Otsa meenutades, Garančat oodates

Arne Mikk

21. märtsil möödub 90 aastat Georg Otsa sünnist. Kahjuks katkes see erakordselt kaunis hääl 35 aastat tagasi, mistõttu väga paljud tänased teatri- ja muusikasõbrad pole teda laval näinud ega kuulnudki. Kuid iga helijälje kaudu, mille me raadiost või televisioonist kinni püüame, tunneme Georg Otsa esituse otsekohe ära. Tema diktsioon on selge kõikides lauldud keeltes, igast fraasist õhkub sügavat musikaalsust ja mitte kunagi ei kuule me lauldud noodirida,  vaid nüansirikast sõnumit. Kõik kõlavad tiitlid ja riiklike preemiate märgistamine Stalini või Lenini nimega jäävad omasse aega, kuid Georg Otsa sügavalt inimlik laulukunst elab vaieldamatult üle aegade. Voldemar Panso pidas jumala või looduse poolt näitlejale kaasa antud eeldustest olulisteks sarmi ja nakatavust.

Need mõisted käisid kaasas ka kõigi Georg Otsa loodud lavakujudega. Kas Don Giovanni, Jevgeni Onegin, Deemon, Rigoletto, Jago, Papageno,  Porgy, Gianni Schicchi, Colas Breugnon, Punavari, Cervantes–Don Quijote või Danilo – iga lavarolli esitas ta endastmõistetava lihtsusega, igast väikesest laulust kontserdilaval suutis ta voolida kunstilise terviku. Kuid milline seos võib kõigel sellel olla läti metsosoprani Elīna Garančaga, kes esineb 4. aprillil Tallinnas Nokia kontserdimajas koos Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestriga dirigent Karel Mark Chichoni (Suurbritannia) juhatusel?  Väga põhimõtteline. See lauljatar, kes on sündinud aasta pärast Georg Otsa surma, peab oma loomingus tähtsaks just samu põhimõtteid, mis ilmestasid Otsa esinemisi. Kuulsime teda esmakordselt Tallinnas 1998. aasta kevadel Georg Otsa muusikapäevade kontserdil koos teiste eesti, leedu ja läti noorte lauluõppuritega. Garanča oli siis 22aastane ja tollal ette kantud aariad ooperitest „Carmen” ja „Sevilla habemeajaja” näitasid kohe tema erakordset  võimekust ja lavalist võlu. Juba järgmisel aastal võitis Garanča Helsingis Mirjam Helini nimelise lauluvõistluse. Salzburgi festivali, Frankfurdi Ooperi ning Viini Riigiooperi kaudu jõudis ta 2008. aastal Rosina osaga New Yorgi Metropolitan Opera lavale. Et see debüüt osutus üliedukaks, selles võisid hiljuti veenduda ka eestlased, jälgides kinosaalides Garanča MET is lauldud Tuhkatriinut ja Carmenit. Ajakiri Musical America nimetas möödunud  aasta muusikuks dirigent Riccardo Muti, heliloojaks Louis Andriesseni ja lauljaks Elīna Garanča! Kommentaare pole vaja. Küll aga mõtled vägisi aegade ja olukordade erinevusele. Garančal oli võimalus hakata kohe oma annet realiseerima suurel rahvusvahelisel muusikaareenil, Georg Ots jäi kogu tohutu populaarsuse taustal ikkagi laululinnuks suletud puuris. Garanča esinemisi on salvestatud paljudele heliplaatidele ja nüüd ka DVDdele, 

Georg Otsast ei ole kahjuks ühtegi ülesvõtet otse teatrilavalt. Tänu Eesti Rahvusringhäälingu ja suure entusiasti Jüri Kruusi ühistööle ilmub nüüd juubeliks üks DVD, millele on arhiiviriiulitelt ümber võetud need katkendid, mis annavad mingil määral tõetruu pildi Georg Otsa häälest ja osaloomise kunstist. Jüri Kruus on lisaks kokku pannud ka CD Georg Otsa operetirepertuaarist ning Eesti teatri- ja muusikamuuseum  annab välja fotokomplekti tema lavarollide teemal. Rahvusooper omalt poolt korraldab 21. ja 22. märtsil suure ooperigala, mida juhatavad Eri Klas ja Jüri Alperten ning mille keskmeks on tõeline baritonide paraad. Jassi Zahharovi, Rauno Elbi ja Aare Saali kõrval esinevad veel Sergei Leiferkus Venemaalt, Samsons Izjumovs Lätist ning Gabriel Suovanen RootsistSoomest.  Olgu see on meie ühine tänu Georg Otsale.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht