Pianisti teekond maailma lõppu

Ajaloolise tagasivaatena täitis „Virmalised“ oma ülesande küllap paremini kui ükski teine muusikaline ettevõtmine, sest kokku said õige formaat ja põhjalik uurimuslik eeltöö.

AARE TOOL

Klaverifestival „Virmalised“ 12., 14. ja 16. II Estonia kontserdisaalis. Esinesid Mihkel Poll, Ralf Taal, Sten Heinoja, Mati Mikalai, Irina Zahharenkova; Sten Lassmann, Kai Ratassepp, Johan Randvere, Tanel Joamets, Marko Martin, Age Juurikas; Peep Lassmann, Maksim Štšura, Kristiina Rokaševitš, Kristi Kapten ja Ivari Ilja. Kavas Jüri Reinvere, Tõnis Kaumanni ja Tõnu Kõrvitsa uudisteos.

Virmaliste motiiv on kirjanduslikest seostest pilgeni laetud. Eeposes „Kalevipoeg“ ilmub see XVI loos, kus Kalevite kange poeg seilab Lennuki-nimelise lodja pardal maailma lõppu. Meil ja naaberrahvastelgi teatakse kõnelda, et virmalised olla kadunukeste heitlevad hinged, kelle helkivad sõjariistad pilluvad tärinal sädemeid ja valgustavad peergudena taevast. Virmalised võivad nii isegi laevale häda teha: „Virmaliste vägev voli vehklemisi välgutelles, paneks paati põlemaie, laevakesta lõkendama.“ Teisal jällegi näitavad need pilkases pimedas ekslejaile teed.

Kirjanduslik-mütoloogiline rännak, ükskõik kui imetabane ja seiklusrikas, on ennekõike sisemisi otsinguid ja eneseleidmise rasket rada kirjeldav mõistukõne. Olles oma silmaga kaenud võõraid maid, jõuab Kalevipoeg kainestavalt karmi tõdemuseni: minna ilma otsa sõrmedega sorkima ei ole muud kui tühi tegu ja kalli aja kulutamine. Rahuldu parem sellega, mida kägu laulab kulda kuusikusta: „Omal maal õitseb õnne, kodu kasvab kasu parem!“

Meie pianistidele ei ole kodukoha tarkust vaja meelde tuletada: nad teavad seda ütlematagi ja näitavad välja tegudega. Hiljutine festival „Virmalised“ oli jäägitult omamaise klaverimuusika päralt. Festivali kunstilised juhid Mihkel Poll ja Sten Lassmann sõnastasid eesmärgi nõnda: „Tuua publiku ette Eesti klaverimuusika kuldvaramu läbi viimase sajandi meie parimate pianistide esituses.“ Täpsustus „läbi viimase sajandi“ ei ole asjata, sest mõistele „Eesti klaverimuusika“ puhtgeograafiliselt lähenedes võiks leida mõne ajaloolise huviväärsuse varasemastki ajast.

„Virmaliste“ programmis kleebiti lähimineviku tähtpäevakontsertide esituste killud kokku pianistlikuks panoraamiks. Fotol üks festivali kunstilisi juhte Mihkel Poll esitamas Eduard Tubina klaverisonaati nr 2 „Virmalised“.

Rene Jakobson

Formaadi valikul oli mindud kainelt läbimõeldud teed. Kolmel kontserdil astusid üles kokku kuusteist mängijat, kusjuures igaüks tõi kuuldavale paar-kolm teost. Pianistide üksikportreedest reastus niiviisi omalaadne portfoolio. Veidi lihtsustades võib eristada kahte kuulamisstrateegiat: mõnikord koondub põhitähelepanu sellele, kuidas mängitakse, teinekord aga pigem sellele, mida esitatakse. Üldtuntud teoste puhul võib eeldada, et ülekaal kaldub esimesena nimetatud kuulamisstrateegia kasuks, vähem teada muusika korral pääseb maksma pigem repertuaarikeskne vaatenurk. Põhjus on ilmne: tõlgenduspeensused on hoomatavad ja nimetamisväärsed vaid siis, kui kuuldu asetub varasemate esituste põhjaliku ja soovitavalt eriilmelise praktika taustale. Varasem esituspraktika ja sellest tulenev võrdlusvõimalus on interpretatsiooni eeldus.

Kuidas on lood kohaliku klaverimuusika esitatavusega? Kui nimetada midagi kuldvaramuks või klassikaks, siis ei tähenda see tingimata stamprepertuaari. Niisugune määratlus on uurimuslikku ja sisetunnetuslikku laadi ning kirjeldab pigem hinnanguid ja soove, tulevikuväljavaadet ja teostamata potentsiaali, mitte niivõrd hetkeolukorda. Vaatepunktist olenevalt avaldub selles kodupaiga aatelisus või postmodernistlik ihalus varjuliste allhoovuste järele. Kontserdielu kirevuses lahustuvate üksikettekannete statistika ei ütle iseenesest palju. Kultuur põhineb mälul, märkidel ja sümbolitel. See tasand tuleb aga mängu vaid siis, kui ajaühikusse koondatud ettekannete kvantiteet loob uue kvaliteedi.

Nii mõndagi „Virmalistel“ mängitud oopust on viimase paari-kolme aasta jooksul õnnestunud korra kuulda. Esitajadki olid tookord samad. Laialipaisatud mälupiltidena ilmutavad end näiteks Mihkel Poll ja Eduard Tubina sonaat nr 2 „Virmalised“, Age Juurikas ja Tubina „Variatsioonid eesti rahvaviisile“ (kontserdil „Eduard Tubin 110“); Sten Lassmann ja Rudolf Tobiase „Walpurgi burlesk“ („Eesti Heliloojate Liit 90“); Johan Randvere ja Jaan Räätsa „Tokaata“ („Jaan Rääts 85“); Peep Lassmann ja Ester Mägi „Lapimaa joiud“ („Ester Mägi 95“). Huvitav on märkida, et kõigil juhtudel oli tegemist tähtpäevakontsertidega. Need ongi omamaise muusika tavapärane pelgupaik. „Virmaliste“ programmis kleebiti lähimineviku esituste killud kokku pianistlikuks panoraamiks.

Vaid vähesed heliloojad oskavad klaverile kirjutada, tunnevad selle hingeelu ja peensusi. Jean Sibelius olevat sõnanud: „Ma ei hooli klaverist – see on ebarahuldav, tänamatu instrument, mida ainsana valdas täiuslikult Chopin ja millega vaid Debussy ja Schumann olid sina peal.“ Niivõrd range hinnangu valguses ei kõla loodetavasti liiga karmilt väide, et Eestis on klaverit ikka aupaklikult teietatud. Kui otsida eesti Chopine XX sajandi esimesest poolest, siis söandan nimetada vaid Mart Saart ja Heino Ellerit, ja seegi valik võib mingis mõttes tunduda paradoksaalne ja vaieldav. Saar ei olnud üksnes eesti Chopin, vaid ka eesti Grieg, eesti Debussy ja eesti Skrjabin, seda aga üsna põgusalt Esimese maailmasõja eelõhtul. Elleri looming on mahukas, aga klaverifaktuurile vaatab ta tihtipeale orkestraalselt eemaloleva pilguga. Sellest tuleneb tema võlu, kuid ka probleem. Veel võiks nimetada Artur Lembat, kelle muusikas heliseb Peterburi akademismi hilinenud loojang. Kahe- ja kolmekümnendatel (ning hiljemgi) oli see suund siin aga väga mõjukas.

„Virmaliste“ programmis oli mõnetine ülekaal siiski XX sajandi teise poole muusikal. Sellest ajast kõneldes tuleb ühtelugu tõdeda teatud tunnetuslikku lõhet meie regiooni ja suurilma vahel. Mõelgem sõjajärgsete kümnendite avangardsetele nähtustele: elektronmuusika, võrdtempereeritud helisüsteemi lõhustamine, teatraalsus, kõlakatsetused jne. Kontsertklaver kui XIX sajandi vajaduste järgi vormitud instrument oli selles kontekstis kui võõrkeha, mida püüti küll mitmesuguste erivõtete abil pildile sobitada, ent vahelduva eduga. Eestis oli aga olukord sootuks teistsugune ja klaverile mõnevõrra soodsam. Kosmopoliitilised voolud kodunesid siin ajanihkega, mistõttu uusbarokilikke tantsusüite kirjutati veel seitsmekümnendatel, mil see suundumus läks mujal moodsa minimalismi mõjul sujuvalt üle etnograafiliste helletuste uuslihtsuseks.

XX sajandi teise poole eesti klaverimuusika on mängutehnika mõttes seega võrdlemisi konservatiivne. Lepo Sumera palas „Pardon, Fryderyk!“ sai Tanel Joamets küll marimbanuiadega põgusalt kõlakorpust tümitada, ent teised festivalil kõlanud teosed sedasorti rõõmu ei pakkunud. Tavapärastest mänguvõtetest kaugemale ei mindud ka uudisteostes, aga see ei pruugi tingimata olla puudus. Kõige ladusamalt haakus ümbritsevaga Jüri Reinvere „Kolm vana intermetsot“. Palad on oma ilmelt peaaegu tsiteerimiseni lähedal Saare varase perioodi modernismile või Elleri 1920ndate stiilile, s.t festivali programmi kõige vanemale kihistisele. Tõnis Kaumanni „Härmatis“ on pseudo-Rahmaninovist lähtuv pastišš ja Tõnu Kõrvitsa „to the north …“ ehk „põhja …“ lendleb oma kõrgregistri mõrkjate sillerdustega Tubina virmaliste kujundi tuules. Nüüdismuusika loojad on silmitsi dilemmaga: kas kirjutada isiku- või klaveripäraselt? Enamikul juhtudel ei ole need eesmärgid ühendatavad.

Kui täispikkuses klaveriõhtu on rõhutatult isikukeskne ja artistlikku jultumust soosiv väljendusvorm, ood romantilisele kunstnikuisiksusele, siis „Virmalistes“ näisid pianistid mõistvat oma jagatud vastutust. Igale esinejale eraldatud mõnikümmend minutit ei ole ju piisav selleks, et hakata endale monumenti püstitama. Seetõttu domineeris analüütiliselt mõõdukas ja kollegiaalselt tundlik maneer, milles leidus vajaduse korral ka värvikamaid pritsmeid ja kõlajõu naudisklemist. Mängulaadi osas oli tunda eraldusjoont, millest ühel pool asetseb varem läbitöötatud repertuaar, teisel pool aga festivaliks arvatavasti eksprompt ette võetud ja noodist mängitud palad. Tõlgenduslik keskpunkt tõmbab vältimatu gravitatsioonijõuga enda poole, kui sellest aga lahti rebitakse, siis minnakse ikka plussmärgiga poolele.

Veebruar oli ülevoolav aeg, mil Eesti-teemalisi muusikasündmusi pilluti mitme nurga alt ja mätta otsast. Ajaloolise tagasivaatena täitis „Virmalised“ oma ülesande küllap paremini kui ükski teine muusikaline ettevõtmine, sest kokku said õige formaat ja põhjalik uurimuslik eeltöö. Veebruarimeeleolu arvele tuleb kirjutada „Virmaliste“ korralik külastatavus, mis klaverifestivalidele ja eriti kodupaigast ajendatud muusikasündmustele sugugi alati osaks ei saa. Eesti-ainelise (klaveri)festivali järele on vajadus ja võib-olla koguni nõudlus, nii et usutavasti saab „Virmalisi“ öötaevas veiklemas näha tulevatelgi aastatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht