Publik haarati klaveri embusse

Festivali kava oli kahe päeva peale jagatud targalt ja kuulajale pakuti head vaheldust. Kõikides kavades oli esindatud eesti muusika, sai kuulda ka esiettekandeid.

LEELO KÕLAR

I klaverifestival „Klaveri embuses“ 7. – 8. Kadrioru lossis.

Selleks, et juttu teha äsja lõppenud klaverifestivalist, tuleks korraks vaadata 75 aastat tagasi. Miks? Et aru saada, kust sünnivad head ideed ja uudsed esinemisvormid. 1943. aastal andsid Moskva konservatooriumi väikeses saalis klaveriduona debüütkontserdi kaks eesti pianisti: Anna Klas ja Bruno Lukk. Nad mängisid oma kavas muu hulgas seadeid Eugen Kapi balletist „Kalevipoeg“, mille üks pala, „Mõõkade tagumine“, sai ajapikku kuulsaks üle terve Nõukogude Liidu. Seda aega võib lugeda professionaalse eesti klaveriduo sünniks. Klaveriduo Klas – Lukk kontserdid hakkasid Moskva ja Leningradi ning teiste Nõukogude Liidu linnade kontserdisaalides aset leidma igal aastal. Siin Eestiski kujunes iga nende kontserdiõhtu meie publikule oodatud sündmuseks. Duo aktiivne tegevus kestis 30 aastat. 1974. aastal otsustati esinemised lõpetada, kuigi tehti veel üks erand, kui 1985. aastal esineti Schuberti kavaga neljal käel Valgas, Tartus ja Tallinnas.

Klasi ja Luki duo säravatel esinemistel olid oma mõjud. Oli järele tegijaid. Proovisime meiegi Heljo Sepaga kahel klaveril duomängu. Ühe kontserdi andsime isegi konservatooriumi „suures“ saalis, kus mängisime Buxtehude „Tokaata ja fuuga“ seadet ning Mozarti kuulsat sonaati D-duur. Meie tähelend jäi aga üpris lühikeseks, kuna olin sunnitud Heljo üksi jätma, kui 1950. aasta range riigikord otsustas minu kui kahtlase poliitilise elemendi muusikaelust eemaldada. Aga Klas-Luki esinemiste lõpetamine 1985. aastal ei katkestanud klaveriduode ajalugu, sest just samal aastal kerkis silmapiirile uus duo: Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske. Selle duo areng kujunes üsna tormiliseks: 1980ndate lõpuaastail avanes neile ohtralt esinemisvõimalusi Moskvas, Leningradis ja teistes Nõukogude Liidu linnades. Eesti heliloojad hakkasid duole teoseid kirjutama. Aja jooksul kujunes nendest heliloojatest terve rida: Kuulberg, Tamberg, Kangro, Sumera, Rääts, Sisask, Põldmäe, Rannap, Tüür, Steiner, Tulev jt.

Samal ajal esineti paljudel Venemaa festivalidel koos vene duodega. Kujunes teatud linnade ring: Tallinn, Riia, Leningrad, siis veel Novosibirsk ja Taškent. Hiljem lisandusid juba Soome ja Saksamaa festivalid. Sellest puhkes „nakkushaigus“: lapsed hakkasid duomängu vastu huvi tundma ja õpetajad nende entusiasmi tagant õhutama. Tollane Valga muusikakooli direktor Aime Lõhmus pani 1995. aastal püsti üleriigilise laste klaveriduode konkursi, mis sai traditsiooniks ja kestab praeguseni, kandes nüüd nime Valga rahvusvaheline klaveri­ansamblite festival. 2002. aastal sündis Lauri Väinmaa algatusel kaheksast mängijast koosnev professionaalne klaveriorkester, mis on laotanud oma tiibu üle Eesti Inglismaale, Hiinasse jm. 2008. aastal sai alguse kammermuusika festival „In Corpore“, kuhu kaasati ka klaveriduod. Uusi duosid on pidevalt juurde sündinud. Esinetakse juba ka rahvusvahelisel tasemel, võidetakse auhindu. Selline olukord on tekkinud suurel määral entusiastliku organisaatori Nata-Ly Sakkose aktiivsel tegevusel duoelu arendajana, koolitajana ja õpetajate konsulteerijana. Tema sügav armastus oma eriala vastu, duode esinemised ja pedagoogiline tegevus on kandnud üllatavalt head vilja.

Häid klaverimängijaid on meil aja jooksul saanud palju. Kas me ei peaks ometi selle eest rohkem ja südamest kiitma erialaspetsialistidest õpetajaid? Siia võib lisada anekdootliku loo. Ohtralt on pianiste, kes tahaksid ja vääriksid esinemisvõimalust. Kuidas seda organiseerida, kui ei jätku küllalt saale ega ka klavereid? Eks tõmbame siis koomale – üksikesinemiste asemel mängima kahekesi neljal käel. Kaks korda ökonoomsem! Või siis teeme kaheksast mängijast orkestri!

Huviga sai Age Juurika sooloõhtul kuulata vähetuntud klaverisüiti „Goyescas“.

Arko Narits

See selleks, aga teine mure ei lase end kaugelt otsida – repertuaari piiratus. Mitu sajandit tagasi levis mood mängida salongides neljal käel: õpetaja oma õpilasega või noormees oma kallimaga. Väga peen ja ilus harrastus. Sellest kasvas välja teatud repertuaar, mida ei ole aga kahjuks eriti juurde tulnud, kui võrrelda ühele klaverile kirjutatud muusika pealetungiga, mis on nii piiramatu, et selle ära mängimiseks ei jätku eluaastaid ühelgi kõige vägevamal pianistil. Niisiis, nelja käe lugudele on küll tulnud viimasel ajal lisa, kuigi rohkem kaldutakse eelistama kahe klaveri repertuaari. Aga kuna kahel klaveril esinemiseks ei ole kontserdipaikades alati teist klaverit võtta, tuleks nagu ikka julgemalt harrastada nelja käe repertuaari, vaatamata kahtlasele mõjule mängija individuaalsetele võimalustele (kitsas trügimine klaveri taga, pedaal ainult ühe mängija võimuses, ühekülgne klaveriregistrite käsitus jm).

Nüüd on küll viimane aeg rääkida klaverifestivali „Klaveri embuses“ kahe entusiastliku kunstilise juhi Argo Jentsoni ja Arko Naritsa suurepärasest ideest. Festivali kava oli kahe päeva peale jagatud targalt ja kuulajale pakuti head vaheldust. Kummalgi päeval esinesid pianistid instrumentaaltrio koosseisudes, üksikesinejatest Age Juurikas, kusjuures festivali lõppkontserdil kuulsime kümmet pianisti duodena: Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, Argo Jentson ja Arko Narits, Jorma Toots ja Ebe Müntel, Maila Laidna ja Tiiu Sisask ning Rein Rannap ja Mihkel Mattisen. Kõikides kavades oli Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul esindatud eesti muusika. Sai kuulda ka esiettekandeid. Festivali külastajaile oli rikkalik ja asjatundlikult koostatud buklet (Marta Mägimets).

Hästi korda läinud esinemised lõid positiivse meeleolu, mis avaldus publiku aktiivses vastukajas. Eriti Heino Elleri noorpõlveaegsed „Lüürilised palad“ ja noore Šostakovitši klaveri­trio c-moll avakontserdi rahvast täis­kiilutud saalis sobitusid tervenisti romantilise muusika kategooriasse ja olid sellistena ootamatult üllatavad. Nii need kui ka traagiline Bedřich Smetana trio g-moll olid selle festivali avalöögina Kristiina Rokaševitši, Katariina-Maria Kitse ja Valle-Rasmus Rootsi täistabamus. Varjundirikka ja sujuva ansamblimeisterlikkusega avas Tallinna Klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske lõppkontserdi Franz Schuberti võluva fantaasiaga f-moll, asetades oma kunstiküpse materjalist üleolekuga krooni pähe nooremate kõrval ka väärikama vanuseklassi võimalustele särada. Festivali korraldajapaar Argo ja Arko paelus Sergei Rahmaninovi „Kuue pala klaveriduole“ särtsaka ja suurepärase teineteist arvestava ansamblikoostööga. Klaver allus heakõlaliselt mängijate intensiivsetele tahtmistele. Huviga sai Age Juurika sooloõhtul kuulata vähetuntud klaverisüiti „Goyescas“. Selle muusika eriline hõng pääses kujukalt mõjule oma värvides ja liikumises, mis oli heliloojat Enrique Granadost Francisco Goya maalides inspireerinud.

See 17 esinejaga festival mõjus kahel päeval Kadrioru intiimses atmosfääris kava erilisuse ja rikkalikkusega värskendavalt ning täitis sisukalt päikesepaistelised suveõhtud, haarates publiku klaveri embusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht