Paraadiridadest

Iris Oja

Kontserdisari „Dirigentide paraad” on EFK ette sel hooajal toonud hästi eripalgelisi dirigente. Eesti Filharmoonia Kammerkoor peab sel hooajal dirigentide paraadi. Algselt tundus küll ehk veidi ärevaks tegev mõte, et meil nagu ei olegi terve hooaja vältel peadirigenti ja eelkõige kunstilist suunajat. Aga kõik on endalegi üllatavalt väga hästi välja kukkunud. Ilmselt on siin ka tublisti abiks olnud see, et me tunneme, et meil siiski on peadirigent – mis sest, et alles järgmisest hooajast. Aga me teame, mis tulevik toob. Usun, et meie tulevane peadirigent Daniel Reuss on ehk ka pisut, kas või kaudselt, meid juba praegu kunstiliselt suunanud. Samuti on ta meie tegevuse vastu suurt huvi ilmutanud, mõningaid proove ja kontserte kuulamas käinud, inimestega avameelselt suhelnud ja, mis kõige olulisem, suure osa meie tulevikust paika pannud. Temaga saame koostööd jätkata paraadi teises pooles.

Hooaja esimese poole jooksul on ehk kõige rohkem üllatusi pakkunud noor hollandi dirigent Peter Dijkstra. Ega siin meie kandis temast suurt midagi teata, ja see pole ka väga üllatav – tegemist on ülinoore dirigendiga, kelle rahvusvaheline karjäär on tuule tiibadesse saanud just viimastel aastatel. See projekt tundus meile justkui värske õhu puhang Eesti kehvas suusailmas. Dijkstra mõjus lihtsalt nii positiivselt, et terve koor sai temaga esimesest silmapilgust täiesti ühele lainele. Temaga koostöö teevad eriliseks just tema laialdased teadmised laulmisest ja vokaalsest mõtlemisest, samuti suutlikkus end üliarusaadavalt väljendada. Dijkstra oskab lauljat suurepäraselt aidata ja ka laulutehniliselt juhendada. Huvitav on ka see, et nii noore mehe kohta tundub ta olevat üllatavalt hea psühholoog – dirigendile väga kasulik anne. Üldse on tegemist üliandeka noormehega, kes räägib suurepärase hääldusega mitmeid keeli, transponeerib vabalt noodist neljarealist muusikat ja on loomulikult tohutult laia silmaringiga. Kindlasti tahaksin ära mainida tema ainult ülivõrretes kirjeldatavat lauluhäält ja -oskust, mida kahjuks Eesti publik seekordsetel kontsertidel veel kuulda ei saa. Rahvas, jätke Peter Dijkstra nimi meelde – meie igatahes loodame seda meest veel palju enda ette kutsuda!

Frieder Bernius, kelle kavas olid Bach, Rheinberger ja Vasks, on Euroopas juba aastakümneid tagasi endale nime teinud. Tema puhul tuli tõeline energia välja alles siis, kui ta sai töötada koos orkestriga. Koorile oli tema n-ö lääne-euroopalik lähenemine vokaalile pisut võõras, kuid orkestrantidele oskas ta jagada väga täpseid näpunäiteid. Usun, et tema juhendid lauljatele jäid ehk ka selle pärast pisut kaugeks, et me ei suutnud leida justkui ühist sõnavara, kuna Bernius on harjunud lääne spetsiifikaga kooridega, aga meil on hea annus vene häälekooli sees, mistõttu tema vokaaltehnilised nõuanded lihtsalt ei olnud meie tehnikaga arusaadavad. Samas, kindlasti oleksime ühise arusaama leidnud, kui oleks olnud võimalik teha seda koostööd pikemalt. Siiski, kava oli imeilus, publik paistis õnnelik ja mulje jäi kokkuvõttes ikka positiivne.

Teine dirigent, kes alati üllatab – ja seetõttu ei saa ta enam väga üllatada (üllataks ehk see, kui ta ei oleks üllatav), on Olari Elts. Teist nii selgete nõudmiste ja konkreetse sõnaga dirigenti ei tule kohe ettegi. Sealjuures ei kasutagi ta sageli sõnu oma soovide väljendamiseks. Lihtsalt on täiesti selge, mida dirigent tahab kuulda, ole ainult mees ja tee ära. Tema töötempo on nii intensiivne, et igast proovistki saab juba suure adrenaliinisüsti ja meeled lähevad tunduvalt teravamaks. Põnev on see, et ta ei ürita eriti kedagi liigselt aidata ega anda nõu, kuidas antud fraasi tehniliselt sooritada, mis võiks olla ehk raske, aga– see on üldjuhul just nimelt see, mida interpreet soovib. Tehnilised nipid ja nõksud võivad olla erinevad, aga kui dirigent teab, mida tahab, ja seda ülikonkreetselt väljendab, saab igaüks leida just endale sobiva tee selle saavutamiseks. Sellepärast olemegi ju meie lauljad ja tema dirigent. Eltsi-nimelist energiapommi igatseme alati ja rohkem enda ees näha.

EFK hiljutise peadirigendi Paul Hillieriga seob meid jätkuvalt tihe koostöö tema kui külalisdirigendiga. Ta on viimase kuue aasta jooksul suutnud anda meile uue kõla, seda ütlevad paljud. Ise me seda ehk niipalju ei tajugi, oleme meie ju pidevalt selle muutuse sees olnud. Ega see tal kergelt ei tulnud, alguses põrkus tema lääne-euroopalik vokaalitunnetus meie pigem venepärasega. Kuigi ega me ka päris venepärased pole, ehk oleks „baltilik” kõige õigem sõna. Kinkisime talle isegi särgi, kuhu oli kirjutatud rinnale „no vibrato” ja seljale „brighter & lighter” – nii sageli oli ta sunnitud neid fraase kasutama. Aga ajapikku muutus tema maitse „baltilikumaks” ja meie toon heas mõttes läänele lähemaks. Liigne vibraato ei ole tõesti koorilaulus eriti mõttekas ja täpsem intoneerimine ei ole kunagi kellelegi halba teinud.

Seda hooaega alustasime Hillieri ja järjekordse balti muusika programmiga, mida hakkame ka varsti salvestama. Meie igatseme teda ikka ja tema meid ka. Hea on teha muusikat partneriga, kellega oled aastate jooksul välja töötanud omad töömeetodid, nii et saate üksteisest aru ja teate, mida teine ootab. Seda võiks ehk võrrelda kohtumisega sugulasega, kellest sa tead, et ta suhtub sinusse niikuinii hästi ja kellega ei jää võõraks, kuigi võib-olla pole tükk aega näinud ja elu on teineteisest kaugel edenenud.

Enne hooaja avakontserte aga tegime Viinistus ooperit – Tõnu Kaljuste ja „Fidelio”. Kaljustega oleme sel hooajal veel palju teinud, kõige huvitavam on olnud uus teos kammerkoori repertuaaris, Alfred Schnittke „12 patukahetsuse psalmi”. Enne esimesi kontserte jäi ehk aeg teose õppimiseks veidi napiks, aga nüüdseks oleme juba küllalt palju seda esitanud ja ikka paremaks saanud. Kaljuste on meile võib-olla nagu refrään: ükskõik, keda me vahepeal kohtame või mis meie elus toimub, aga teda ootame alati ja tema ka külastab meid küllalt tihti. Kaljustega on alati tegemist eesti muusikaelu suursündmustega – nii nagu ta isegi, ei ole ka midagi, mis ta teeb, väike ega silmapaistmatu.

Vastab täiesti tõele, et dirigent annab koorile näo. Isegi külalisdirigent muudab selle ilmet küllaltki palju: Kaljustega vaimustunud, Hillieriga mõnulev, Eltsiga üliärgas, Berniusega püüdlik, Dijkstraga väga siiras. Lõppude lõpuks soovivad nii publik kui koorilauljad üht ja sedasama – et oleks uut ja huvitavat, aga ka vana ja head. Ootame ka omalt poolt suure huviga paraadi jätkumist.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming