Pilk ajakirjandusele

Marko Lõhmus

Laotanud arvutiekraanile oma sellesügisesed kirjutised kultuurikorraldusest ning vaadanud, millest kirjutatud ja millist teemat ehk veel pilguga saata, ei saa üle küsimusest, kuidas kontserdikorraldaja tegevus meediasse satub. Teistpidist vaadet me ju ikka saame lugeda: päris parajas annuses suunab ajakirjandus aeg-ajalt tähelepanu mõnele kollektiivile või asutusele intervjuus tema juhiga (seda küll peamiselt sellesinase ajalehe külgedel) või siis „pealelend” mõne produtsendi või kunstilise juhi töödele-ideedele. Ajakirjandust läheb korraldajal vaja kahel ajahetkel: enne ja pärast sündmust. Kui kontserdikorralduse protsess täistuuridel käib, on ajakirjanduse delikaatne huvi teretulnud, kuid mitte hädavajalik. Teinekord mingile korraldusliku või kunstilise protsessi välisele nähtusele (nt „Kui pika rivi ikkagi saaks rekkadest, mis toovad detaile Birgitta ooperimaja ehituse tarbeks?”) keskendunud ajakirjanik on paras tüütus. Aga no minema ju ka ei saada, ikka parem, kui kirjutab.

Oleme kuidagi harjunud, et enne kontserti (festivali, tuuri, plaati) antav info on alati ja ainult reklaam. Eks sellehõnguline see muidugi on. Ja mida kehvem on eelkirjutiste kvaliteet (ja seda sageli ka mitte ajakirjaniku, vaid korraldaja enda oma), seda selgemalt on reklaami traagelniidid näha. Informatiivset ja isuäratavat teksti on aga hea lugeda, veel parem hiljem nentida, et soovitus ajalehes pöörata tähelepanu ühele või teisele nüansile vormus kontserdil ka reaalsuseks.

Sellest, mis tuleb pärast – ehk siis kriitikast –, on viimastel aastatel kirjutatud-räägitud palju. Vastavaid seminare ja jututubasid on koos käinud Eesti muusika päevadel, arutelu on jõudnud ka ajalehtede eneste külgedele. Arutatud on nii- ja naapidi, millist muusikakriitikat me vajame. Muusikakriitika on meil kaasas käinud kultuuripoliitilise suunaga, mida kultuuridemokraatiaks nimetatakse. Pikemalt sellel peatumata olgu ära toodud põhiprintsiip: igas rahvuskultuuris on palju subkultuure ja nende erinevatel ilmingutel (kunstide kaudu näiteks) on õigus pääseda ühiskonna ressursside juurde. Üks selliseid õigusi on muidugi ka õigus olla kajastatud meedias. Küll on aga selline lausdemokraatia viinud kahe probleemini, mida ehk aastakest 15-20 tagasi veel polnud: sõna all „muusikakriitika” mõistetakse subkultuurides eri tasemega kirjutisi. Tulemuseks on üldine kaldumine sinnapoole, et tekst peab olema lihtne, jutt lühike ja (eelkõige meie kultuuriruumi väiksusest tulenevalt) kiidulaul võimalikult suur. Teine kaasnev negatiivne trend on, et kriitikud ei suuda enam kogu helikunsti valdkonda katta, saati siis üldistusi teha. Sirp üritab, mis jaksab, aga muud väljaanded kipuvad küll valima lihtsama tee: keskendume ühele (nädalavahetusel) olnud sündmusele, paneme võimalikult suured pildid ja leheruum ongi täidetud ning kultuur justkui kajastatud.

Kriitika kvaliteet (kui sellist muidugi objektiivselt üldse hinnata saab) pole ju üldjoontes kaugelt mitte kehva – huvitav on lugeda. Aga korraldaja poolelt jääb vahel kripeldama: kõigile, kes laval olid, pöörati artiklis tähelepanu kontsertmeistri soolost dirigendi riietuseni. Ainus, kes peab aimama oma pingutuste peegeldust, on korraldaja. Kas kavaraamat oli kvaliteetne? Ehk oli reklaam kontserdiga vastuolus? Kas tellitud lilleseade lava ees või kontserdiks ekstra tellitud valguskunstnik täiendasid meeleolu? Kas vaheaja kohvikusaba oli pikk või kontserdieelne kohtumine heliloojaga liiga lühike?

Ajakirjanduse peasuuna huvi korraldaja töö vastu on muidugi üks ja selge: kirjutame siis, kui on mingi jama. Olen oma korraldustöö aastatepikkustes keerdkäikudes ära näinud ka selle, kui üks juhtiv kultuuriajakirjanik oli nõus avaldama kontserdisarja tutvustava artikli tingimusel, et väljaandele antakse detailset taustainfot probleemide kohta, mida üks kontrolliv asutus justnagu ühe kollektiivi kohta oli avastanud. Seda laadi „sidumismängud” on arusaam, mille peale meie tehinglikus maailmas ju hädaga võiks tulla, kuid mida üks endast lugupidav ajakirjanik iial ei tohi kasutusele võtta. Eks ta nii on paraku, et Neeme Järvi töölepingu sisu või Eri Klasi aastataguse haiguslehe pikkus on ajendid, mis panevad väljaanded tööle, milleks peamiselt teave- ja teabenõuete saatmine, selmet tutvustada nende meeste aastakümneid kestnud rahvusvahelist edu ligilähedaseltki samas mahus mõne indie-bändi hetkelise edulooga. Ega see pole kaugelt mitte lihtne tegevus ja mängu astub taas kultuuridemokraatia: igal subkultuuril on oma märgisüsteem, keel, hoiakud. See, kes loeb ühest, võib end mingi teise subkultuuri piiritaguseks pidada. Neid piire ajakirjandusel ületada ongi paras kunst. Aga meie ajakirjandus on ju nii hulga aastaid teistega võrdselt kauniks kunstiks pürginud …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht