Perahia pani kujutlusvõime liikuma

Matti Reimann

MURRAY PERAHIA (klaver) ja Soome Raadio Sümfooniaorkester BRUNO WEILI dirigeerimisel Helsingi Finlandiatalos, kavas Haydni, Mozarti ja Beethoveni teosed. 28. IX toimus Helsingi Finlandiatalos Soome Raadio Sümfooniaorkestri kontsert, dirigeeris Bruno Weil. Kavas oli Joseph Haydni sümfoonia nr 97 C-duur, Wolfgang Amadeus Mozarti „Väike öömuusika” KV 525 ja “Serenaad” KV 239. Peab muidugi ütlema, et Soome Raadio Sümfooniaorkester on tegelikult väga hea orkester, aga seekord oli tunda, et publik ootab juba ette, et millal tuleb lavale pianist Murray Perahia ja hakkab kõlama Ludwig van Beethoveni Klaverikontsert nr 4 G-duur op. 58.

Esimest korda kõlas see kontsert 1808. aasta detsembris Viinis, solistiks oli tollal helilooja ise. Aga tookord kõlas esiettekandes lisaks nimetatule ju veel kaks teost: V sümfoonia c-moll ja VI sümfoonia F-duur. No oli see alles kava, eriti kui silmas pidada nende teoste edaspidist käekäiku muusikaajaloo areenil! Beethoven, muuseas, on sündinud 16. või 17. detsembril: oli see siis sünnipäevakingiks ka talle endale, mitte ainult kingitus maailmale?

Kaugetest aegadest veel niipalju, et Robert Schumann on nimetanud G-duur klaverikontserti „kontsertide lüüriliseks kaunitariks”. Aga see „lüüriline kaunitar” algab ju sama rütmimotiiviga, mida Beethoven kasutab V sümfoonia alguses, klaverisonaadis „Appassionata” ja veel mujalgi. Muidugi sai kuulda seda kuulsat, kümneid kordi korduvat motiivi Perahia mängus eri suhetes ja seostes, see muutus teose üheks kõige olulisemaks ning eripärasemaks osaks.

On mitmeid mõeldavaid võimalusi, kuidas kirjeldada Murray Perahia mängu, sest see jätab niivõrd mõjuva mulje, et kuulaja pea justkui enam äkki ei töötagi. Igaüks tahab midagi arvata ja ilmselt arvabki, ükskõik mida, mis parasjagu pähe tuleb. Pärast kontserti lendles õhus ehk kõige tihedamini sõna „fantastiline”, seda ütlesid kõik, ka professionaalid. Ning Perahiast edasi – missugune isiksus, missugune tehnika, samuti veel kui inimene. Tema puhul tekkis hoopis isesugune „emotsionaalne torm”.

Samas see kõik võib ju õige olla, aga nüüd tuleb põhjus ja tagajärg ka kuidagi õigesse järjekorda asetada. Perahial ei olnud probleemi täita kõlaga ca 2000 inimest mahutav saal sellest olenemata, kas ta mängis väga vaikselt või tugevamini. Tempode ja tämbrite valik vastas alati muusika iseloomule. Klaveritehnikast eraldi ei taha Perahia puhul rääkidagi (kuigi peaks), sest ta kasutas seda Beethoveni muusikas sisalduva esiletoomiseks.

Perahia valdab hiilgavalt, ja ka kasutas vajaduse korral muusika liikumise pidurdamist või kiirendamist, tehes seda tempot muutmata. Sellega ajas ta küll veidi ähmi dirigent Bruno Weili, kes saatmisega üldiselt hästi hakkama saades ei suutnud muusikas siiski alati leida neid kõige loogilisemaid jätke. Orkestri püüd aimata Perahia taotlusi oli igatahes muljetavaldav. Polüfooniast rääkides tuleb aga öelda, et kõik murtud kolmkõlad või septakordid muutusid tema esituses kõlalt mitmehäälseteks. Ja mis puutub muusikalisse fraasi, siis see oli just täpselt nõnda pikk, nagu tema ise seda soovis ja vajalikuks pidas. Ning kui kolmanda osa repliikides kordamööda, vastamisi orkestriga, oli n-ö tõmmet vaja, jäi Murray Perahial seda sisemist jõudu koguni mäekõrguselt üle.

Tegelikult toimus kontserdil siis kokkuvõtvalt öeldes järgnev: Perahia pani saalis istujate emotsionaalsuse ja kujutlusvõime liikuma, säilitades ise oma mängust ja kogu olukorrast saalis selge ülevaate. Niisuguse asjaga saavad hakkama ainult väga suured kunstnikud – igaüks seda juba ei oska ega ka suuda.