Pae Kollektiiv, sisukas ja loogiline

Kompositsioonitervik töötas ja lausa kuus torumeest said oma paremad küljed teostes esile tuua.

MARIA MÖLDER

Pae Kollektiiv 29. IX Tallinna teletornis: Allan Järve (trompet), Johannes Kiik (tromboon), Aleksander Paal (sopransaksofon), Mairo Marjamaa (altsaksofon), Indrek Varend (tenorsaksofon), Lauri Kadalipp (baritonsaksofon), Martin-Eero Kõressaar (bass), Hans Kurvits (trummid), Kirke Karja (klahvpillid, helilooming).

Kollektiivi helilooja ja eestvedaja Kirke Karja (klaver), Martin Eero Kõressaar (kontrabass) ja Lauri Kadalipp (baritonsaksofon).

Kollektiivi helilooja ja eestvedaja Kirke Karja (klaver), Martin Eero Kõressaar (kontrabass) ja Lauri Kadalipp (baritonsaksofon).

Liis Reiman

Brutaalsed kihistused vahelduvad veel agressiivsema improga. Kui on laamendamine, siis minnakse sellega lõpuni. Kui on ilu, siis lastakse sel vabalt kesta ja kulgeda. Selline on Pae Kollektiivi muusika ja ka viimane kontsert Tallinna teletornis ei jätnud teistsugust muljet. Ansambli helilooja ja eest­vedaja Kirke Karja ei jäta midagi poolikuks ega õhku rippuma. Lood kõlavad nii, et piinlik takti- ja pausilugemine jääb ära ning muusika mõjub pigem emotsiooni­tasandil. Ta ei ole ka romantiline meele­olude looja, vaid täidab kõik hetked sisuga, nii et mööda saadetud aja väärtuses ei saa kahelda.

Mõned lood, eriti kontserti raamistanud oopused, on tumedamad ja otsingulisemad, samuti polüfoonilisema faktuuriga kui teised. Tõusvad kulminatsioonid on loogilised, ent ei luni külmavärinat ega pisarat. Kõike on parasjagu, kuid muusika ei ole imaluseni lihvitud, vaid suudab üllatada.

Kirke Karja ise toetab bändi harilikult oma sünditämbritega ja solistiks ei kipu. Ehkki võiks, sest tema mängu küpsus on imetlusväärne ja seda lubaks kahtlemata ka tehnika. Kohati kumab tema mängust läbi meeldiv Chick Corea kõlatunnetus, ometi on Kirke Karja ehitatud tekstuurid juba järgmine tase ja uus põlvkond, võib-olla kadestaks teda hr Coreagi.

Kirke Karja on enda ümber tõesti koondanud vinge isiksuste galerii, unustamata, et ainuüksi nende kokkukutsumisest ei piisa. Oluline on kõigi tugevamad küljed terviku heaks tööle panna. Ja tõesti, ta on igaühe sügavamad saladused esile toonud, lubades muusikutel soleerida, nagu torust tuleb või nagu ilusam tundub. Kompositsioonitervik töötas ja lausa kuus torumeest said oma paremad küljed teostes esile tuua – suurepärane kunst.

Igaüks elab esitatavasse muusikasse sisse isemoodi, aga harva kohtab nii tõsist suhtumist igasse nooti – ükskõiksuse vastandit –, kui oli tunda Pae Kollektiiviga esimest korda lavale astunud bassimehe Martin-Eero Kõressaare mängus. Kogu aeg on hirm, et kohe puruneb midagi suurest sisseelamisest (ta näoilme meenutas kohati Dennis Hopperi mängitud psühhopaati David Lynchi filmist „Blue Velvet“), kuid isikupäraselt jõuline musitseerimine on tema suur pluss.

Võib ju unistada, et ansambli teistegi muusikute siseelu võiks kajastuda nähtavamalt, aga – milleks? Nad on tehniliselt sellisel tasemel, et polegi vaja oma pingutust eraldi demonstreerida. Eelkõige avaldasid muljet madalamad puhkpillid: nii Lauri Kadalipp baritonsaksofonil kui ka Johannes Kiik bass­tromboonil esitasid soolosid, nagu oleks tegu sama lihtsa teemaga kui „Rongisõit“. Saksofonikvarteti esitatud lugu oli ülejäänud kontserdi kontekstis teine maailm, ent näitas veelgi detailsemalt muusikute ühtsust. Hans Kurvits trummarina on aga absoluutselt igale projektile tugeva isikupäraga joone lisanud. Selliste muusikutega ei jää nähtavasti ükski idee sahtlisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming