Pärdi lavastamine Noblessneri valukojas

Evi Arujärv

Pärdi pidunädalad: Von Krahli teatri ja Nagen Opera muusikalavastus „Alguses oli ...”, muusikaline juht Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas.  Esietendus 17. VIII Noblessneri valukojas  Arvo Pärdi pidunädalad avati Noblessneri valukojas muusikalise lavastuse vormis. Lavastuse muusikaline juht oli Tõnu Kaljuste ja lavastaja Peeter Jalakas, Pärdi muusika visualiseerimisega  olid lisaks lavastajale ametis videokunstnikud Emer Värk, Lauri Sepp ja Ville Hyvönen. Suurde esituskollektiivi kuulusid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, segakoorid Noorus ja Cantus ning Nargeni festivali koor, Andrea Brown ja Hilliard Ensemble (David James, Rogers Covey-Crump, Steven Harrold, Gordon Jones). Olulisi sümbolrolle mängisid näitlejad Riina Maidre ja Mart Koldits.   

Pärdi muusika lavastamine tekitas juba ette pisukesi kahtlusi. Tema helikeel on olemuselt „introvertne” ja kontemplatiivne. Selle sissepoolepööratuse märkideks on helimaterjali  homogeensus ja sidusus, maagilised kordused ja kaemuslik aeglus – omadus, mis eriti uudsena mõjus uue stiili avalikuks saamise algusaegadel. (Muuseas, erinevatest stiilimudelitest hoolimata on ka Pärdi varasema, modernistliku perioodi teosed äärmiselt kontsentreeritud, isegi hüpnootilised. Ehk on iga kunstilooja suhtlemiskood alati sügavam ja püsivam nähtus kui selle pealisehitus ehk stiil?) Igal juhul hülgas Pärdi tintinnabuli-stiil  üsna järsult klassikalise kunstmuusika üsna eaka ja veel tänagi elus süvastruktuuri, mis eeldab muusikalise materjali jaotumist oluliseks ja vähem oluliseks: peamiseks ja sekundaarseks, fooniks ja reljeefiks, „isikustatud” ja neutraalseks materjaliks. Kuulajakogemuses peegeldub see tajuaktiivsuse vaheldumisena: muusika haarab kaasa või lubab puhkepause. Tolle süvastruktuuri ignoreerimise eest on helilooja ka kriitikat pälvinud. 

Paradoks seisneb selles, et kuigi religioosse isetuse eetikast kantud, on Pärdi tintinnabulistiilis kirjutatud muusika tajupsühholoogiliselt väga autoritaarne nähtus: see ei luba puhkepause, vaid võtab kõik – eeldab maksimaalset ja püsivat tähelepanu. Tema loomingu religioossed allhoovused, keeleline eneseküllasus ja retooriline võimukus justkui teevadki tarbetuks või segavaks selle lavastamise. Samas – vabatahtlikult valitud kontserdisituatsioon  toob selle muusika paratamatult „maa peale tagasi” ja metafüüsika peab taganema esteetiliste mõõdupuude ees …     

Juubelikontserdil tuli ettekandele kolm Pärdi tervikteost: esimeses pooles Paul Hillierile pühendatud „Miserere” (1989/1992, solistidele, segakoorile ja instrumentaalansamblile) ja teises pooles Tõnu Kaljustele pühendatud „In principio” („Alguses oli”, 2003, segakoorile ja orkestrile). Sissejuhatuse ja kooriteoseid eraldava osa rollis oli lühem orkestriteos „Da pacem Domine” (2004). „Miserere’s” on kasutusel kaks teksti – kuningas Taaveti patukahetsuspsalm ja viimsepäeva kohut kujutava „Dies irae” kaheksa  stroofi – ning muusikaski kõlavad kontrastid: pattu kahetseva inimese katkendlik kõne vokaalsoolodes ning surmakuulutuse ähvardav, üleinimlik jõud koori- ja orkestriosades. Selles muusikas seisab inimhing vastamisi kosmilise jõuallikaga. Viieosaline „In principio” („Alguses oli …”) põhineb Johannese evangeeliumi 14 esimesel salmil ja selles loob keskse atmosfääri range kooripartii – retsiteeritakse Piibli kõige salapärasemat sõnumit: „Alguses  oli Sõna”…     

Peeter Jalakas kasutas Pärdi muusika visualiseerimiseks peaaegu ainuvõimalikku ning etteaimatavat kujundikeelt, järgides ladinakeelsete  pühakirjatekstide sisu ja atmosfääri. Lavastuse põhielementideks olid värvi- ja valgusefektid ning alasti inimkeha. Kohe alguses, orkestripala „Da pacem Domine” kõlades, ületas lava improviseeritud kõrbemaastiku aegluubis kõndiv valges kleidis tütarlaps. Kui ta oli lavaäärele jõudnud, tõusis tüdruku kleit taevakaare suunas, jättes ta alasti. Samalaadses rollis esines ka meesnäitleja. Alasti inimkeha, mis ei ole midagi uut lääne  muusikalavastustes, oli ehk meie muusikapublikule pisut ootamatu ja kindlasti teatud riskidega seotud ka Pärdi muusika kontekstis. Ilmselt pidaski seda silmas Tõnu Kaljuste, kes kutsus meediakommentaaris publikut üles lavastusse eelarvamusteta suhtuma. Pole parata, seoses lahtiriietumisega meenub erootikast nõretav massikultuur, sealhulgas loendamatud filmistseenid, kus riided kirehoos põrandale visatakse. Lavastaja siiski hea  maitse vastu ei eksinud: kleidi taevasse tõusmisega sai see assotsiatsioon tühjaks tehtud. Ka kõik edasine vältis ebasoovitavaid analoogiaid: lavastuses kasutati aeglasi, stiliseeritud liikumisi ja poose, sh sümboolset looteasendit, ning ka valgusrežii ja grimmi „abstraheerivat” mõju. Nii said näitlejatest stiliseeritud, kuid kõnekad sümbolid ja paljast ihust visuaalne tähendamissõna, mis kõneles lihaliku olemise haprusest kosmoseüksilduses.   

Alasti inimlapsi ümbritses kosmilist atmosfääri loov valgusrežii: kogu ruumi täitvad geomeetrilised värvi- ja valgusefektid, ürgelementidest inspireeritud lainetav sinine, leekiv punane ja pimeduse värvi must, viited Leonardo da Vincile ja piinarattale. Geomeetria  ja videoprojektsioonide tulevärgi krooniks sai sümboolne, inimest ja taevakaart ühendav laserkiirte võrgustik. Hiigelsuures, kogu ruumi täitvas nullis võis aimata Kurja lähedalolekut. Lavastuse lõpukaadris ilmutas ennast Mandelbroti valemi pika arvureana vääramatu ja käsitamatu Absoluut. Aga lavastuselemendina mõjusid ka rõdude hämaruses laulvad koorid ja kontserdipaiga avarust tulvil akustika. Õieti täitis sümboolset funktsiooni kogu Noblessneri  valukoda – kõle tööstushoone, mis lõikas publiku ära tavapärase kontserdisaali turvalisest „kultuursusest”, jättes ta pimeduse meelevalda … 

Kuigi sümbolikeel oli tabav ja pieteeditundeline, ei kompenseerinud ka (ülemäära) lopsakas visuaalne kujundikeel siiski lavastuse muusikalisi puudusi – näiteks kooripartii lõtvust ja koordineerimatust ning viperusi orkestriga. Pildi- ja värvimöllu oleks üldse võinud poole vähem olla, minimalistlik täpsus ja kasinus tulnuks Pärdi muusika lavastamisele ainult kasuks. Aga lõpuaplausis peegeldunud austus ja armastus helilooja vastu oli ehe. See  tähendab, et sõltumata ka esituskonarustest liigub Arvo Pärdi muusikas hea energia. Selle nimel tasub aeg-ajalt ära unustada, mida tarka ja kriitilist arvavad inimesi siduvast kollektiivsest hardusest massikommunikatsiooni ja müüditeadvuse teooriad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming