Piirilinna kõrgkonkurss

Lauri Väinmaa

Narva asukoht Tallinna ja Peterburi vahel on tõesti sümboolne, nagu ütles kultuuriminister Rein Lang IX rahvusvahelist noorte pianistide Chopini-nimelist konkurssi avades. Nüüdseks 14aastase ajalooga konkursil on oluline roll Eesti esitlemisel külalislahke kultuurimaana ning noorte muusikute ja nende õpetajate kontaktide tugevdamisel väliskolleegidega. Üllatas osalejate keskmine kõrge tase ja ida poolt tulnud tugevate osalejate arvukus, samavõrra aga ka läänepoolsete maade väiksem huvi konkursi vastu. Statistiliselt: kui Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Aserbaidžaanist oli kokku 30 osalejat, siis läänepoolsematest riikidest vaid 9, Eestist 16 võistlejat. Tunnustust väärib narvalaste initsiatiiv ja aastatepikkune töö oma konkursi arendamisel ja läbiviimisel. Suur osa on selles konkursi peasponsoril Miroslaw Pienkowskil, kes oma metseenliku tegutsemisega mõjutab Chopini retseptsiooni rahvusvahelisel tasemel. Otsustav on aga klaverimängu ja -õpetuse hea tase ja suur maht Narvas, samuti linnavalitsuse toetus. Nende faktorite koosmõju ongi tekitanud Eestis unikaalse olukorra: väikelinnas toimub regulaarne, prestiižne ja kõrgetasemeline võistlus. Konkursi atmosfäär oli väga hea, saalis valitses põnevil ja erutatud meeleolu. On ju lastele ja noortele ikka tähtis võrdlus teistega, samuti võimalus kuulata eakaaslasi ja nendega tutvuda. Siit sõlmub eluaegne sõprus.

Narva konkursi tase oli vägagi hea. Tooni andsid traditsiooniliselt tugevad „klaverimaad” – Venemaa ja Poola mõlemad kolme laureaadiga. Suurüllatajaks oli Aserbaidžaan, kuhu läksid nii konkursi grand prix kui ka II vanusegrupi esikoht. Meeldiv oli ka Eesti osa ühe laureaaditiitli ja kahe diplomiga. Veel märgiti ära Leedu, Läti ja Ukraina esindajaid. Tulemused näitavad ühelt poolt järjepideva traditsiooni tähtsust, teiselt poolt konkursi ühtlast taset.

Nooremas vanusegrupis (kuni 12aastased) oli osavõtjaid kõige rohkem – 27. Esikoht anti Hiina päritoluga tüdrukule Ziyi Chenile, kes elab ja õpib Peterburis. Ta köitis täieliku ühtesulamisega klaveri ja esitatava muusikaga, loomulikkuse ja poeetilisusega. Ka teine koht läks Peterburi õpilasele Timur Granovskile. Timuri esitus on ere, suurte kontrastide ja potentsiaaliga. III koha saanud Michał Oleszak Poolast köitis vahetu ja siira mängulaadiga. Kõiki neid iseloomustab ka täielik pianistlik üleolek esitatavast. Väga hinnatav saavutus on 9aastase Narva tüdruku Darja Jasnjuki diplom (õpetaja Tatjana Gontšarova). Eripreemia oma maa teose hea esituse eest sai Arko Narits Tartu I muusikakoolist (õpetaja Tiiu Noor).

Kaheksandast kaheteistkümnenda eluaastani kasvavad ja muutuvad lapsed väga palju, seetõttu on selles vanuserühmas noorte esinejate järjestamine tõeline pähkel ka žüriile. Kuna ka repertuaaris on vanusevahe tõttu paiguti ülisuuri erinevusi, tõusevad siiski rohkem esile need lapsed, kes juba raskemaid teoseid hästi mängivad. Ei oleks õige hinnata eraldi lapse andekust ja pedagoogi tööd, sest need on nii tihedalt seotud. Me hindame ikkagi tulemust, s.t sümbioosi lapse andekuse, tema pedagoogi oskuste ja lapse võime vahel õpetust omandada. Narva konkursil tõstetakse eraldi esile õpetajate tööd: laureaatide õpetajad saavad rahalise auhinna ja see on väga õige ja hinnatav.

Keskmises vanusegrupis (13–15aastased) võitis Aserbaidžaani neiu Narmin Najafli, keda iseloomustab suur kontsentratsioonivõime, kompromissitus kava läbiviimisel ja väga kõrge viimistletuse aste. Teine koht läks jagamisele Peterburi esindaja Anastassia Sokolova ja Poola pianisti Julia Anna Marczuki vahel. Sokolova mängus on juba suure pianismi jooni, ta on ere isiksus, kelle esitus oli kõrgtasemel nii barokis (Bach, Scarlatti) kui ka Chopini muusikas. Ka poolatar Marczuk ja kolmanda koha saanud Ukraina pianist Jevgeni Motorenko näitasid suurt potentsiaali ja muusikamõistmist.

Eriti selgelt tuleb just noorte ja laste konkursil välja õigetel pianistlikel alustel õpetuse tähtsus. Tänu sellele saab ju noor inimene tulevikus oma potentsiaali rakendada. Üheks indikaatoriks on konkurssidel virtuoossete etüüdide mäng. Etüüdis on kontsentreeritult info mängija professionaalse hetketaseme kohta. Meil on kombeks vahel sellest üle vaadata ja hinnata pigem ja ainult loomingulisust, individuaalsust. Lõppkokkuvõttes on küll just need omadused kõige tähtsamad noore inimese heaks muusikuks saamisel, seejuures on kõrge professionaalsus vältimatu eeltingimus. Rahvusvahelisel tasemel ilma selleta lihtsalt läbi ei saa.

Konkursi võitja ja grand prix’ omanik Rustam Zeinalov Aserbaidžaanist tekitas furoori kõigis voorudes. Alates suure sisemise põlemisega esitatud Beethoveni „Appassionata’st”, käis tema mänguga kaasas tabamatu elektriväli, kulmineerudes Chopini e-moll kontserdi I osa varjundirikkas ja poeetilises esituses. Vanemas vanuserühmas esikoha saanud Poola pianist Szymon Nehring oli läbi kõigi voorude stabiilne ja silmapaistev. Kui ta liigub suurema nüansirikkuse poole, saab temast kahtlemata kõrgtasemel muusik. Mõlema noore muusiku pianistlik võimekus on väga kõrge, mis on rahvusvahelise edu saavutamise eelduseks.

II kohaga rõõmustas Eesti publikut meie esindaja Leo Dubovski (õpetaja Ada Kuuseoks), kelle mäng köidab tõsiduse, sügavate muusikaliste taotluste ja arusaamaga ning varjundirohke kõlaga. Kogemuste ja stabiilsuse lisandudes kuuleme temast kindlasti veel palju. III koha saanud Edvinas Švaikovskil Leedust on muusikaga omanäoline ja ere suhe, mis eriti selgelt väljendus tema Chopini masurkade tõlgitsuses.

Rahvusvaheline konkurss paneb mõtisklema klaverimängu ja -õpetuse olukorra üle nii meil kui ka mujal. Torkas silma, et Eesti-siseselt jagunesid osalejad järgmiselt: Narvast ja Sillamäelt 7, Tallinnast 5, Kehtnast 2, Tartust 1, kusjuures Ida-Eesti osavõtjad kuulusid kahte nooremasse, tallinlased aga vanimasse vanusegruppi. Eks ole ka loomulik, et võistlusel, mis kodulinna kätte tuleb, osaletakse rohkem, üllatas aga nooremate vanuserühmade osalejate puudumine Tallinnast ja vähene osavõtt mujalt Eestist. Mis võiks olla selle põhjus? Lapse konkursile viimine on töö, mis mitmekordselt ületab tavalise õpetamise mahu ja käib õpetaja vaba aja arvelt. Kas saaks koolide juhtkond motiveerida oma õpetajaid õpilasi konkurssideks ette valmistama? Kindel on sellise tegevuse taset tõstev ja edasi viiv mõju. Järgmine küsimus on, kas häid tulemusi märgatakse ja hinnatakse? Arvan, et praegu tunnustatakse seda ennastsalgavat tööd liiga vähe. Esmane impulss oma õpilase konkursile viimiseks tuleb ikka õpetaja seest. Selline väljumine oma igapäevatöö rutiinist, n-ö mugavustsoonist on suurt esiletõstmist väärt.

Kokkuvõttes jäi Narva konkursist hea tunne. Kuulsime 8–18aastasi noori, kes mängisid Chopini teoseid väikseimatest pisipaladest suurimate ja raskeimate suurvormideni. Oli palju liigutavaid ja kaasakiskuvaid hetki. Kõik see annab lootust, et õhkõrn tasakaal kõrg- ja pealetungiva massikultuuri vahel ning seeläbi ka inimlikud, kultuurilised ja kunstilised põhiväärtused ikkagi püsima jäävad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming