„Pärlipüüdjad” ja tänapäeva kuulaja

Tiiu Levald

RO Estonia: Georges Bizet’ ooperi „Pärlipüüdjad” kontsertettekanne 15. IV Estonia kontserdisaalis. On ju üldtuntud tõde, et kultuuriloo kõikides harudes on viimase kolme sajandi spiraalne areng kaasa toonud korduvaid nähtusi, mis on muide enamasti pretendeerinud uuenduslikkusele. Seegi, et tänases muusikamaailmas  ammutavad nii paljud loojad inspiratsiooni oriendist, on ju vana uus – idamaine eksootika ja mõttemallide erinevus on köitnud ka Bizet’d, mõnikümmend aastad hiljem Raveli, Debussyd, Rimski-Korsakovi ja veel paljusid.

„Pärlipüüdjad” on loodud paari kuuga, mis tõestab veel kord noore helilooja andekust. Teos toodi juba sügisel 1863 Théâtre Lyrique’i lavale, lavastajaks Léon Carvalho, kes taaslavastas ooperi veel ka 30 aastat hiljem. On muidugi  kurb, et „Pärlipüüdjad” lahja libreto tõttu riiulile on jäänud, kuigi 25aastase Bizet’ muusikaline mõtlemine ja selle teostus on omapärase ande tunnistus. Siin on ülimalt kaunid meloodiad nii laulu- kui orkestrisolistidele, äärmiselt värvikad ja rütmikad koorid ning väga professionaalne ja põnev orkestratsioon. Siiski on aeg-ajalt taasilmumise peapõhjus on olnud supertenorite nagu Enrico Caruso, Ferruccio Tagliavini, Alfredo Kraus ja Nicolai Gedda ooperimaailma  ilmumine, sest kuulus Nadiri aaria nõuab vokaalset kõrgvormi ja ülipeent fraseerimist üleminekuregistris! Ühinen vaimustatud melomaanide ja romantikutega, kellele põhimõtteliselt sobis Estonia koori ja orkestri pakutud Bizet’ ooperi „Pärlipüüdjad” kontsertettekanne. Ja seda kõigepealt teose põhiväärtuse – muusika tõttu. Ilmselt peab tänama dirigent Arvo Volmerit, kes andis meile võimaluse kuulda unustusehõlma  vajunud ja siinmail mitte kunagi esitatud omanäolist teost, kujundades reljeefse, maitseka ja romantilise helimaastiku.

Ka vormiliselt jäi terviklik mulje, ilmselt tulid tehtud kupüürid kõvasti kasuks. Loomulikult sai see teoks tänu põhitegijatele: Estonia orkester on igati plastiline instrument ja koor on omandanud kaunid kõlakvaliteedid. Suur muutus on toimunud koori sopranite ja tenorite toonikultuuris, siinjuures kiitus Heli Jürgensonile ja  Risto Joostile. Hästi sobitus üksteisega ka solistide kvartett – sopran Virginia Wagner (Hispaania), tenor Ray M. Wade (USA), bariton Rauno Elp ja bass Mart Laur (RO Estonia). Selle teose kauneimad leheküljed on ansamblid-duetid ja tertsett, mille teostuse kohta saab vaid häid sõnu öelda. Juba esimese vaatuse tenori ja baritoni duett „Lõpuks ometi näen sind taas!” lummas fraseerimise ja tämbraalse sobivusega.

Äärmiselt  kaunis oli soprani ja tenori, Léïla ja Nadiri II vaatuse duett, eriti tänu V. Wagneri siirale elamuslikkusele ja kaunile laulukultuurile. Wade’il on väga kaunis häälevärv ja kindlasti vääris ta 18 aastat tagasi Caruso-nimelise konkursi esikohta, kuid paraku jäi oodatud „ime” I vaatuse aarias seekord sündimata. Kahju, sest just seda olid paljud melomaanid kuulama tulnud! Kõik päevad pole vennad ka sellise kaliibriga lauljatele ja võib-olla oli siin peidus ka küllaltki  kiretu suhestumine partneriga. Elp rõõmustas oma veendunud ja kindla, ülemäärase vibraatota vokaliseerimisega. Tema partnerlus tenoriga I vaatuse duetis andis tunnistust heast küpsusest ja III vaatuse aariat „L’orage s’est calmé” („Äike on vaibunud”) kandis suur sisemine heitlus iseenda südametunnistusega.

Hea meel oli Lauri pärast, seda nii kõlakultuuri kui võrdväärse partnerluse tõttu ansamblites. Ei saa salata – tema tämber  lummab ja karisma kehtib ka kontserdilaval. Üks „aga” saatis siiski kogu ettekannet, see on samal lavapinnal asetseva orkestri ja lauljate kõlavahekord ning liiga tagaplaanil koor, kes pidi pidevalt ületama orkestri helibarjääri. Solistide partiide kulminatsioonid kannatasid nii mõnelgi korral forsseerimise all. Tekkis suur soov kuulata sama ettekannet ooperiteatri olukorras, kõige ideaalsem oleks muidugi Bayreuthi teatri mudel: orkester oma täies kõlailus  sellises sügavuses, et lauljad saaksid ka kõige vaiksema piano kuulajani tuua! Lõpetuseks kiidusõnad kava koostajale Liina Virule – napp, kuid sisukas informatsioon kõige kohta, mis oluline, ja libreto korrektne tõlge on huvilisele suuresti abiks.