Paar pilku talvemuusikale

Tiiu Levald

Muusikasõpradele on jõuluaeg eriliselt kingirohke. Väga sügavaid hingekeeli puudutavaid elamusi on võimalik olnud kogeda meie kontserdipaikades ja spirituaalsusest kantud eriline atmosfäär, mida inimene tajub kirikus, lisab kõigele toimuvale omapoolse varjundi. Kindlasti jäävad kuulajaile pikaks ajaks meelde kaks kontserti Tallinna Jaani kirikus. Üks neist 21. XII „Mu süda, ärka üles”: RAM ja Siiri Sisask koos Oleg Pissarenko trioga, dirigendiks Hirvo Surva; ja teine 26. XII: Maria Listra ja Liivi Listra lastekoori kontsert.

Esimesel lummas Siiri Sisaski laulude mõttesügavus ning piirideta fantaasia oma häälekäsitluses, sugestiivne kooslus saateansambli ja meeskooriga, hästi läbi mõeldud kava ülesehitus ning RAMi paindlikkus ja maskuliinsus kõlas. Ning teisel õhtul ühe kauni hingelinnu, kes Maria Listras peidus, olemuse kuulajani toomine läbi puhta, sillerdava hääle, millega targalt ja maitsekalt fraseeritud.

Teist talve toimus Pille Lille Muusikute Toetusfondi (PLMF) Tallinna Talvefestival, mille motoks „Tõsta pilk ja ava süda”. Selle lausega kaasneb heateoalgatus, millega esimesel festivalil toetati puuetega laste päevakeskust Käo 30 000 krooniga.

PLMF asutati 7. II 2003, 2004. aastal alustati kahe üle-eestilise klassikalise kammermuusika sarja toetamist: „Meistrite akadeemias” esitletakse kodumaiseid tippmuusikuid meie suuremates linnades ja „Hingemuusika” kontsertidega viiakse instrumentaal- ja vokaalmuusika Eesti kirikutesse.

Nüüd siis 28. XII Kaarli kiriku kontserdist, kus osalesid Margarita Voites (sopran), Hanna-Liina Võsa (sopran), Oliver Kuusik (tenor), Maris Oidekivi-Kaufmann orelil ja Tallinna Festivali Orkester.

Kontserti alustas Tallinna Festivali Orkester, mis on kujunenud EMTAs Mari Tampere juhendatud kammerorkestri baasil. Kõlasid Corelli concerto grosso’d op. 6 nr 2 F-duur ja nr 3 c-moll. Ääretu heameel oli kuulata noorte muusikute küpset ja täiuslikult ühes hingamises ning mõtlemises musitseerimist ja sealjuures dirigendita! Kontsertmeister Olga Voronova kaunis kõlakultuur ja intensiivne fraseerimine olid nagu vundamendiks, millele oli rajatud teoste ettekandeline ülesehitus, seda eriti solistide saatmisel, kus oldi heas ansamblis ühegi viperuseta. Kõik sujus täiuslikus üksteise tajumises. Ei saa mainimata jätta, et meie keelpillide koolitus kannab juba väga uhket vilja!

Õhtu iva oli üksteisest mitme generatsiooni kaugusel olevate unikaalsete annete kooslus. Margarita Voites, kes on oma kellukesena helisevat häält osanud pool sajandit säilitada uskumatult ehedana, nooruke Hanna-Liina Võsa, kes jõudnud end tõestada küll hoopis teises žanris, kuid nii võõrsil kui kodus, ning Oliver Kuusik, kes ooperilaval juba oma esimeste tenorirollidega ooperiaustajate kõrvad kikki ajanud.

Margarita Voitese häälele sobisid seekord eriti Quidi „Palve”, Francki „Panis Angelicus” ja eriti lummav oli Schuberti „Ave Maria”. Siin sündis mingi maagia: pärast Oliver Kuusiku imelises pianissimo’s kõlanud teist salmi oleks Voitese hääle kõla nagu veelgi noorenenud, säilitades samas küpse täiuslikkuse. Orelil sekundeeris Maris Oidekivi-Kaufmann, kes valdab värvikate registrite leidmist, tabades pala üldtoonust. Ja midagi pole parata – kirikus kõlab hääl oma parimas kvaliteedis ikkagi kooripealselt ja eriline lummus lisandub kooslusest oreliga.

Oliver Kuusikul on hea kontsentratsiooni ning kauni tämbriga hääl ja õnneks ka küllaldasel määral stiilitunnet. Ta ei uhkelda oma diapasooniga (Rossini „Tuhkatriinu” etendusel Estonia laval tõestas ta, et omab kaunis kvaliteedis teise oktaavi e-d!) ning tema spirituaalsus on vaimulikus muusikas õnnelik ja õnnestab kuulajat.

Händeli „Messiase” aaria sobis Kuusiku mentaliteediga ning traditsioonilised jõululaulud kõlasid siiralt. Pani imestama tema anne kuulata partnerit – kuivõrd hästi sulandas ta oma ooperliku maneeri Hanna-Liina Võsa absoluutselt teistsuguse häälekäsitlusega. Loomulikult mängis siin oma rolli mõlema noore inimese musikaalsus ja enesest jäägitu andmine. Eriti viimane omadus on Võsa puhul kaasakiskuv. Kõrvu jäi helisema dueti harmoonilisus A.-L. Webberi „Pie Jesu” Reekviemist.

 

Emotsionaalne skaala seinast seina

5. I õhtul sündis Tallinna raekojas kindlasti üks meie päevade muusikalisi imesid: Henry-David Varema ja Ivari Ilja kokkusaamine Dmitri Šostakovitši ja Edvard Griegi fantaasiamaadel. Esimeselt kuulsime Sonaati op. 40 ja teiselt Sonaati op. 36 tšellole ja klaverile.

Henry-David Varema kätes kõlas tšello nii mahukalt, soojalt. Ning näiteks Šostakovitši sonaadi Largo’s, mis viib kuulaja kaasa kuskile sügavale peidetud õrnusesse; tundus, nagu võtnuks pianist selle hapra olendi oma suure, turvalise käe kaitse alla. Lausa füüsiliselt oli tajutav kuulajate hinge kinnihoidmine! On ju teos kirjutatud möödunud sajandi 1930ndate keskel, ajal, mil järjest kadusid heliloojale lähedased inimesed. Sonaadi kahes allegro’s on valusat, lausa põletavat groteski ning dissonantsides väljendatud näilisse bravuuritsemisse on peidetud suisa marraskile kistud valu. Tšello ja klaveri helide müriaadid suubusid ennastunustava kirglikkusega neisse avameelsuse hetkisse.

Griegi tšellosonaat on oma temaatikalt tuttavlikult peergyntlik: siin on Norra mägede võimsust ja salapära, koskede kõikehõlmavat väge, trollide hullutavat tembutust ning Solveigi ootamise ja hällilaulu vastuhelke. See muinasjutumaailm toodi kuulajani täiuslikult. Ilja ja Varema emotsionaalne skaala rullus kuulajaile lahti n-ö seinast seina – fortissimo’st pianissimo’ni, jäädes sealjuures kõiges esteetilisuse raamidesse.

Kontserdil kõlasid veel Schuberti vokaalteosed: sopranile, klarnetile ja klaverile loodud „Der Hirt auf dem Felsen” op. 129 ning sopranile, metsasarvele ja klaverile kirjutatud „Auf dem Strom” op. 119. Antud juhul olid puhkpillid asendatud tšelloga, mis andis mõlemale loole täiesti uue ja väga malbe värvingu. Eriti kaunis oli neist esimese ettekanne: Pille Lill valdab lauljana väga kaunist piano’t ning sulandumine kolme muusiku vahel hellitas kõrvu. Teise teose puhul tekkis küsitavusi, kuna see pala on mõeldud veidi kergemale hääletüübile, kui seda on Pille Lille dramatismi kalduv häälekäsitlus. Kippus kaduma fraasi elegants ja kammerlikkus.

Ning veel üks väike okas: kui kavalehel on ära toodud laulutekstid nii saksa kui inglise keeles, siis peaks kuulajale olema kättesaadav ka tõlge meie emakeelde.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming