Pärnu linna rõõm ja valu

TIIU LEVALD

Pärnu rahvusvaheline ooperimuusika festival „PromFest“ 22.–25. V: Verdi „Aida“ uuslavastus, IX Klaudia Taevi nimeline konkurss ning kontserdid ja kohtumised.

Klaudia Taevi nimelisel noorte ooperilauljate konkursil pälvis esikoha Sunghyun Kim Lõuna-Koreast (pildil keskel), teiseks tuli Ewa Tracz Poolast ja kolmas preemia jagati Läti esindaja Rihards Millersi (paremal) ja Venemaalt pärit Juri Rostotski (vasakul) vahel.

Klaudia Taevi nimelisel noorte ooperilauljate konkursil pälvis esikoha Sunghyun Kim Lõuna-Koreast (pildil keskel), teiseks tuli Ewa Tracz Poolast ja kolmas preemia jagati Läti esindaja Rihards Millersi (paremal) ja Venemaalt pärit Juri Rostotski (vasakul) vahel.

Ants Liigus

Ei mäletagi, millal viimati sain kahest nähtusest sellise energialaengu. Mõlemad puudutavad jumalikku loodust: kevadise, jahedate ööde tõttu eriti kirgastes toonides pargialleede ja tujuka mere lummus ning inimhääl kui uskumatult varjundi- ja võimalusterohke varaait! Pärnu rohelus, parkide korrastatus, tammepuude rohkuse tõttu intensiivne energeetiline väli annavad võimaluse end laadida. Ei tea paremat paika selliseks ettevõtmiseks, nagu seda oli nüüd juba üheksandat korda toimunud Klaudia Taevi nimeline noorte lauljate konkurss.

Olen kuulanud kaheksat Taevi konkurssi ja olnud seega tunnistajaks kogu protsessi arengule. On hingekosutav tõdeda, et meie hullunud maailmas on nii palju noori (132!), kes pürivad raskustest hoolimata selle üliraske elukutse Olümposele. Seekordne mastaap oli igas mõttes muljetavaldav: teises voorus sai kuulda 34, kolmandas 25, neljandas 17 ja finaalis kuut lauljat. Positiivne nihe on toimunud noorte muusikalises maitses, paranenud on repertuaarivalik, täiuslikumaks muutunud vokaaltehniliste oskuste üldine nivoo. Peale nende komponentide on mind alati huvitanud noore artisti individuaalsus, sisemaailma peegeldustest sündinud artistlikkus, hääle värvimise oskus, omanäolise interpretatsiooni julgus. Huvilised on saanud Klassikaraadio ja ETV vahendusel kuulata-vaadata konkursi finaali. Seega on osasaanuil kujunenud ka oma arvamus. Kuna mina kuulasin seekord kõiki voore, siis lisan siin mõne mõtte ja mulje.

Üheks äärmiselt kapriisseks katsekiviks sai 25 lauljale kolmanda vooru Schuberti „Ave Maria“. See näiliselt lihtne Lied on mitme kariga. Vähesed on vist teadvustanud endale Walter Scotti poeemi „Preili merelt“ sõnumi olemuse. See „Elleni kolmas laul“ on Schubertil kirja pandud remargiga „Hümn Jumalaemale“. Laulul on kolm salmi, konkursil oli nõue laulda kaks – seega sõltus interpreteerimisoskusest tuua kuulajani noore ema kirgliku palve kõik nüansid. Suure häälega ooperilauljatel ei ole kerge ohjata oma pilli ja nii langes konkurentsist välja erakordselt mahuka, kauni bassihäälega Hajk Tigranjan, Armeenia Rahvusooperi solist, kes on laulnud juba mitut suurrolli. Kuid selles voorus sai kuulda ka uut, meile tundmatut: Lätist kaks Vītolsi äärmiselt hea dramaturgilise kulgemisega laulu, ukrainlannalt samuti siinmail kõlamata Glieri romanss „Näkineid“, mille helikeel ja sisuline salapära andis lauljale suured võimalused, esimest korda esitati selles kontekstis meie Eduard Oja sisutihe „Põhjamaa lapsed“, Korngoldi „Was du mir bist“ jt.

Neljandas voorus lauldi aariaid, mida meie noored lauljad ilmselt samuti ei tunne: siin oli põnevat, nagu Prokofjevi „Sõda ja rahu“, Poulenci „Tirésiase rinnad“, Britteni „Peter Grimes“, Maiboroda „Arsenal“, Kalsonsi „Priiskav poeg“, Moore’i „The Ballad of Baby Doe“ jt. Tõin selle loetelu kindlal eesmärgil. Loodan väga, et järgmisele, kümnendale ja seega juubelimaigulisele Taevi konkursile leitakse veidi teine aeg. Nimelt langes tänavune konkurss õppurite eksami­perioodile ja ilmselgelt nii mõnigi potentsiaalne kuulaja pidi seetõttu loobuma. Sellest on tuline kahju, sest paremat õppetundi, kui kuulda nii palju noori lauljaid (sealjuures tasuta !), ma ei tea.

Meeldivaid elamusi pakkus loomulikult ka Verdi „Aida“ solistide koosseis. Kõrgvormis oli kahtlemata Anželina Švatška (Ukraina RO) Amnerise rollis. Tema areng võrreldes 2005. aastaga, mil ta sai Pärnus laureaadiks, avaldab muljet ja teekond on nüüdseks viinud juba maailma suurtele lavadele, näiteks Carmenit on ta laulnud 18 riigis.

Komplitseeritud Radamese rollis esines ülistabiilse vokaliseerimise ja kirgliku olemisega Eduard Martõnjuk Valgevenest, äärmiselt heakõlalise ja imposantse mulje jättis Ramfise rollis Romāns Poļisadovs – nii kuulmismeelt paitavat bassihäält kuuleb harva! Võimsalt ja kvaliteetselt kõlas Märt Jakobsoni Egiptuse kuninga roll. Ooperi nimiosas laulnud 2013. aasta võitja Jomantė Šležaitė on kahtlemata suurte eeldustega laulja. Kas talle hetkel vokaaltehniliselt kõige kasulikum on just Aida vokaalpartii kõigi nende nüanssidega, mida see Verdi üks geniaalsemaid naisrolle eeldab, selles julgen kahelda. Lavastuse kontseptsioon rõhus „tugeva pedaaliga“ türannia, sõjakuse ja jõhkruse esiletoomisele ning noor laulja üritas olla kontekstis paratamatult kirgliku ja väga suure lavavabadusega. Siiski peaks vist kõikide kontseptsioonide puhul ooperis kinni pidama autori remarkidest ja dünaamikanõudmistest. Igal juhul loodan, et selle noore laulja teekond jätkub otsinguliselt.

Oli veel kaks ülimalt üllatusrikast kohtumist. Ammende villa hubases saalis sai kuulata tunniajast vene romansside kontserti, kavas põhiliselt Sergei Rahmaninov, esitajateks Sergei Leiferkus ja Peep Lassmann. Meie teatrisõbrad kuulsid Leiferkusi viie aasta eest „Toscas“ Scarpia rollis. Tema teekond on kulgenud trajektooril Leningradi konservatoorim, Covent Garden, Milano La Scala, enamik Kesk-Euroopa teatreid, Met, kaasas valdav osa tähtsamaid baritonirolle. Tol õhtul kõlasid romansid Lermontovi ja Feti dramatismi täis tekstidele, mida meil vähem tuntakse, aga ka nimitegelase aaria Puškini poeemi „Mustlased“ ainetel loodud ooperist „Aleko“. Kogu kava interpretatsioon oli kirglik ja hääl kõlas igas registris kvaliteedis, mis peaks inspireerima iga noort baritoni – saab ju Leiferkus tuleval aastal 70. Teda ootab valmistumine Rahmaninovi kolme lühiooperi („Aleko“, „Ihnus rüütel“ ja „Francesca da Rimini“) esietenduseks Euroopas ja seejärel kaks puhkuse­kuud oma kodus Portugalis.

Väga inspireeriv oli kohtumine žürii esimehe Karan Armstrongiga. Tema lauljatee on alguse saanud USAst, kusjuures esimesteks teenäitajateks olid talle Euroopast USAsse siirdunud suurkujud – saksa vokaalmaailma tõeline täht, koloratuursopran Lilli Lehmann ning Igor Stravinski. Tulnud Euroopasse, tegi Armstrong tähelennu Richard Straussi „Salome“ nimirollis. Tal on ilmselgelt fenomenaalne mälu, väga särav artistlikkus, musikaalsest keskkonnast päritolu ja klaverimänguoskus, tänu sellele on võimalik seletada, kuidas tema repertuaaris saab olla ligi 150 rolli – belcanto’st Bergini, pluss veel Lied’i-repertuaar. YouTube annab huvilisele paar võimalust, nt Korngoldi „Surnud linna“ dueti fantastiliselt huvitava tenori Siegfried Jerusalemiga. Kahju, et 1970. – 1980. aastate suured tegijad on jäänud pildis nii napilt salvestatuks. See tõsiasi peaks olema hoiatuseks ka siinmail: salvestage väärtuslikku õigel ajal!

Lõpetan ühe soovituse või palvega. Kuna Pärnus muusikaelu on tõusuteel ja seal korraldatakse „PromFesti“ kõrval suurt Järvi festivali ja teisigi klassikalist muusikat sisaldavaid üritusi, siis panen nendele ärimaailma inimestele, kes juba ilmselgelt on sinna investeerinud (nt Ammende villa renoveerimisse), tungivalt südamele: ühendage jõud ja ostke nii Endla teatrile kui ka Ammende villale korralik klaver! Kui teatrilaval olev pill kriibib kõrva puise kõlapildiga, siis Ammende villa ilmselt haruldase päritoluga klaver on pigem ruumi kaunistav mööbliese. Eespool jutuks olnud kahe suurepärase muusiku kontserdi puhul jäi üle vaid püüda asjast üle olla, seda eriti suurmeister Lassmannil …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming