Püha Mauritiuse barokiõhtud

Marju Riisikamp

Mustpeade maja haruldase akustikaga saalid on ammugi muutunud tähenduslikuks baastekstiks igale tallinlasele. Tekstiks, mis seostub suurejoonelisuse ja pidulikkusega, mis paneb selga sirgu ajama ja end väärikamana tundma. Ühtlasi on see renessansshoone üks kaalukamaid turismimagneteid Tallinna vanalinnas. Ajalooveergudelt selgub, et kaupmeeste ühendus, mis oli oma patrooniks valinud legendaarse mustanahalise väepealiku Püha Mauritiuse, olevat Eestis asutatud juba XIV sajandi keskpaiku ning Mustpeade vennaskonnale kuuluvaid ehitisi oli Eesti ja Läti aladel kokku koguni kahekümnes linnas. Huvitaval kombel on vennaskonna tegevusest Saksamaal, täpsemalt Wismari linnas, teateid hoopis sajandeid hilisemast ajast, alles XVII sajandist. 1400. aastal sõlmis omaaegne vennaskond lepingu Tallinna dominiiklaste kloostriga. Vallaliste noormeeste kevaded-suved-sügised olevat ajalookirjutajate andmeil möödunud kaubanduslikel mereretkedel, talvel aga võeti aeg maha, peeti jootusid ja muid pidustusi. Meelelahutusel oli Mustpeade majas kahtlemata oluline roll, ometi hoiti au sees ka vaimuelu, miks siis muidu sõlmiti liit kloostriga. On hea meel, et Mustpeade majast on saanud taas koht, mis vahendab kõrgkultuuri. Eriilmelised kultuurisündmused, alates õpilaskontsertidest ja lõpetades jazziõhtutega, ei toimu mitte ainult traditsioonilistes ruumides nagu Valge saal ja Olavi saal, vaid nüüdseks on peaaegu kõik korrused hõivatud, kaasa arvatud keldrikorrus koos siseõuega. Erinevad tasapinnad, trepid ja huvitavad käigud on kõik avatud igale külalisele, kes saabub kontserdile tund aega varem ning võib majaga lähemalt tutvuda ajaloolase Jüri Kuuskemaa asjatundlike kommentaaride saatel.

„Püha Mauritiuse barokiõhtud”, mida õnnestus kuulda kahel korral (aprillis ja mais), on üks Tallinna Filharmoonia algatatud kontserdisarju Mustpeade majas. Loomingulist püüdlust laiendada oma võimalusi ja piire on alati rõõmustav jälgida. Nimelt on nende õhtutega kasutusele võetud üks paljudest maja kõrvalruumidest, nn vennaste tuba. Korraldajad on lubanud, et tegemist on saaliga, kus õdus interjöör ajastu kostüümides muusikute, küünalde ja kaminaga. Nii see tõesti oli ning kontserdieelne tervitusjookki haakus siin kunagi peetud jootude teemaga.

Kahe kontserdi põhjal kujunes mul mulje meeldivast ansamblimuusikast. Kooskõla, koostöö, sõpruskond, vennaskond – eks ole need ju olulised faktorid ka muusikute töös. Kontserdi õhkkond oli heas mõttes salonglik. Sarja kunstiline juht on mandoliinivirtuoos Alina Sakalovskaja. Kõrvuti tavapärase mandoliiniga kasutab ta ka linnusulega mängitavat barokkmandoliini, tekitades tavapillist õrnema ja helisevama tämbri. Temaga on ühinenud klavessinist Ene Nael, tšellist Villu Vihermäe ja flötist Oksana Sinkova. Maikuu kontsert „Vahemere laulud” pakkus valiku Marais’, Vinci ja Vivaldi helinditest. Viimane näib olevat grupi lemmik ning kuulajaskond sai kahel järjestikusel muusikaõhtul nautida Vivaldi sädelevat D-duur Kontserti mandoliinile. Vihermäe jagab esitatava kohta kommentaare, muutumata paljusõnaliseks. Arvestades asjaoluga, et umbes pool publikust on Tallinna külalised, ehk siis muusse keeleruumi kuuluvad inimesed, võiks ehk edaspidi kaaluda teksti edastamist kas või osaliselt inglise keeles. Flötist Sinkova on sädelev virtuoos, kelle artistlikkust ja mõjukust tunneb kuulaja ammu. Tabasin end mõttelt, et triosonaate ja instrumentaalkontsertide töötlusi ei kuulaks ma mitte siinsel tubasel õhtul, kus kuulajate esimene rivi istub esinejatest umbes meetri kaugusel, vaid pigem suuremalt distantsilt, s.t kõrgema laega avaramas ruumis. Ehk leidub nii paljude võimalustega Mustpeade majas nende esitamiseks mõni paslikum koht.

Samas kõlasid kontserdil esitatud vähesed sooloteosed oivaliselt, eriti väikeste vanalinna hariduskolleegiumi klavessiinikasvandike traditsioonilised avalood oma kooli pillil.

Sajandeid püsinud haruldase renessanssarhitektuuriga Mustpeade maja kontekst soosiks ehk veelgi paremini talle vastava ajastu muusikat. See noobel hoone, linna au ja uhkus, on näinud ju teatavasti igasuguseid aegu. Võttis siin majja sisenejat ju vastu rosolje-kohvisegune hõng veel kümmekonna aasta eest, kui, ilmselt pealesurutud huvist suurema sissetuleku vastu, saalidesse oli paigutatud eelkõige turistidele mõeldud üsna kahtlase kunstitasemega lõbustusi. Tol ajal majas ringi käies võis aimata märkamatuid vibratsioone, mis andsid märku sellest, kuidas kunagi vaimuaadlit teeninud seinad oleksid nagu punastanud.

Õnneks on praegu meie eliitsaalide käekäik ja publikule pakutava kunsti serveerimine tõusuteel ning sealsetesse ruumidesse kultuurisündmuste planeerijad tunnevad ilmselgelt oma erilist vastutust. Nii-öelda sekulariseerimine pole ju teatavasti vaid kiriku valdkonda tabanud paratamatus. Ka kõrgkunsti saab „edukalt” sekulariseerida, lihtsamalt öeldes labastada. Selle protsessi elavaid näiteid pole vist meie kaasajal raske leida. Hea on tõdeda, et Tallinna Filharmoonia on võtnud austava kohustuse teha kaalukaid kunstilisi valikuid ning paigutada majja oma maitse kohaseid programme. Eeskätt korraldaja kujundabki keskkonna, kus mõjule saavad pääseda erineva kontekstiga artefaktid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming