Paitab ja painab

AARE TOOL

Põhjamaade Sümfooniaorkester Anu Tali juhatamisel 24. VIII Estonia kontserdisaalis. Kavas Erkki-Sven Tüüri „Elamata elu paine“ („Le poids des vies non vécues“), Pēteris Vasksi viiulikontsert „Kauge valgus“ („Distant Light“) Sergei Dogadini soleerimisel ja Dmitri Šostakovitši X sümfoonia (1953).

Põhjamaade Sümfooniaorkester avas oma hooaja lisaks Tartule ja Tallinnale ka Stockholmis Berwaldhallenis. Pildil dirigent Anu Tali ja solist Sergei Dogadin.

Põhjamaade Sümfooniaorkester avas oma hooaja lisaks Tartule ja Tallinnale ka Stockholmis Berwaldhallenis. Pildil dirigent Anu Tali ja solist Sergei Dogadin.

Pressifoto

Põhjamaade Sümfooniaorkestri 24. augustil mängitud kava oli üsnagi süngetes toonides. Erkki-Sven Tüüri „Elamata elu paine“ on loodud Vabadussõjas ja I maailmasõjas hukkunute mälestuseks ja hoiatuseks tänastele sõjahimulistele, mistõttu autori kinnitusel võib pala pidada omamoodi muusikaliseks epitaafiks. „Enamik minu sümfooniatest on hauakivid,“ on tunnistanud Dmit­ri Šostakovitš, kelle X sümfoonia esitati õhtu teises pooles. Pēteris Vasksi viiulikontsert „Kauge valgus“ tundub esialgu võrdlemisi helge, kuivõrd selles pidavat peegelduma esmaesitaja Gidon Kremeri mälestusteraamatu „Lapsepõlvekillud“ meelolu. Ent tarvitseb vaid mõelda, kui okkaline on iga tulevase tippviiuldaja poognatehnikast ja etüüdidest küllastunud argipäev – ja mõistame, et tegelikult kõneleb seegi teos kannatustest.

Kuigi Tüüri ja Šostakovitši loominguline käekiri ei pruugi sarnaneda, on paralleele mõnevõrra hõlpsam märgata siis, kui eksistentsiaalsete küsimuste lahkamiseks pöördutakse õhtumaise muusika aluste poole. Nagu Šostakovitši X sümfoonia esimese osa nurgakivi on tšellode ja kontrabasside motiiv, nii kuuleme ka Tüüri „Elamata elu paine“ alguses madalat, sisemuses rahutut keelpillide liini, mis justkui retsiteeriks: „De profundis clamavi ad te Domine“ ehk „Sügavusest hüüdsin ma sind, Issand“ (pealkirja „De profundis“ kannab küll Tüüri üks teine, eelmisel nädalal kõlanust sugugi mitte vähem painav orkestriteos). Muusikalises semantikas tähendab madal register ja mõõdukas või aeglane tempo nendel puhkudel peaaegu alati „sügavat“ koos kõigi selle sõna juurde kuuluvate seostega ja nii Šostakovitši sümfoonia esimese osa lõpus kui ka Tüüri teose viimastes taktides püüeldakse kõrgustesse („ülestõusmine“?). Kuigi paralleelid Šostakovitši teosega siin tõenäoliselt lõpevad, on Tüüri muusikalises epitaafis küllalt teisigi kõnekaid detaile. Sümptomaatiline on näiteks see, kuidas leinameeleolu joonivad alla torukellad („kellele lüüakse hingekella?“), umbes nagu Arvo Pärdi „Cantus’es Benjamin Britteni mälestuseks“. Vaskpillide libisevad helid, mida Tüür tarvitab viimasel ajal sageli, loovad nihestatud õhkkonna ja pakuvad võimaluse kujutleda langeva mürsu vilinat, kui kuulaja juhtub olema häälestatud helimaalingu lainele.

Teose tagamaid avades on Tüür rõhutanud, et peaksime „tundma rõhuvat kohustust lahendada oma probleeme rahumeelseid poliitilisi vahendeid kasutades ja hoiduda astumast jõhkruse ja vägivalla teele“. Kuigi need sõnad on kahtlemata lausutud suurte humanistide Albert Schweitzeri ja Romain Rolland’i hääletooniga, ei mõju „Elamata elu paine“ moraali lugeva sõjavastase teosena, veel vähem sõjastseenina. Sõjale vaadatakse siin distantsilt, kui vahetu õuduselamus on lahtunud kadunud põlvkondi valusalt painavaks mälestuseks. Ehk Erich Maria Remarque’i sõnu kasutades: Tüüri teose keskmes on keegi, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses granaatide käest.

Seitsmeteistkümne tegevusaasta jooksul on projektipõhine Põhjamaade Sümfooniaorkester suutnud end võrdlemisi hästi publiku ees maksma panna. Ja miks ei peakski PSO meeldima? Võtame kas või orkestri nimetuse: Põhjamaadel on olnud kultuurilembesele eestlasele alati suur külgetõmme ja soovunelmates on nähtud end selle majanduslikult õitsva regiooni eelpostina. Mis paitaks idaeurooplase ekslevat eneseteadvust veel magusamini kui see, et Eesti on Põhjamaade Sümfooniaorkestri kohtumispaik? „Kauge valguse“ viiuli­solist Sergei Dogadin (1988) on tõeline „polgu poeg“, sest esmakordselt astus ta PSO ees üles 11aastasena ja on hiljem, juba kes teab kui mitme konkursi laureaadina, ilmutanud end siinsele publikule ikka ja jälle. Eelreklaamist jääb küll mulje, et kuulsusrikkale lapsepõlvele püütakse isegi liialt rõhuda, kuid selles pole midagi halba, sest imelapse kohta igati väärikasse ikka jõudnuna pole Dogadin viiulist välja kasvanud. Tema kõla pole just kõige rikkalikum, mida Estonia lavalt kuuldud, ja tundus kohati võrdlemisi „õhuke“, kuid mitte liiga pealetükkiv esitusmaneer muus osas õigustas end – kõige paremini avanebki Vasksi lüürika siis, kui unustada, et tegemist on instrumentaalkontserdiga.

Šostakovitši X sümfoonia tõlgendamiseks tasub võti leida juba esimeses osas, sest see hõlmab veidi alla poole teose kogupikkusest ja võib põhjendamatu lahenduse korral publiku vastuvõtuvõime juba enne teist osa ammendada. See muusika võib mõnel juhul mõjuda aeglasena, peaaegu adagio’na, kuid sugugi ei pea, sest tempotähis on moderato. Kui Anu Tali moderato tundus kohati pigem adagio, siis mitte seepärast, et tempo olnuks niivõrd palju aeglasem, vaid pigem tempo kõikumise ja sellest tuleneva romantiseeritud ilme tõttu. Teise osa groteskset galoppi ei ole küllap veel ükski orkester suutnud piisavalt väledalt esitada, ehkki 1950. aastate helisalvestised tunnistavad, et Jevgeni Mra­vinski, Karel Ančerl ja Dmitri Mitropoulos jõudsid selle eesmärgi lähedale. Kuna kontserditutvustuses ei jäeta mainimata, et välisajakirjanikud on PSO mängus varasematel aastatel täheldanud „tohutut energilisust“ ja võrrelnud seda rock-ansambliga(?), siis olid ootused sümfoonia II osa suhtes kruvitud kõrgele – see osutus aga võrdlemisi mugavaks ja löögijõuetuks. Alates III osast sai üha selgemaks, et orkester on end sümfoonia I osas tühjaks mänginud ja kontsentratsiooni langus koos liigagi sageli korduvate tehniliste libastumistega on vältimatu. Lugu kestis kokku veidi üle tunni, kuigi seda on võimalik esitada ka 50 minutiga – ja viimati nimetatud juhul on tulemus üldjuhul mõjuvam. Kuigi kümme või ükskõik kui mitu lisaminutit ei pruugi alati olla otsustav näitaja, resümeerib see praegusel juhul PSO esituslaadi üsnagi tõepäraselt: aeglases või mõõdukalt kiires tempos „sügavusse tungiv“, kiires muusikas põhjamaiselt tasakaalukas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming