Pärti ümbritsevatest muusikahoovustest

Igor Gar?nek

EESTI MUUSIKA PÄEVAD: NYYD ENSEMBLE Kanuti Gildi saalis 10. IV. Lõppenud Eesti muusika päevade helilooja oli teadupärast Arvo Pärt ning NYYD Ensemble?i vahelduvate kammerkoosseisude kava, milles oli kokku pandud huvitav miniatuuride programm klassikalises ja nüüdismuusika mõõtmes, tiirles-pöörles ikka ümber Pärdi muusikalise lähiümbruse. Sekka samas ka Arvo Pärti ennast, ent sedapuhku hoopis tundmatust naabrusest.

Ning see naabrus näitas seoseid ka hoopis ootamatustki vaatenurgast, milleks festivali helilooja tundmatud teosed ning teisalt ka osalt koomiline, ent mitte mingil juhul sarkastiliselt mõjuv parafraas Pärdi ainetel (Tarnopolski lugu, millest alljärgnevalt).

Samas näitas kõnealune kontsert ka meie interpreete mitte ainult heast, vaid kindlasti väga heast küljest. Üks neist oli pianist Taavi Kerikmäe ? tema esitatud kontserdi avalugu, Thomas Lacheri (1963) ?Noodivihik? klaverile mõjus huvitavate puäntillistlike leidudega kompositsioonina, kus järelkõlade pedaliseerimine ja tokaatalik faktuur vaheldusid klaverikeelte käsitsi summutamisega. Ning kogu aeg on mängus ka instrumendi äärmised registrid. Esituse käigus jäi mulje, et Kerikmäe tõlgenduses oli selle loo ettekande jaoks ka piisavalt hetkemõjudest lähtuvat impulsiivsust, mis võimaldas klaveri kõla ja selle (prepareeritud) järelkõla sulandada iga hetk naudinguga jälgitavaks sündmuseks, selle sõna mitteakadeemilises mõttes.

Samas hiljem kõlanud Rein Laulu (1939) ?Viis albumilehte? op. 11 kõlas miniatuuritsüklina võrdlemisi akadeemiliselt atonaalses võtmes, ent Kerikmäe esituses sai kuulda emotsionaalseid hetki siingi. Samuti faktuurilist mänglevust ja hetkesse sisse mediteerimist, hoolimata muusika enda mõistuspärasusest ja vaoshoitusest.

Teine interpreetidest, klarnetist Toomas Vavilov näitas end nauditava virtuoosina Grigorjeva loos. Galina Grigorjeva (1962) ?Kompositsioon? (1994) sooloklarnetile on teos, mis tõi publiku ette tõsiasja, millised võimalused on ühehäälsuse tingimustes mängida klarnetil erinevate faktuuritüüpide ja dünaamikaskaaladega, samuti kontrastsete registrite ja artikulatsiooniliste vastandustega. Mängutehniliselt üksjagu keerulisena tunduv lugu, ent Vavilovi teada-tuntud kogemuslik pagas tagas materjalist küll täieliku tehnilise üleoleku, nagu ka esituse kuulamapaneva sugestiivsuse.

Esimese kontserdipoole lõpus kõlanud Helena Tulve (1972) ?ithaka? (2000) naishäälele (sopran Eve Kopli), viiulile (Harry Traksmann) ja klaverile (Marrit Gerretz-Traksmann) on väga vokaalne lugu mitte ainult hääle, vaid ka viiuli kantileeni tunnetamise mõttes. Need kaks liini moodustasid omavahel kummaliselt põimuvaid arabeske ning nende musitseerimise koostoimest sündis omapärane küsimuste-vastuste võrgustik, milles klaverile jäi ansambliliselt pigem ehk pisut kiretu ja eemaloleva kommentaatori roll. Vaatamata sellele, et nii teose kui esituse märksõnaks võiks olla ?poeesia? selle sõna kõige luulelisemas tähenduses.

Kontserdi teine pool võinukski kanda (ala)pealkirja ?Pärt ja seosed?. Mitte ainult muusikalistena, vaid ka kui ilmingulised. Laurence Crane?i (1961) teos ?Arvo Pärt? tsüklist ?Estonia? (2001) on Pärdi muusikaline portree, milles on tabatud helilooja neid näojooni, mis võiksid seostuda lihtsuse, ilu ja staatikaga. Tõsi ta on, et ?Arvo Pärti? ilmselt keegi Arvo Pärdi enda teoseks ei peaks, aga ega Crane pole endale niisugust eesmärki ilmselt seadnudki.

See, et Harry Traksmann esitas Heino Elleri (1887 ? 1970) ?Fantaasia? (1931) sooloviiulile, võinuks olla selle õhtu kontekstis üllatus ehk neile, kes on unustanud, et Pärt oli Elleri õpilane. Üllatus oli ehk hoopis see, et niivõrd kromatismiderohke Eller mõjus hämmastavalt modernistlikult. Ning ei saa salata, et Traksmanni esituses oli siin ka ekspressiivset kirge samavõrd kui tundlikke piano?sid ja viimistletud fraseerimist. Teisisõnu ? lausa hiilgav esitus!

Ja lõpuks natuke muusikalist huumorit ka: Vladimir Tarnopolski teost (1955) ?O Pärt ? Op Art? (1992) iseloomustavad Pärdiga seostuvad hõredad minoorsed kolmkõlad. Ainult et kõigi liialduste tõttu, olgu need siis iga noodi liialt pikalt välja toomised või ka iga pausi lausa teatraalselt välja mängivad artistlikud efektid, ei saanud seda hetkekski võtta Pärdi enda muusika pähe. Samas ootamatul kombel ilus muusika, ainult et mingi aimatavalt tajutava sõbraliku ?ar?i joontega. Puänt, muuseas, oli jäetud mõistagi teose lõppu, kus ansambel lausus sosinal (loomulikult nii, et saalis kuulda) fraasi: ?Oo, Pärt?? Niisugune ?muusikaline mimikri? mõjub kahtlemata väga värskelt ? eriti siis, kui nüüdismuusika klassik võib ehk ka ise tajuda pisut enneaegset parnassile seadmise võimalust.

Nüüdismuusika klassikult ehk Arvo Pärdilt endalt kuuldu äratas selle kontserdi lõpus võib-olla kõige vähem üllatusi. Ja samas omal kombel ka kõige rohkem ? ?Mozart-Adagio? (1992/1997) oli tegelikult parafraas Mozarti Adagio?le klaverisonaadist F-duur KV 280 ning ?Hällilaul? (2002) häälele ja klaverile mõjuski lihtsa hällilauluna. Igal juhul ilusa, ent samas igast ambitsioonist vaba soololauluna.

Nii et kõik Pärti ümbritsevad muusikahoovused suubusid sel õhtul (jällegi?!) lihtsusesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht