„Primitiivtehnoloogilisus” muusikas

Kaur Garšnek

 „Primitiivtehnoloogilisus” (või otsesemas tõlkes „madaltehnoloogilisus”) muusikas ehk lo-fi – lühiduse huvides „umbheli“ (umbmäärane või „ummistunud” heli) – võib osutada eri nähtustele. Esiteks viitab see muusikatööstuse standarditele mitte vastavale helikvaliteedile, teiseks tähistab teatud esteetilisi printsiipe, kolmandaks osutab ühele konkreetsele muusika­voolule.

Esimene tähendus tuleneb 1950ndatel kiirelt täiustunud helisüsteemidest. Teatavasti ilmusid pärast Teist maailmasõda helikandjatena esimesed „kauamängivad”, võeti kasutusele FM-raadio ning tavatarbija sai ligipääsu järjest täiuslikumale helivõimendusele. Täiuslikkus tähendas tõepärasust ja täpsust (fidelity), mistõttu andsid näiteks sooja kõlaga lampvõimendid peagi teed neutraalsematele transistorvõimenditele. Eesmärgiks oli reprodutseerida naturaalseid helisid ilma moonutusteta, et oleks „nagu päris”. Sõnakõlks hi-fi (high fidelity) läks algul käibele pelga turundusvõttena, muutudes hiljem seoses standardiseerimisega kvaliteedimärgiks. Ilmusid muusikakeskused ja helikassetid. Suur osa sellest hi-fi helitehnikast kukkus 1980ndatel kolinaga lo-fi lahtrisse, kui digitaalne revolutsioon näitas, et võrreldes uue „läbipaistva” CD-heliga on kogu analoogtehnika ajast ja arust. Siis aga ilmnes imelik asi: mõnigi muusik hakkas eelistama just analoogheli ning moonutavad lampvõimendid ja venitavad kassetid ilmusid jälle välja. Sest ülevõimendus läbi lampide kõlab (tänu teistsugusele ülemhelistruktuurile) musikaalsemalt, magnetlindi salvestusel on oma tekstuur jne.

Kuid kas see nähtus ei alanud palju varem? Üks nn umbheli-pioneere on R. Stevie Moore, kes juba alates 1970ndatest on produtseerinud maniakaalsel hulgal muusikat, enamik salvestatuna helikassettidele. Küllalt robustse heliga on ka näiteks Bob Dylani „The Basement Tapes” (1975), kuhu on koondatud varasemad demosalvestused. Näiteid võiks tuua veelgi, ent siin tekib oht laiali valguda ja hakata käsitlema umbhelina juba XX sajandi alguse etnomusikoloogide välisalvestusi, varajase bluusi helindeid jms. Seetõttu olekski õigem rääkida lo-fi’st alles alates 1980ndatest, mil selgem kõla oli juba üldiselt kättesaadav. See on ilmselt ka põhjus, miks lo-fi on hakanud konkreetse žanrimääratlusena tähistama just 1980ndate lõpul alanud liikumist indie-rock’i hoovustes – pungi järellainetuses sündinud mürase kõlapildiga alternatiivsemat kitarripoppi või magamistoa-folki, mis kõlab läbi lindisahina.

Niisiis peaks „tõeline” umbheli tekkima tänu kunstilistele taotlustele ja teadlikele valikutele. Kuid siin võib eristada kahesugust taotlust ja mõlema puhul tekib paradoks. Esiteks võib muusik teadlikult vastanduda muusikatööstuse peavoolu kaubanduslikule kõlapildile – robustne kõla ilmneb kui siiras, vahetu ja autentne. Ent kuidas saab muusik olla siiras ning samal ajal seda siirust lähtuvalt mingist kuvandist taga ajada? Eriti kerkib see küsimus muidugi XXI sajandi lo-fi-muusikute puhul nagu nt Ariel Pink, kes eelistavad mugavale digisalvestusele mässamist lintmakkidega. Või siis „autentse” black metal’i puhul, mille juurde kuulub lisaks näomaalingutele ka spetsiifiliselt katkiseks muudetud heli – ja seda mitte niivõrd audiofiilsetel, kui pigem ideoloogilistel põhjustel. Selles mõttes võib küütlev glam rock olla palju ausam väljendusvahend – vähemalt ei teeskle see mingit formaatideülest siirust.

Teiseks tuleb aga näiteks R. Stevie Moore’i (ja Daniel Johnstoni) puhul välja, et tema loomingulise tegevuse fookuses pole mitte kõlapilt, vaid traditsiooniline muusikaline sisu: harmooniad, meloodiad, rütm, ka sõnad. Selle kõige nii umbmäärane kõlamine, tuleneb lihtsalt sellest, et muusikalise produkti lihvimisele ja plaadifirmade teenimisele eelistatakse pidevat loomingulist voogu, milles viibimisest on saanud eluviis. See pole see, kui püütakse stuudios produtseerida „mitte liiga üleprodutseeritud” produkti, lisades salvestusse staatilist müra, ruumikaja ja vinüülikrabinat. Ega ka mitte see, kui püütakse keskpärasele pillimänguoskusele leida sobivat väljundit, mis teeks sellest vooruse. Niisiis on „tõeline” lo-fi siiski sündinud loomulikult, ilma spetsiifilise taotluseta, sattumuslikult. Vahest isegi vastupidise motivatsiooniga (vt nt The Shaggsi juhtum)? Kuid sellisel juhul on see ju lihtsalt kehvasti välja kukkunud popmuusika, mis on leidnud väärtuse kurioosumina.

Üks, mis kindel: läbipaistva digiheli ajastul on traditsioonilised salvestusmeetodid küll muutunud omaette muusikainstrumendiks. Ning see on ainult hea, sest erinevus rikastab vähemalt muusika vallas kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming