Pedagoogiks saamise kunst

Juhan Tralla: „Muusikaakadeemia töö on mulle vajalik, et saaksin jälle kontakti tänase Eestiga“

LIISA HÕBE

Juhan Tralla

Juhan Tralla

Ain Protsin / Postimees / EMF / Scanpix

7. augustil algava Birgitta muusikafestivali avakontserdil saab kuulata Haydni oratooriumi „Loomine“, kus poola baritoni Marcin Bronikowski ja Eestist pärit soprani Alfia Kamalova kõrval on solistide seas viimased kuus aastat Mannheimi rahvusteatris solistina töötanud Juhan Tralla. Birgitta festivali kõrval toob Tralla kodumaale kokkulepe Eesti muusikaakadeemiaga, nimelt asub Tralla järgmisest aastast muusika­akadeemias tööle vokaalpedagoogina.

Siit vaadates tundub, et olete edukas, ometigi plaanite Eestisse tagasi tulla. Miks just nüüd?

Juhan Tralla: Küsimus pole niivõrd tagasitulemises ja siiajäämises, vaid pakkumises, mis tehti mulle muusikaakadeemiast tegelikult juba kaks aastat tagasi. Õpetamise mõte hakkas mulle meeldima. Olen rääkinud paljude kolleegide ja ka õppejõududega teistelt aladelt ja mulle on öeldud, et kui tahta saada tõsiseltvõetavaks õppejõuks, siis peaks neljakümneselt alustama. Vastasel korral on hilja. Muidu oled lihtsalt üks vanaks jäänud laulja, kes annab tunde.

Põhimõtteliselt ma ei armasta liigitamist, kes läheb ära või kes tuleb tagasi. Ühest küljest on meid liiga vähe ja teisest küljest maailm on lahti ja maailm on muutunud. Ma arvan, et me kõik võiksime olla kohal, sõltumata sellest, kus me siis täpselt viibime.

Kõike korraga ju ei saa?

Nojah. Üks asi on olla Mannheimi rahvusteatris täiskohaga solist. On täiesti selge, et sealt kõrvalt pole võimalik juhendada tervet klassi Eesti muusikaakadeemias, kui tahta seda professionaalselt teha. Teine asi on lüüa kaasa mõnes ooperis ja anda kontserte, seda ju ikka saab. Määratlus, kes on ära või kes mitte, pole mulle oluline. Probleem on loomulikult see, kui inimesed lähevad massiliselt Soome, et üldse kuidagi ära elada, aga kui kunstnik töötab ja tegutseb rahvusvaheliselt, siis seda ei peaks määratlema, et vot nüüd on ta ära ja nüüd ta tuleb tagasi. See peaks olema tegelikult normaalne, et inimene liigub ja töötab siin ja seal.

Kas teil on alati olnud õpetamishimu?

Mind tegelikult huvitab õpetamine küll. Ma olen ju lauljate laps ja lauluõpetamise temaatika on olnud minu lapsepõlve osa, niikaua kui ma mäletan. Mu isa (Estonia kauane solist Tiit Tralla – L. H.) võis kolleegidega, kellega ta ühe õpetaja klassis oli õppinud, tundide kaupa arutada, kuidas professor Aleksander Arder õpetas ja kas ta ikka mõtles nii või mõtles naa. See teema on mul emapiimaga sisse imetud. Pealegi läheb Eesti laulukool ju meile kõigile korda. Ma arvan, et võiksin üht-teist omalt poolt pakkuda.

Milline on hea vokaalpedagoog?

Kõrva peab olema – mulle tundub, et see on olulisim. Mul on üks kogemus täiesti kuningliku kõrvaga inimesest. Õppisin paar nädalat ühe XX sajandi suurima tenori maestro Carlo Bergonzi stuudios Accademia Verdianas. Ega ta tehnikat üksipulgi ei ehitanud ja ta isegi palju ei rääkinud sellest, aga kõrv oli erakordne. Täiesti uskumatu, mismoodi ta kuulis hääle funktsiooni, ja ilmselgelt oli mul õpilasena sellest kasu.

Kuidas valmistute õpetamiseks?

Ma olen mõelnud, milline võiks õpetamise protsess välja näha. Olen sellega oma peas teinud palju tööd ja ka päris palju lugenud. Kui mulle pakkumine tehti, siis esimese hooga natukene ehmatasin, sest see oli niivõrd ootamatu, aga kui toibusin, siis hakkasin otsima kõikvõimalikke raamatuid ja artikleid. See oli erakordselt huvitav protsess: kaevusin kohe materjalidesse ja leidsin, et see kõik on väga põnev, aga siis sain aru, et see tegelikult ei aita mind. Raamatutarkuse järgi üks ühele ei saa ega tohi laulmist õpetada.

Mu sõber, kes töötab ajakirjanikuna, ütles mulle hiljuti, et tahab minna kooli õpetajaks. Ta tunneb, et on viimastel aastatel palju andnud, nüüd tahab midagi vastu saada. Tundub, et noortel on palju anda. Mida tulete noortelt võtma?

See on väga huvitav teema. Faktiliselt pole ma Eestis alaliselt elanud juba 1998. aastast ja see on päris pikk aeg. Ühel hetkel tabasin ennast mõttelt, et vahepeal on kasvanud peale mitu põlvkonda, kes on äärmiselt huvitavad ja põnevad isiksused ning minust kümme, kakskümmend aastat nooremad, kellest ma ei tea mitte midagi. Sellel ajal, kui mina ära tulin, oli see põlvkond alles lasteaias või polnud veel sündinudki, nii et kujundlikult öeldes poolt Eestit ma ei tunne. Muusikaakadeemia töö on mulle vajalik, et saaksin jälle kontakti selle tänase Eestiga. Tahaksin neid inimesi tundma õppida, teada, milline on nende maailmapilt. Ainult lehti lugedes pole see pilt täielik. Mulle on see tutvumise protsess huvitav.

Teil on kirev välismaal tegutsemise ja õppimise kogemus. Kas innustate noori lauljaid välismaale minema?

Jah ja ei. Kui mina läksin Viini õppima, siis oligi selline arusaam, et sisened sinna mekasse ja saad sealt kõik, saad sealt käsitöö. Ühel hetkel mõistsin, et Viini oleks tegelikult mõtet minna alles siis, kui käsitööd juba oskad. Paljud õpilased, kes olid tulnud näiteks Balkanimaadelt või Ladina-Ameerikast, olid valmis lauljad. Nad täiendasid ennast Viinis vaid stiililiselt ja muusikaliselt ning said sealt häid kontakte. Muidugi, Viin on Viin ja kui natukenegi ambitsioone on, siis tuleb selletaolises kohas õppida, elada ja tegutseda, aga kasulikum oleks enne teada, mida sealt saab. Kui ma peaksin noortele nõu andma, siis kindlasti julgustaksin neid minema, aga õige oleks nad selleks kogemuseks ette valmistada, et nad suudaksid seal võimalikult õiged inimesed leida, aega efektiivselt kasutada ning üle elada ka selle paratamatu kultuurišoki, mis Eestist välismaale minnes tekib.

Reisides on tihtipeale selline „maailm on peo peal“ tunne. Kas välismaal on muusikuna lihtne silma jääda?

Meie tillukest rahvaarvu arvesse võttes on igati loomulik, et rõõmustatakse, kui mõnel alal kerkib esile mõni noor võimekas tegija, see on alati justkui sündmus. Tõelist konkurentsitunnet, mis käivitab tõsise motivatsiooni, seda leiab ainult välismaal. Mõnes mõttes on välismaal ka lihtsam, sest kriteeriumid on väga selged. See, mida peetakse heaks ja mida peetakse kehvaks, on paigas. Pean ütlema, et tegelikult on mõnus tunne ennast niimoodi katkemiseni pingutada.

Milline on teie suhe Birgitta festivaliga?

Maestro Eri Klas unistas ammuilma teha Eestis Soome Savonlinna festivaliga sarnane suurejooneline üritus ja on suurepärane, et see tal niimoodi on õnnestunud. Mul oli võimalus festivalil osaleda, kui see oli alles värskelt loodud, mistõttu on nüüd eriti põnev üle pika aja näha, kuidas see festival on kasvanud ja arenenud. Pealegi on Pirita kloostri varemed mulle eriline paik: pidin seal lapsepõlves vanematega tihti käima, sest Hortus Musicus (ema Marje Tralla oli aastatel 1976–1986 selle üks soliste – L. H.) andis seal alalõpmata kontserte. Olen täiesti lõputult oma aega seal veetnud, mööda varemeid roninud ja kontserte kuulanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming