Pärimusmustrid folgist folgini

Festivali kavast võis leida rohkelt stilistiliste puutepunktide otsimist, vanale lähenemist uue nurga alt ja ka otseselt uuemate tehnoloogiliste võimaluste ühendamist pärimusmuusikaga.

MIRJAM TALLY

XXV Viljandi pärimusmuusika festival „Uut ja vana“ 27. – 30. VII.

Viljandi linn elab ja hingab folgirütmis ning nõnda ootavad paljud pärimusmuusikasõbrad iga festivali lõppedes huviga järgmist festivali. Rõõmustavalt jagub aga folgiõhustikku tänu pärimusmuusika keskusele ja TÜVKA õppekeskkonnale linnas ühtlaselt aastaringi. Väikeformaadis alustanud ja tänavu XXV verstapostini jõudnud festival on arenenud eesti pärimusmuusika üheks keskseks ja oodatumaks sündmuseks. Viljandisse tullakse nautima sõbralikku ja pulbitsevat folgielu, spontaanselt tekkivaid jämme ja muusikakooslusi, tuntud ja vähemtuntud artiste ning muusikalisi avastusretki.

Festivali teema „Uut ja vana“ lubab avaraid tõlgendamisvõimalusi, nii stilistilist kui ka tehnoloogilist lähenemist. Festivali kavast võiski leida rohkelt stilistiliste puutepunktide otsimist, vanale lähenemist uue nurga alt ja ka otseselt uuemate tehnoloogiliste võimaluste ühendamist pärimusmuusikaga (näiteks Silver Sepp, Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv). Teisenenud vaatevinklist oli keskpunktis ka Veljo Tormise looming, kuna koorimuusika uuendaja on hiljaaegu meie seast lahkunud. Samuti võis paljudes kooslustes kuulda lõõtspilli.

Üritasin sel festivalil keskenduda nii paljudele eesti artistidele kui vähegi võimalik. Mitme huvitava artisti kontserdid kattusid paraku ajaliselt, mistõttu tuli teha valik ühe või teise kasuks. Neist eesti muusikute kontsertidest, mis jäid ajalistel põhjustel kuulmata, äratasid uudishimu näiteks Collegium Musicale Tormise kava, samuti Verska naase’ ja Vox Clamantise kontsert.

Kahe esimese kontserdipäeva üllataja oli ansambel Rüüt, kellelt ilmus festivali paiku plaat „Kadakad“. Hääled ja lõõtspillid, sekka ka kannelt ja kitarri – selle tulemusena sünnib põnev kõlamaailm, mis kord uitab maistel radadel, kord merel õõtsudes, kord rütmikamalt, kord unistades. Nõnda kõnelevad laulu­sõnadki nii maast kui ka merest, ja kadakad olevat just need puud, mis neid kahte looduse põhielementi, maad ja merd, ühendavad. Igatahes huvitav mõte. Ansamblit iseloomustab homogeenne kõlapilt, millest aeg-ajalt eristuvad erksavärvilised lõõtsarütmid. Kesksel kohal on aga laul: Maili Metssalu ja Maarja Soomre juhivad kuulaja regilaulude maagilisse pildimaailma. Rüüt näitab lõõtspilli mitmetahulisi võimalusi ja usun, et ansambel tutvustab eesti rahvamuusikat maailmalegi uudse nurga alt.

Rüüt näitab lõõtspilli mitmetahulisi võimalusi, kesksel kohal on aga laul: Maili Metssalu ja Maarja Soomre juhivad kuulaja regilaulude maagilisse pildimaailma.

Linda Liis Eek

Mitmeid viimase aja eesti artiste kuulates on kõrva jäänud pärimusmuusika erksam, rütmikam joon, mis neid ühendab. Nii ei assotsieeru eesti rahvamuusika juba ammu millegi süngega, aeglaselt kulgeva pimedas toimetamisega. Vastupidi, selliste artistide nagu Puuluup ja Trad.Attack! rahvusvaheline edu tõestab, et meie väikese riigi rahvamuusikal on vägagi erinevaid tahke ja tõlgendamisvõimalusi. Tõenäoliselt tehnoloogiliste võimaluste arenguga käsikäes on suurenenud ka elektroonika kasutamise osatähtsus: ühe näitena võib nimetada kas või Maarja Nuuti ja Hendrik Kaljujärve, kelle kontsert kujunes oodatult üheks festivali lummavamaks elamuseks. Muusikaliselt viimse detailini viimistletud duo üks tunnusjooni on live-luupimine, eri kõlakihid ja tasandid ladestuvad aegamisi nagu geoloogilised kivimid, olles kord õhkõrnad, kord võimsalt gruuvivad. Kunstiliselt täiendavad Maarja ja Hendrik teineteist suurepäraselt ning annavad üksteise ideedele ja muusikalistele žestidele ka piisavalt hingamisruumi – duoformaat on selles mõttes ka tänuväärne koosseis.

Kirevat ülevaadet kujutas endast folk­artistide galakontsert „Alguses oli alle-aa“, kus kõlasid endiste ja praeguste folgibändide tuntumad palad Peedu Kassi seades. Kontserdi jõud ja võlu peitus just selles, et laval said korraga kokku nii paljud tuntud ja armastatud artistid ning tegutsesid ühise muusikalise eesmärgi nimel.

Reedese folgipäeva üks tunde­küllasemaid elamusi oli ka Mari Kalkuni soolokontsert Jaani kirikus. Olen Mari kuulnud esinemas teiste muusikutega, aga just sooloformaadil oli eriline võlu. Nautisin Mari häält, mis kõlas kord õrnemalt, kord tungivamalt kõriregistris. Kõrva jäid kaleidoskoopilised kõlakillud: näiteks üksikud tõmbed e-bow’ga kandlel lõid lakoonilisi kõlamaastikke. Mari nagu paljudki rahvamuusikud, on laulikuks olemise kõrval ka multiinstrumentalist, eri kandletüüpide ja lõõtsa kasutamine varieeris lugude kõlavärvi. Talle olid sõnade autoritena silma hakanud noorema põlvkonna autorid ja on tänuväärne, kui uuem luule kohtub rahvamuusika mõjutustega. Jaani kiriku kontserdil sai ka kuulda uusi lugusid Mari sügisel ilmuvalt albumilt. Jääme huviga ootama!

Unetumad folgilised võisid õhtu jätkuks hüpelda Puuluubi viguriga tekstide ja rütmide taktis. Olen alati muusikas otsinud „kiiksu“, midagi heas mõttes imelikku, mis eristuks ning olemist natuke raputaks. Puuluubi looming pakub sedalaadi avastusi küllaga: on vaimukust ja lõbusust, mis mõjub ligitõmbavalt paljudele, aga on samas rafineeritud. Hiiu kannelde sahinad saavad luuperitest väljudes hoogu juurde ja bändi stiililine kirevus ammutab inspiratsiooni maailma­muusika varaaidast.

Kui nüüd üldistada, siis torkab eesti pärimusmuusika juures veel silma naisartistide väekas esindatus ja mitmedki on ennast tõestanud ka piiri taga. Järelkasv, uus põlvkond kasvab samuti hoogsalt ja entusiastlikult peale: seda tõestab nii Eesti Etno kui ka teiste samalaadsete folgilaagrite populaarsus. On rõõm, et pärimusmuusika kõnetab ja ühendab eri põlvkondi.