Piazzolla mässumeelne Maria

K?ud Heili Vaus-Tamm

 

 

DANIEL BONILLA-TORRES, olete Birgitta festivalil 11. VIII esietenduva Piazzolla tango-operita “MARIA DE BUENOS AIRES” meespeaosaline ja konsultant. Mis on operita?

Muusikaliselt on see ooper, kuna see on suur oopus. Sellel, miks Piazzolla nimetas teose operita’ks, on mitmeid põhjusi. Kõigepealt on süžees palju lahtist, seda saab erinevalt tõlgendada. Eesti lavastus on mulle kümnes ja kõik need on olnud väga iselaadsed. Tõlgendusvõimaluste paljusus ongi eriliselt põnev. Ning teine põhjus: tegelased on tänava- ja allilma karakterid või siis vaimud ja hinged. Piazzolla oli väga kindel: ““Maria de Buenos Aires” pole ooper, muusikal ega operett. Olgu maailma esimene operita.”

 

Teie vaid räägite laval Duende osa. Miks ei laula?

Piazzollal on Duende roll mõeldud teoses määravaks, ta on fataalne tegelane. Mitte just Jumal, aga väga vana, tohutu elutarkusega vaim. Duende seab tegelaste samme ja määrab suunad. Piazzollal oli Duendele algul vokaalliin olemas, aga ta võttis selle ära ja jättis vaid sõna. Duende on midagi muud kui teised tegelased, tema kaudu justkui jutustatakse seda lugu. Kui Duende oleks laulnud, siis oleks ta muutunud peategelaseks ja oleks pidanud muutma teose pealkirja. Sõnaline roll võimaldab talle erilise positsiooni ja esiplaanile jääb ikkagi Maria. Ning Maria on tähtis, sest ta on sümbol. Ka talle pole kirjutatud ooperilaulja partiid. Ta peab mõjuma kogu oma olemusega, mitte tegelema vokaalsete keerukuste esitamisega. Varem laulsid Maria rolli poplauljad.

 

Itaalia staari Milvaga esitasite selle operita esimesel lavastatud etendusel. Ka tema pole päris ooperilaulja.

Ta on laulnud ooperiosi, kuid otsustas siis šansoonilaulja imidži kasuks. Piazzolla ütles, et just tema oma kompromissitu ja pöörase natuuriga on õige naine laulma Mariat.

 

Milva oli ju väga oluline Maria, sest oli Piazzolla armastatu.

Tõsi, ja Milva Maria oli mässumeelne, enesekindel. Ta sümboliseeris nii Buenos Airese linna kui seda, mis juhtub selle linna naistega. Tema kohtles mehi nii, nagu tavaliselt selle maailma mehed kohtlevad naisi. Selles oli tema mässumeelsus. Ja see ärritas mitte ainult mehed, vaid kogu ühiskonna tema vastu üles. Ta sümboliseeris naist, kes teab, mida tahab, ja kogus sellega endale määratu hulga vaenlasi. Milva isik sobis selleks imehästi – ta on ju poliitik, Itaalias anti-Berlusconi sümbol.

 

Millal lavastatud esietendus oli?

See oli 1990ndatel. Aga operita esimene raadioesitus oli 1968. aastal ja see tuli mitu korda katkestada, sest inimesed tungisid tänavalt raadiomajja ning protestisid selle vastu. Tookord oli see argentiinlastele pühaduseteotus, kui keegi nende tangoga midagi ette võttis. Piazzolla oli ju tango-revolutsionäär, uue muusikalise mõtlemise rajaja – nagu Beethoven või Wagner omas žanris. Ja elas seetõttu terve elu tapmisähvarduste ning avalike solvangute laviini all.

 

Kas kõik see toimus tõesti ainult tango pärast?

Tango on Argentinas väga oluline, määratult tundlik ja fataalne ilming. Ja see, mida me praegu Piazzolla panuses hindame, et tangost sai maailmamuusika hinnatud osa, ei läinud traditsionalistidele üldse korda. See vaid ärritas neid.

 

Kas Eesti lavastus tõstab selle teema rahvusvaheliseks?

Mulle meeldib väga Peeter Volkonski lähenemine n-ö Maria probleemile, see on seniste lavastustega võrreldes midagi täiesti uut. Ta on lisanud palju värve ja ideid just Eesti aspektist. See on justkui sotsiaalsete probleemide ja mentaalse vägivalla üldine analüüs. Siin operita’s on palju mentaalset vägivalda – kui sa ei tee nii, nagu ette nähtud, pead sa kaduma, surema. Ja see pole mitte ainult Argentina ühiskonna probleem. Ning kuna Piazzolla ise oli traditsioonide ja kivinenud arusaamade lõhkuja, siis on selline lähenemine tema teosele väga õige.

Mõnikord püütakse võimalikult täpselt jäljendada Buenos Airese miljööd. Aga see pole sellise teose puhul piisav. Ka Berliini Maria oli rohkem Euroopa naine. Volkonski läheb siit veel sammu edasi ja näitab rohkem Maria de Estonia’t. Kuigi Argentina ja Eesti on kauged maad, on nii naiste kohtlemises kui ka globaalsemates sündmustes ja ühiskonna arengutes mõndagi sarnast. Leian, et teose tugevus ongi kahetine – kõigepealt tangomuusika ja siis see üllatuslik, sügavamal tasandil samastumine hoopis teise maailmanurga inimeste ja olukordadega.

 

Mida teie arvate ooperi tulevikust? Samuti Birgitta festivalil esineva Helikoni lavastaja Dmitri Bertmani arvates saab ooperist tuleviku populaarseim kunstižanr, mis võistleb Interneti ja videoga.

Arvan, et ooper seisab praegu väga olulisel teelahkmel – kas jääda ajalooliseks žanriks või kohanduda inimeste teisenenud vajadustega? Praegu pööratakse palju tähelepanu ooperi moderniseerimisele. On eksperimentaalseid ooperiteatreid, mille lavastustel pole edu ei publiku ega kriitikute hulgas. Väga palju püütakse lisada tänapäevaseid vormeleid.

Ent tänapäevane elu on suures osas orienteeritud seksile. Ja sisuliselt on selle lahtine näitamine klassikalistele ooperitele võõras. Ka vastuvõtu poolelt – mõnele meeldib seda lavalt vaadata, mõnele mitte. Arvan, et ooperilaval ei pea kõike otseselt näitama, aga see peab ärgitama inimese fantaasiat ise edasi mõtlema ja tundma.

 

Probleem on ka aja kulgemises, tänapäeva inimese elus käib kõik hästi kiiresti, aga ooperilaval aeg tihti lausa seisab. Seda on võõrastav vaadata.

Ooperil on praegu väga raske aeg – tuleb seista oluliste valikute ees. Seetõttu on oopereid ka raske müüa. Ent kui pole kassat, ei taheta finantseerida ka lavastusi. Ja nii püütakse ooperist leida midagi, mida annaks müüa. Ühest küljest on see õige, aga teisest küljest viib ooperižanri prostitueerimisele.

 

Kui palju erineb Euroopa ja USA ooperiprojektide rahastamine?

Juurteni, sest Euroopa kultuur põhineb traditsioonidel, USA ja laiemalt kogu Ameerika oma mitte. Inimesed, kes Euroopast Ameerikasse migreerisid, tõid traditsioonid kaasa ja tahtsid neid juurutada, aga see ei muutnud valitsuse poliitikat. Euroopas vastutab kultuuri eest valitsus, seal leitakse, et see on ühiskonnale väga oluline. Ent Ameerikas peab kultuuri rahastamiseks väga palju isiklikult võitlema.

 

Kas erineb ka repertuaar?

Ameerikas on teatrite rahastamine suures osas erasektori asi. Ja rahastajad on traditsioonidega inimesed, kes tahavad näha traditsionaalset kunsti. Seetõttu on Euroopas palju rohkem avangardset kunsti kui näiteks USAs. USA teatrimaailmas on spetsiaalsed inimesed, kes tegelevad ainult raha otsimisega. Nad käivad mööda rikkaid inimesi ja keelitavad paigutama raha mõnesse fondi, kust siis raha omanik saab iga-aastast protsenti. Euroopas ei tea ma ühtki teatrit, mis töötaks vaid omafinantseeringul.

Euroopa teatrite uuem kokkuhoiupoliitika järgib praegu ühinemise põhimõtet. Ühe regiooni teatrid toovad kuskil ühendatud jõududega ühe lavastuse välja ja sõidavad siis sellega mitme linna teatrid läbi.

 

Aga erasektor?

Märkimisväärset toetust veel pole, kuigi selle suunas tahetakse liikuda. Huvitav on näiteks, et kui Ameerikas tahetakse ooperiteater rahapuudusel sulgeda, siis trupp tuleb tänavale, annab teatri ees etenduse ja inimestelt palutakse abi. Mõnikord see ka aitab. Euroopas aga oleks niisugune asi mõeldamatu, sest inimesed teavad, et kultuuri rahastamine on valitsuse, mitte üksikisiku asi.