Põlvkondi ja ajastuid ühendav „Tarkus”

Igor Garšnek

Tõnis Mäe „Tarkus” kolmele solistile, lugejale, kammerkoorile ja ansamblile: Tõnis Mägi, Chalice, Liidia Mägi, Aarne Üksküla, kammerkoor Head Ööd, Vend; Taavi Kerikmäe (klahvpillid), Robert Jürjendal (kitarr), Levi-D anel Mägila (elektritšello), Taavo Remmel (kontrabass) jt 9. I Tallinna Linnateatri Taevalaval.   Eelmine laupäev tuletas järjekordselt meelde, kui anderikkalt mitmekülgne natuur on ikka Tõnis Mägi. Nimelt esitati Linnateatri Taevalaval taas tema poolteist tundi kestvat muusikalist suurvormi „Tarkus” solistidele, jutustajale, koorile ja ansamblile. Teose esmaesitus sai mäletatavasti teoks 2008. aasta sügisel. Siis reklaamiti seda kui oratooriumi, nüüdses kavaraamatus niisugust märget polnud. Ent kui mõelda, et muusikalooliselt on  oratoorium solistidele, koorile ja orkestrile mõeldud ulatuslik kontsertteos, mille dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta, siis nende parameetrite järgi annab „Tarkus” oratooriumi mõõdu välja küll. Seda enam, et oratooriumide kohustuslik lugeja (historicus) oli Aarne Üksküla näol samuti olemas.

Asjaolul, et instrumentaalsaade oli orkestri asemel pandud ansambli õlgadele, pole tänapäevase elektroonika tingimustes enam olemuslikku  tähendust. Millest siis räägib see ulatuslik oopus? Eks ikka põlvkondi, ajastuid ja kultuure ühendavast tarkusest. Nii panigi Tõnis Mägi oma muusikale sõnad kokku Saalomoni õpetussõnade, Koguja raamatu, Blaise Pascali, Bô Yin Râ ja dalai-laama tekstidest, muusikanumbrite vahele luges Üksküla aga katkeid Uku Masingu teostest ja ühest Masingu tõlgitud väga kummalisest neenetsi muinasjutust.

Kompositsiooniliselt on „Tarkus” kahtlemata hästi sidus ning veenva dramaturgilise arengukaarega lugu, kus iga muusikaepisood valmistab emotsionaalselt ette järgmist. Tõsi, erandina kohtab ka täpselt ajastatud kontrastimomente, näiteks lustakate latino-rütmidega number „Need neli on küll kõige pisemad maa peal …” (tekst õpetussõnadest), mis muidu ülimalt tõsimeelse õhustiku korraks paigast nihutab. Kuid muus osas on loo eepiline arenguloogika  veenvalt tasakaalustatud. Suur osa on selles mõistagi hästi läbi mõeldud ansambli- ja kooriseadetel (viimased on teinud Oleg Pissarenko), kus raskuskese kandub nii mõnigi kord artistlikele instrumentaalsoolodele: eredamateks näideteks Levi-D anel Mägila soleerimine elektritšellol, Taavo Remmeli kontrabassi-improvisatsioonid ja Arno Kalbuse peadpööritav rütmipillerkaar india tabla’del.

Olgu ka öeldud, et ansambliseaded  on valminud kollektiivse ühismõtlemise tulemusena, millesse peamise panuse andsid Tõnis Mäe kui ideede generaatori kõrval klahvpillimängija Taavi Kerikmäe ja kitarrist Robert Jürjendal. Mis puutub „Tarkuse” muusika üldisemasse stiilimääratlusse, siis siin jätaksin ma hea meelega otsad lahti ega kasutaks popmuusika klassifikaatorit à la rütmibluus, proge-rock vms. Oli nii seda kui teist, sekka Mäe leivanumbrina ka  hingestatud ballaadlikkust. Ühesõnaga – Mägi on Mägi. Siiski peab lisama, et teose kõlapaletti rikastas nii mõnigi kord väga oluliselt Kerikmäe ambient-elektroonika, mis lisas helipilti justkui täiendava sügavusmõõtme. Solistidest – muidugi Tõnis Mägi ise ja Chalice – rääkides tuleb meelde vana hea krimifilmi mall, kus mängivad „hea võmm ja paha võmm”.

Vastandus mängis kaasa ka „Tarkuse” esitusel: kui Mägi oli kirglik, kuid surmtõsine,  siis Chalice mõnikord lausa tembutas laval. Ent kolmas solist, autori kümneaastane tütreke Liidia esitas oma hiilgenumbri „Ta joonistas naeru, mida nägi su silmis” (sõnad T. Mägi) päris suurteose lõpus. Ja millise kannatlikkusega ta oma etteastet rohkem kui tund aega laval ootas! Ütle veel, et lapsed on kärsitud …

Nii et „Tarkus” (aga võib ka jutumärkideta) ühendas soliste kolmest põlvkonnast: kuuekümnendates elutarga vanameistri, kahekümnendates  hamletliku olekuga nooruki ning väikese, lapselikult siirameelse tüdrukutirtsu. Mõistagi polnud tolle pisikese tüdruku etteaste sattunud suurteose lõppu juhuslikult, siin on ilmselgelt peidus ka üks „Tarkuse” kontseptuaalsetest tunnusjoontest. Sest selleks ajaks, kui „vanad mehed” (Mägi ja Üksküla) on „noore mehega” (Chalice) lõpetamas muusikalisi dispuute sügavamõttelistel teemadel nagu „tühisuste tühisus, kõik on tühine” (Koguja) või  „kus asub siis see MINA , kui ta pole kehas ega hinges?” (Pascal), ilmub tüdrukutirts ja ütleb (õieti küll laulab) väga lihtsalt, et „maailm on ilus ja lõpmatu”! Et mis te siin targutate …

Siinkohal peab muidugi tunnustavalt märkima nonde filosoofilis-religioossete tekstide head jälgitavust muusikalisel esitusel: oli tunda, et iga solist teadis väga täpselt, millest ta (olgu tegemist siis piibli või dalai-laama sõnumiga) tol hetkel laulab. Juba see on suur  asi, kuulajale muidugi kõigepealt.

Ning lõpetuseks veel ka remark Oscar Wilde’i nimelisest rubriigist „Kui tähtis on olla tõsine”. Panin nimelt üllatusega tähele, et „Tarkuse” ühes finaalieelses numbris laulavad nii Mägi kui Chalice duetina mulle arusaamatus keeles. Vaatasin pärast kontserti kavaraamatusse (kus ka laulutekstid ära toodud), ning lugesin mõistatuslikke ridu: Elee’ zemail / de krishedoor Mor … / Sim Sala Bim… jne. Heebrea keel  või aramea? Tont võtaks, hing ei andnud rahu – sestap võtsingi telefoni pihku ning helistasin Tõnis Mäele, et mis värk on. Tõnis aga hakkas küsimust kuuldes heatujuliselt naerma, et see on tema enda välja mõeldud keel, et kuigi neil sõnadel pole mingit verbaalset tähendust, on mõte siiski selles, et nood väljamõeldud sõnad kõlavad muusikas hästi …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming