Päris keelpillikvartett

Ardo Västrik

Tallinna Keelpillikvartett 30:

Urmas Vulp (viiul), Olga Voronova (viiul), Toomas Nestor (vioola),

Levi-Danel Mägila (tšello)

27. XII Tallinna raekojas.

Eestis on kvartetimuusikaga kummalised lood. On suhteliselt kerge sattuda mõnele kontserdile, kus kantakse ette sümfoonilist muusikat, nii tuntut kui vähem tuntut. Paljude sümfoonilise repertuaari tähtteoste elavast ettekandest on paari aastaga siiski võimalik osa saada. Natuke täbaram lugu on ooperiga, sest ühe täispika ooperi lavaletoomine on väga töömahukas ja kulukas (liiatigi pole meil ju korraliku suurusega ooperiteatrit, see seab ka omad piirid). Kuid arvestades väga kvaliteetseid kontsert-ettekandeid ning esinduslikke etendusi mitmel suvefestivalil, oleks siiski patt selles vallas nuriseda. Kõrvalt vaadates paistab olevat ka nüüdismuusika esitamisega suhteliselt hea seis, mis tundub olevat sihipärase töö tulemus.

Hoopis keerulisem on lugu aga kammermuusikaga, täpsemalt kvarteti­muusikaga. Pean siinkohal silmas just elavat ettekannet. Umbes kümmekond aastat olen sattunud kohtama muusika­akadeemias keelpillieriala esmakursuslasi ja enamasti on tulnud jutuks ka kvartetimäng. Väga vähesed on kuulnud akadeemilise muusika kaanonisse kuuluvaid tippteoseid (nt Beethoveni kvartette), veel vähem aga mõnel kontserdil käinud. Neid noori ei saa ka väga süüdistada, sest ega neil olegi selleks palju võimalusi olnud. Ometigi teame, et selles vallas leidub väga palju hinnalist ning saab kogeda muusikalisi elamusi, mis ületavad intensiivsuselt kõik muu.

Aasta viimastel päevadel tähistas kontserdiga raekojas oma 30. tegevusaastat Tallinna Keelpillikvartett. Loomulikult on aja jooksul olnud koosseisus muudatusi – algsest rivistusest on jäänud mängima viiuldaja Urmas Vulp ja algkoosseisus teise viiuli ülesandeid täitnud Toomas Nestor on juba üle kümne aasta vioolamängija rollis, ligi poole tegutsemisajast on ansamblis mänginud viiuldaja Olga Voronova ja kolmandiku tšellist Levi-Danel Mägila –, aga kvarteti mõtlemine ja esteetika on püsinud. See on just süvenemist vajava ja tõsise akadeemilise repertuaari kuulajani toomine, tegemata järeleandmisi ühiskonnas kasvanud meelelahutuslikuma suuna sunnile.

Neid ridu kirjutades mõtlesin, et olen eluaastatelt küll veidi vanem kui see ansambel, ent Tallinna Keelpillikvartett on siiski minu teadlikus kujunemisloos alati olemas olnud. Tüüpilise noorena tõstsin oma ajal nende vastu justkui mässu, püüdes ise samuti mitmes kvartetis mängida, asju omamoodi teha. Kuid ajapikku tuli mõistmine, et tegelikult on ansambel jõudnud just sellele muusikalisele tasemele, mida kõige enam kvartetimängu puhul hindan.

Tallinna Keelpillikvartett oli valinud oma sünnipäevakontserdile kaks teost, mis kuuluvad kindlasti raskekaalu kategooriasse. Esimesena kõlanud Britteni II keelpillikvartetis (1945) esines pisut kõlalist kammitsetust ja koosmängulist rabedust. Alles teose kolmas osa pakkus rahuldava kuulamiskogemuse ning oli kujundatud väga mõjusaks tervikuks. Viimastel aastatel on kvartett juurutanud aeg-ajalt viiuldajate teistpidi istumist (ehk esimeseks viiuliks Olga Voronova). Hoolimata sümpaatiast mõlema viiuldaja mängu suhtes, ei veena selline asetus kõlaliselt siiski lõpuni ja kvartett kui tervik muutub täielikult.

Kuid Bartóki I kvarteti (1908) ettekandes sai kuulda just seda Tallinna Keelpillikvartetti, kellega oleme harjunud (viiuldajad asetsesid taas harjumuspäraselt). Nüüd tulid esile pikemat aega koos mänginud ansambli jooned: omanäoline, paigas kõla, oskus kujundada lihtsatest rütmielementidest veenvaid rütmi­kujundeid (nii iseseisvalt kui ansambliliselt), omavaheline suhtlus ning üksjagu riski ehk teisisõnu vabadust, mida saavad endale lubada ainult üksteist lõpuni tunnetavad ansamblistid. Teos esitati sellise veendumuse ja üleolekuga, et ilma naljata võib seda pidada maailmatasemel kvartetimänguks.

Lõpetuseks siiski väike õiendus. Kavalehel kirjutatakse, et ansambel on ainus pidevalt tegutsev keelpillikvartett Eestis. Siiski arvan, et see pole päris tõsi. Nii mõnigi kooslus on avastanud sellises ansamblis mängimise võlud. Kui vaid kuulajad ja ühiskond suudaksid neid toetada sellel keerulisel, kuid lõpmata huvitaval teel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming