Põhjamaine kava eestimaiselt duolt

Toomas Velmet

Kontserdisari „Helisev muusika …”: Urmas Vulp ja Marje Lohuaru 17. I Mustpeade majas. See interpreetide liidu kontsert algas hoopis üllatavalt, kui lavale astus kaheksa-aastane viiuldaja Miia Ruubel (TMKK) ja esitas koos pianist Reet Ruubeliga Oskar Riedingi Poloneesi G-duur (1882). Jätame meelde, sest mõningate aastate pärast on seda nime vaja kindlasti teada. Hea mõte ning ilus näide EILi ja TMKK koostööst. Kava päristegelased professorid Urmas Vulp ja Marje Lohuaru tulid lavale kolme sonaadiga viiulile ja klaverile heliloojatelt Jean Sibelius, Heino Eller ja Edvard Grieg. Ilus valik, kui nüüd täpsustada, et kontserti alustati Sibeliuse Sonatiiniga E-duur op. 80 (1915). Sibeliuse viiulilooming on isegi siis päris mahukas, kui Viiulikontsert maha arvata, ning nii mõndagi leidub ka sonaadivormis, rääkimata hulgast paladest nii klaveri- kui orkestrisaatega. Sonatiin on väga tõsiselt võetav kolmeosaline duosonaat ja kannab sama loomisaastat tema Viienda sümfooniaga. Loomulikult ei lahendata ühes sonatiinis selliseid probleeme kui sümfoonias või viiulikontserdis, aga see ei vähenda teose väärtust. Autor tuletas meelde oma lapsepõlve, mil ta unistas viiulivirtuoosi tulevikust, ja nende aegade peegeldusena valmiski väga helge koloriidiga kammerteos. Kui päris aus olla, siis enamik meist tunnebki ainult Sibeliuse orkestriloomingut, aga kammermuusika, klaverilooming, vokaalmuusika, koorilaulud jne on ikka üsna võõras maailm. Kas ei peaks süvenema sellesse varamusse? Duo Vulp-­Lohuaru on igatahes teinud kena alguse.

On arvamusi, et Valge saali akustika ei soosi kammermuusika (koos klaveriga) esitamist. Sel kontserdil olid esitajad leidnud väga soodsa akustilise punkti ning balanss oli vaat et ideaalne. Teksti oli süvenetud interpreetidele omase põhjalikkusega, mis tagas nauditava ettekande. Sibeliuse teosele järgnes meie eesti klassiku Heino Elleri Sonaat nr 1 a-moll, mis tuli esiettekandele loomisele järgnenud 1923. aastal Vanemuise aias helilooja esimesel autorikontserdil, esitajateks Vladimir Samõko (viiul) ja Gabriel Joffe (klaver). Kuigi me nendest muusikutest midagi ei tea, on nad tänu küll ära teeninud. Elleri puhul nimetatakse seda aega romantiliseks – las ta siis olla –, „Koit” oli juba sündinud ja Kvartett nr 1 saabumas. Vormilt üheosaline, kuigi päris võrdne metraažilt Sibeliuse Sonatiiniga. Loodud ajaliselt üsnagi lähestikku, ei näe erilist meistri ja vähem meistri silti, pigem ütleksin, et Elleri helikeel kõlab värskemalt ja Sibeliusel lihtsamalt. Eller on romantiliselt puhanguline, Sibelius puhtam ja läbipaistvam. Igatahes sümpaatne teosepaar möödunud sajandi algusest.

Kui eelmise teosed kuuluvad sinna kasti, mis alles tuleb suureks mängida, siis Edvard Griegi Sonaat nr 2 G-duur op.13 kuulub repertuaari, mida ükski endast lugupidav viiulikunstnik vältida ei tohi.  Griegi kolm viiulisonaati on raudrepertuaar ja mitte ainult sonaadiõhtutel. Neist Teine on juba selgete norra „tõutunnustega”, mida üks tema õpetajaid Griegile isegi ette heitis. Nils Gade arvates ei peaks need tunnused liigselt domineerima, aga meie hindame neid, vastupidi, väga kõrgelt. Teine sonaat on loodud 1867. aastal, s.t enne Brahmsi sonaate, kuid on kaalukuselt nendega täiesti võrreldav, rääkimata Schumanni varasematest sonaatidest. Griegi esitus oli võrreldes eelnenud kontserdikavaga väga enesekindel ja sobis hästi nii mastaabilt, kõlaliselt kui esituslikult  suurepärase kontserdi finaaliks ning artistidelt nõuti ka lisapala. Näen head märki selles, et meie interpreedid on pöördunud stiilsete akadeemiliste kavade poole, sest ka publik tundub neid toetavat; tuletagem meelde hiljutist Peep Lassmanni kontserti. Möödas on need ajad, kui saalis olijaid loeti kümnetega – nüüd räägime sadadest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming