omal moel toime tulema ning seeläbi justkui uuele tasemele jõudma. Nad kõik kogevad midagi nii raputavat, et pole pärast enam samad inimesed. See on justkui üleminekurituaal noorusest täiskasvanuellu. Nii sügavalt kurb kogemus raputab nende olemuse läbinisti uueks. Koos Mimìga surevad ka teised tegelased, nende noorukielu saab otsa, nooruse kuldiga on kildudeks purustatud ja nad sünnivad uuesti.

 

Kas „Boheem“ on ka omamoodi üleminekurituaal noortele lauljatele? Kas „Boheemi“ laulnud artist on valmis järgmiseks etapiks oma esinejaelus?

Ma tõesti usun seda. „Boheem“ sisaldab kõiki tähtsaid elemente ja nõuab laia oskuste ampluaad: mitmekülgseid väljendusvahendeid, poeetilist ja värsket vokaali ning head tehnikat, kuna on muusikaliselt väga nõudlik. Selles on väga palju vokaalselt keerulisi lüürilisi ja mängulisi lõike ning see on ka näitlemisoskuse proovikivi. Seega vajab laulja tõepoolest igat tooni väljendusvahendeid. Lauljatele väga meeldib „Boheemi“ teha ning peaaegu kõik proovivad sellega ühel või teisel hetkel kätt. Näiteks alustavad baritonid sageli Schaunardi rollist ja hiljem hääle küpsedes laulavad ka Marcellot. Ja Mimì on suurepärane sopraniroll, sest algul on kaunid ja õrnad aaria ja duett, aga kolmanda vaatuses tasakaalustab neid jõuline draama. See on lüüriline roll, mitte dramaatiline nagu Tosca, aga mänguline intensiivsus on sama kui Toscal või Butterflyl.

3. III 2017 esietendus Estonias Marco Gandini lavastatud „Figaro pulm“. Fotol on Marco Gandini „Figaro pulma“ proovis Janne Ševtšenko ja Kristel Pärtnaga.

Liina Viru

Puccini puhul ei maksa unustada, et kuigi konservatooriumis õppides hellitati tema kui andeka poisi suhtes suuri lootusi, kukkus tema esimene tellitud ooper „Edgar“ läbi. Kirjastaja Giulio Ricordi küll toetas teda, kuid kirjastuse nõukogu ei olnud eriti aldis investeerima. Ricordi tahtis Puccinile siiski veel ühe võimaluse anda ja surus oma tahtmise läbi, mistõttu telliti „Manon Lescaut“, kuid selle esiettekanne otsustati teha Torinos. Nii kirjastus kui ka Puccini teadsid, et kui uus ooper kukub läbi Milanos, tähendab see tema vaevu alanud karjääri lõppu. Seetõttu on „Manon Lescaut“ tõeline muusikaline plahvatus: Puccini mõistis, et ta ei tohi lati alt läbi minna. Kohati on selle dramaturgiline struktuur küll veidi tasakaalust väljas, kuid see-eest emotsionaalne vägi on tohutu. Järgmisena telliti Puccinilt „Boheem“, ikka Torinos, ja see sai täiuslik – tänu Puccini enda suuremale küpsusele, aga ka kahele libretistile Luigi Illicale ja Giuseppe Giacosale. Igaüks vastutas küll selgelt oma osa eest, kuid neist sai täiuslik meeskond. Seetõttu on „Boheemis“ peale suurepärase muusika ja teksti ka hea dramaturgiline struktuur. See ei pragune, selles pole lünki. Pole ühtki sõna, stseeni ega situatsiooni, mis ei sobituks ideaalselt muusika ja looga. Selleks ajaks oli Puccini ise noor ja kirglik kunstnik nagu tema „Boheemi“ tegelased.

Puccini stiili olulisim märksõna on mälestus – see on kõikides tema ooperites, kuid eriti „Boheemis“. Tema oopereid läbivad muusikalised mustrid, mis ei kordu kunagi identselt, vaid muunduvad läbi ooperi, eri hetkedel uutes harmooniates või eri tegelaste kaudu. Näiteks meloodia, mida laulab alguses Mimì, kordub lõpus uuesti Rodolfo suu läbi. See muster ühendab neid ja loob vaataja sees võimsalt emotsionaalse seose. See hägustab aja lineaarsust ning meloodia kõlades mineviku, oleviku ja tuleviku piirid hajuvad. Puccini stiil ongi pidev muutumine, teisenemine. See on väga lihtne, mitte teostuselt, vaid poeesialt ja mõjult. „Boheem“ on selliseid mustreid täis.

 

Kuidas suunata noori lauljaid neid mustreid mõistma ja mängima? Milliseid oskusi ja ettevalmistust nad vajavad, et sisu publikuni viia?

Olgu lauljad algajad või kogenud, ma suunan neid alati teksti sügavuti lugema – ka neid, kes on „Boheemi“ korduvalt teinud. Nimetan seda klaveriga lugemiseks, mil me keskendume sõna ja muusika väljendusvahenditele nii kõnes kui ka laulus. Palun lauljail libreto teksti valjusti lugeda, et leida enne muusika lisamist sõnade värv. See on oluline osa itaalia ooperikoolist – tekst ja sõnade kõla peab selginema enne muusikat. See kehtib nii Puccini, Verdi, Donizetti, Rossini kui ka Bellini puhul. Viimane oli ses osas tõeline meister ja eeskuju. Enne ühegi noodi kirjutamist kordas Bellini teksti uuesti ja uuesti, kuni sõnade kõla muutus tajutavaks, voolavaks ja poeetiliselt akustiliseks – nagu luuletus, mis on muusikata laul. Niimoodi teen ma lauljatega trenni, sest tavaliselt nad uue teosega nii ei alusta. Sellega annan neile uue vaatenurga, teravama tähelepanu sõnale ja teksti kõlale, sest seal peitub teose ekspressiivsus. Viis, kuidas keegi ütleb sõnu „kurbus“, „iha“, „armastus“ või „lein“, sõltub kontekstist ehk sõnadest, millega need on seotud. Libretot peab lugema nagu luulet, sest nii on see üles ehitatud ja vaid nii võib jõuda draama tõelise, sügavama sisuni. Muusika on väga otsekohene ning kui täpselt mõista, kuidas see on kirjutatud, ei ole võimalik eksida. Muidugi on vaja, et lauljad oleksid kunstnikud, muusika suhtes tundlikud. Sama on sümfoonilise muusikaga, näiteks Brahmsiga: kuidas mängida Brahmsi muusikat, kui puudub tundlikkus? Laulja, kes õpib Puccinit, peab tunnetama muusikat – lugema klaveri kõrval teksti, mõtlema dramaturgiliste situatsioonide ja nende tähenduse üle ning kui ta lõpuks lisab tekstile muusika, venitab sõna muusikaks, loob ta midagi tõeliselt emotsionaalset. Ma olen „Boheemi“ nii mitu korda lavastanud, et tean seda peast, kuid alustan iga kord samamoodi, libretot lugedes ja sellega üksi olles, et see mind kõnetaks ja mõjutaks. Sama teen ka lauljatega ning koos tundlike artistidega niimoodi töötades sünnib alati midagi erilist.

 

Kas selline käsitus on sulle ainuomane ja kas sellisest tekstitööst on kasu ka lauljate koolitamisel?

See on libreto lugemise süsteem itaalia ooperi kuldajast, 1950–1960ndaist. Meil olid dirigendid, maestrod, kes õpetasid lauljatele muusika ja sõnade sügavuti mõistmist. Kui ma esimest korda Luccas „Boheemi“ lavastasin, siis töötasin koos dirigendi Elio Boncompagniga, kes noorena oli olnud Tullio Serafini assistent. Serafin oli kuldajastu suurkuju, dirigent, kes õpetas ka Maria Callast. Kuna Boncompagni oli temaga aastaid töötanud ja pärinud kõik tema noodid, siis alustasime „Boheemi“ õppimist Serafini isiklike partituuridega. Fantastiline oli näha, kuidas temasugune kogenud dirigent oli oma orkestripartituuri kirjutanud märkmeid nagu noor muusik, kes õpib teost esimest korda, püüdes täpselt järgida iga sõna, tunnet ja muusikalist liikumist. Selline klassikaline itaalia kool on tänapäeval haruldane. Pole enam palju inimesi, kes seda praktiseerivad – enne sõna ja siis muusika –, kuid minu meelest oleks nii just ainuõige. Puccini ise kirjutas muusika sõnade rütmile, neist tõukudes ja toitudes. Itaalia ooper on üles ehitatud sõnadele, nende kõlale ja mustrile. Kui helilooja nii toimis, siis miks meie teistpidi teeme? Kõigepealt peaksime leidma sõnade rütmi, loo ja väljenduse ning siis analüüsima muusikat ja rakendama sellele oma tundlikkuse. On veel mõned inimesed, kes niimoodi töötavad, ka mina, sest õppisin nii. Usun, et see viib kireni.

 

Kas on kunagi tulnud ette, et laulja küsib, miks seda vaja on, miks sa lihtsalt ei ütle, kuhu minna ja mida teha?

Ei, isegi mitte kogenud ja kuulsad lauljad. Kui trupi, pianisti, dirigendi ja minu vahel on hea koostöö, siis mõistavad nad kiiresti, miks see protsess on oluline. Selle kasulikkus on tajutav esimese poole tunniga. Pigem on nad rõõmsad, sest saavad harva niimoodi töötada. Kui inimesed mõnikord ei mõista, miks seda vaja on, tuleb lihtsalt selgitada ja innustada, ja niipea kui asi toimib, on nad nõus. Mõned inimesed vajavad rohkem tööd, mõned vähem. Enne liikumist on vaja aega, et keskenduda sisule ja väljendusele. Liikumine sünnib nende kaudu ise. See peaks olema hea dirigendi ja lavastaja ühine koostöö, ainuomase ekspressiivsuse otsimine.

 

Klassikalise ooperiteose puhul teab kogenud ooperipublik lugu ja tegelasi juba peast, seega naudib ta uute lauljate, ideede ja kujunduse kombinatsiooni. Mõned lavastajad pööravad vana loo pea peale, et väljendada midagi uut, mõnd aktuaalset ideed või seisukohta. Kas see on sinu meelest vajalik? Kas sa ise tunned vajadust oma lavastuste kaudu mõnel aktuaalsel teemal sõna võtta?

Ma ei tea, kas just vajalik, aga selline stiilimuutus on nagu liigne jumestus. Inimene, kes kannab näole liiga palju jumestust, teeb seda tavaliselt selleks, et mõnd puudust varjata. Lavastuse puhul võib see vihjata lavastaja suutmatusele mõista või väljendada teose tõelist mõtet, oskamatusele oma kujutlusvõimet looga sidusalt rakendada. Muidugi võib tegevusaega ja -kohta muuta, lavastada minimalistlikus, naturalistlikus või mis tahes muus stiilis, aga lavastaja kujutlus, olgu kui tahes originaalne või erandlik, peaks sellegipoolest innustuma ja tõukuma tekstist, et leida loo ja tegelastega sidus kujundlikkus ja kontekst.

 

 

Kui näiteks „Aidat“ lavastades muuta nimitegelane kiirabihaigla arstiks või USA armee komandöriks Iraagis, murtakse dramaturgilise situatsiooni ja tegelaste vahele mõra ning miski pole enam loogiline. Muusika sünnib dramaturgiast ja tegelastevahelisest dünaamikast ning on alati loogiline, aga kui lavastaja muudab tegelaste funktsiooni, siis nende­vahelised seosed enam ei toimi ja lugu muutub ebaloogiliseks. Kui „Boheemi“ lavastades seatakse tähelepanu keskpunkti poeetiliselt õhuline mälestus, võib oma ideid kandva kujundikeele, lava ja kostüümid sellele toetudes üles ehitada, kuid sellegipoolest peab Musettat ja Mimìd esitama nii, nagu nad on muusikasse kirjutatud. Seda muuta ei saa, muidu võib tekkida täiesti uus lugu. Ükskord nägin näiteks „Madame Butterflyd“, kus bariton oli kostümeeritud põrnikaks ja sopran liblikaks. Mis see on? Mida on sel ühist muusika, tunde ja loo sisuga? Mitte midagi. See pole vaimukas, vaid pealiskaudne. Publikule muidugi vahel väga meeldib selline asi, ja vahel ta ei hooli. Seepärast sellised lavastusi tehaksegi. Olen vahel vaatajatega vestelnud ja mulle on öeldud: „Ma ei saanud midagi aru, aga see oli tore, lõbus.“ – „Aga said sa loost aru?“ – „Ei, see polegi oluline.“ Mõni lavastaja tahab ka lihtsalt skandaali tekitada, pole oluline, kas lavastus on hea või halb, peaasi, et ajalehed kirjutavad. On olnud palju selliseid lavastajaid, keda meedia tituleerib XXI sajandi geeniusteks: nad teevad kolme aastaga mõned skandaalsed lavastused ja siis kaovad. Teatrite kunstilistel juhtidel on tohutu vastutus. On teatrijuhte, kes on tegelikkuses ka kunstilised juhid, kuid niipea kui nende kunstiline küündimatus ja puudulikud ideed hakkavad silma paistma, väidavad, et nad on vaid administratiivjuhid. See on valetamine. Nad lihtsalt ei tunne muusikat ja teatrit piisavalt.

 

Kas arvad, et ajal, mil kõik on vali, agressiivne ja skandaalne, on veel kohta teatrile, mis räägib vaikse siiraste tegelastega loo? On sel tulevikku?

Arvan, et me otsime teatrist naudingut, teadmisi või puudutust. Nõnda ka kinost: kui tahetakse midagi õppida, siis vaadatakse dokumentaalfilmi ja isegi kui see on raske ja räägib keerulistest teemadest nagu sõda või ühiskonna­kriis, vaadatakse see ära ja õpitakse midagi. Armastusfilmis soovitakse näha ilusaid inimesi – mitte ainult esteetilisest küljest, vaid nende kui näitlejate intensiivset mängu. Soovitakse näha kaunist armulugu, mis erineb inimeste enda elust ja annab võimaluse unistada. Ulmefilmi vaadates tahetakse aga isegi ekstreemse fantastika sees näha lugu, mis on hästi teostatud, taibukas ja loogiline. Lugu ise võib olla absurdne, aga selles peab siiski olema loogika, põhjus-tagajärg ja neist tõukuvad kujundid.

Ooperisse minnes või mis tahes kunstiga silmitsi seistes soovitakse saada esteetilist naudingut, isegi kui teema on kohutav – ka sõda ja surm peab olema esitatud kunstiliselt, läbi ilu prisma. Tahetakse õhtut nautida, kuulata kaunite häälte esitatud muusikat ja konkreetset lugu. Tahetakse näha kauneid, meisterlikke näitlejaid, mitte saada rõveduse ja rumalusega vastu nägu. Ma olen esteet, seega usun, et isegi kui lugu räägib kohutavatest teemadest, tuleb seda esitada hästi, poeetiliselt ja kunstiliselt. See vajab mõtestatust, keskendumist ja tööd. Mõned lavastajad ehitavad oma lavastused üles pinnapealselt ja ebaloogiliselt, nimme selleks, et šokeerida. Milleks on vaja publikut šokeerida? See pole õudusfilm! Milleks lisada õudust kuhugi, kus seda ei ole? Või kui on, siis muusika juba väljendab seda poeetiliselt ja teatraalselt. Õudus ei kuulu ooperisse. Ooper ja muusika on ilu kategoorias ning räägivad ka sõjast ja surmast poeetiliselt. Meie elus on piisavalt õudust – miks peaksime ostma pileti, et näha laval õudust ja halba näitlemist?

 

Vestluse alguses ütlesid, et „Boheem“ muutub lavastades iga kord, sest inimesed ja olukord on muutunud ning sa ise ka. Seega, mis on sulle praegu, sel suvel, mil oled taas teistsugune, „Boheemis“ kõige tähtsam?

Birgitta festivalile tulen suure elevusega, et tuua head itaalia kraami – nagu kutsuksin publikut heasse restorani suurepärast, autentset Itaalia toitu sööma. Nagu hea Parma juust või oliiviõli, mida ei saa suvalisest kaubanduskeskusest, vaid mille järgi tuleb minna kindlasse maailma paika – selline on minu „Boheem“, sündinud Puccini kodulinnas ja inspireeritud tema kohalolust. Me oleme seda lavastust mänginud Itaalias mitu korda, aga mitte kunagi mujal, nii et nüüd on meie võimalus näidata tõeliselt head itaalia stiili. Kui ma proovidega alustan, tahangi olla nagu tõeline kunstnik, kes püüab demonstreerida, kui hea võib olla itaalia kunst. Tahan üllatada lihtsuse, täpse proportsionaalsuse ja hea maitsega, täpselt nagu itaalia toidu, kunsti ja looduse puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht