Pillide kuninganna Maarjamaal

Eesti klaveri ajaloo maiuspaladele heidab valgust helilooja ja klaverimuuseumi eestvedaja Alo Põldmäe koostatud album „Eesti klaver“.

ANDRE HINN

Klaver on pillide kuninganna.

Aleksander Läte

Kui orel kunagi pillide kuningriiki valitsema asus, võttis ta endale mõne aja pärast ka (abi)kaasa. Väljavalitud kuningannaks sai klaver, Bartolomeo Christophori ellukutsutu. Nimetet graatsiline olevus sündis umbes XVII-XVIII sajandi vahetusel. Naiseliku intuitsiooni ajel ei mallanud pillide kuninganna siiski kuigi kaua maailmas ringi rännata ja võttis nõuks asuda elama ka Maarjamaa neitsilikule pinnale. Nimelt juba 1779. aastast pärineb esimene teade nädalalehes Revalsche Wöchentliche Nachrichten (nr 26), et hiljaaegu Bremenist saabunud „oreli- ja instrumenditegija“ Johann Friedrich Gräbner asub nüüdsest „muusikalise publiku teenistusse“, ehitades klavikorde, klavessiine, haamerklavereid, pantaloone, positiivoreleid, harfe ja lautosid. Nagu selgub, polnud härra Gräbner mitte lihtsalt üks Bremeni linna moosekant, vaid „pärines kuulsast saksa orelimeistrite perekonnast“ ja oli tegutsenud Dresdenis Saksimaa kuurvürsti õukonnas pillimeistrina, samuti Nienburgis.

Kahjuks ei ole Gräbneri klaveritest, vähemasti praeguste andmete kohaselt, küll ühtegi säilinud. Ometi on põhjust alustada Eesti klaveriehituse ajaloo käsitlemist just eelnimetatud teatest. Teadaolevalt oli esimene eestlasest klaverimeister Kambja köster Johannes Thal (1756–1841). Vanimaks tervikuna säilinud Eestis toodetud klaveriks on hetkeseisuga Peterburist tulnud Ludwig Ehrigi 1817. aastal valmistatud haamer­klaver, mis asub Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. On mõningaid pille, mis võivad olla isegi veidi vanemad, ent kuna neil puudub aastaarv, ei saa me seda kindlalt väita, sest valmistamisaasta võib olla ka pisut hilisem kui 1817. Ühest Võrumaa mõisast on pärit üks veelgi vanem, XVIII sajandi lõpust säilinud pill, kahjuks ei ole selle puhul teada, kas tegemist on Eesti meistri tööga. Just säärastele Eesti klaveri ajaloo maiuspaladele heidabki valgust helilooja ja klaverimuuseumi eestvedaja Alo Põldmäe koostatud album „Eesti klaver“, mis on valminud koostöös teatri- ja muusikamuuseumiga, kirjastajaks SE&JS ja ilmus aprillis.

Tegemist on esimese kõiki teadaolevaid Eesti klaverimarke hõlmava ülevaatega, võib öelda, et esimese teadusliku uurimusega meie klaveriehituse ajaloost. Teos on mahukas, suure formaadiga, kõvas köites ning väga kvaliteetses trükitehnikas. Põhjalik tekst on illustreeritud rohkete suurte fotodega tervikpillidest, mis valdavalt on ilmavalgust näinud läbi Risto Lehiste objektiivi, ning albumi koostaja idee kohaselt samuti paljude detailifotodega, mis on enamasti Alo Põldmäe enda pildistatud. Enamikust kajastamist leidnud klaverimarkidest on albumis vähemalt üks suur foto, paljudest isegi mitu. Mõistagi ei saanud üles võtta neid ligi paarikümmet klaverit, mis ei ole kas säilinud või mida ei ole õnnestunud leida. Soliidse ja kauni kujunduse autor on Andres Tali.

Milles peitub siis see eestipärasus, mis sisaldub juba raamatu pealkirjas? Eeskätt selles, et on keskendutud põhiliselt nendele klaveritele, mis on toodetud Eesti pinnal, ükskõik kas eestlas­(t)est või sakslas(t)est meistri(te) poolt. Aga samuti meistrite Eesti päritolus. Nimelt on raamatus üpriski mahukas peatükk nendest klaveritest, mis valmisid küll kas Peterburis, Moskvas või Riias, ent mille eestlasest või sakslasest meistrid olid tulnud Eestist ja rajanud suurlinnas oma töökoja.

Põldmäe alustab raamatut peatükkidega klaveriehituse ajaloost, klaveri jõudmisest Eestisse ja selle rollist kultuurielus. Seejärel läheb autor juba konkreetsete klaverimarkide ja klaverite juurde: peatükid järgnevad kronoloogilises järjestuses, ajaline vahemik on valitud nii, et moodustuks loomulik tervik, nt Eesti Vabariigi periood 1918–1940. Üle kahesaja-aastase meistritöö kirjeldamise võtab pidulikult kokku Estonia klaverivabriku praegune edulugu laias maailmas.

Raamatu lugemist hõlbustab asjaolu, et tekstis leiduvad viited allikatele on numbrilises järjestuses kohe sama lehekülje all. Trükise lõpus on alfabeetiline register seisuga 15. XI 2015 kõikidest teada olnud Eesti päritolu klaveritest: 75 klaverimarki, lisaks veel kuus mitme meistri ühisettevõttes loodud marki. Kokku seega 81. Nüüdseks on neile lisandunud kaks uut leidu, nimelt Tallinnas (Revalis) tehtud tiibklaver Pecer ja Otepääl valmistatud pianiino T. Karuse, mis peavad ootama albumi loodetavat kunagist kordustrükki … Nii sai Otepääst Tartu, Tallinna, Kuressaare, Valga, Narva ja Pärnu järel seitsmes linn, kus Eestis on klavereid valmistatud. Kui tulevasele kordustrükile üht täiendusettepanekut soovitada, siis võiks raamatu lõpus olla ka isikunimede register, kust võiks klaverimeistrite kõrval leida näiteks pianiste, kel nende klaveritega on mingi kokkupuude olnud (kas neil kontserte andnud, neid arvustanud vms) või klaverite omanikke ja teisi asjassepuutuvaid isikuid. Põldmäe sõnul käib Eesti ja Läti vahel naljaga pooleks klaverite arvu võistlus, mida Läti kahjuks küll veel juhib, sest Lätil peaks klaverimarke olema 90 ringis.

Põldmäe oli väljaannet kujutanud ette isegi mahukamana, sest tal on materjali ka Eestis leiduvate välismaiste kuulsate vanade klaverite kohta, samuti oleks võinud veidi pikemalt kirjutada nende auväärt pillide kas kunagistest või praegustest kuulsatest omanikest, põhiliselt küll muusikutest (praegu on omanik vaid lühidalt mainitud). Kui tavaliselt vaadatakse inimeste puhul, kelle või millega nad end on ümbritsenud, siis see oleks olnud vastupidine vaatenurk: milliste inimestega on mõni pill end ümbritsenud. Kõik see oleks paisutanud albumi liiga kogukaks, mistõttu autor keskendus üksnes klaveritele, ja ainult säärastele, mis valmistatud Eesti pinnal või Eesti meistrite poolt.

2000. aastal korraldas Põldmäe esimese Eesti klaverite näituse. Nimelt avati koostöös teatri- ja muusikamuuseumi ning Eesti Kontserdiga festivali „Klaver 2000“ raames näitus „Eesti klaver“. See sündmus panigi Põldmäe klaverite kohta teadlikult ja süstemaatiliselt teavet koguma. Pärast Eesti rahvusliku klaverimuuseumi asutamist 2005. aastal tekkiski mõte avaldada kunagi album, mis teeks sõnas ja pildis aastatepikkuse uurimistöö tulemused kõigile huvilistele kättesaadavaks. Niisiis on Alo Põldmäe teinud Eesti kultuurilukku hinnalise täienduse – raamatu, mis võiks leida aukoha iga klaverimängija raamaturiiulis, aga peaks rõõmustama ja köitma iga muusika-, meistritöö- või kultuurihuvilist inimest. Kuivõrd raamatu tekst on paralleelselt nii eesti kui ka inglise keeles, võiksid selle soetamisest või kingiks saamisest olla huvitatud ka klaverisõbrad välismaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar