Ortodoksi hääl – side taeva ja maa vahel

Anne Prommik

Orthodox Singers elab meie muusikamaailmas kui omaette saarekesel.

Orthodox Singers elab meie muusikamaailmas kui omaette saarekesel.

Birgit Kraas

Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel: „Kolmekuningapäev ja õigeusu jõulud“ 7. I Tallinna toomkirikus, „Helilised šedöövrid“ 11. I Kadrioru kunstimuuseumis.

Ortodoksi kirikumuusikaansambli lauljad alustasid tänavu oma 26. hooaega, tihedat juba aasta esimestest päevadest peale. Õigeusu esimesel jõulupühal antud kirikukontsert ja Peeter Suure ajale pühendatud muuseumiõhtu näitasid kaheksa liikmega ansambli oskust end sobitada erineva akustikaga ruumidesse, aga ka suurt ja laia vokaalimaailma, millest (õigeusu) kirikukaugel inimesel ehk aimugi pole. Orthodox Singersi repertuaar viib meid XII sajandi znamennõi viisidest ja varajasest vene mitmehäälsusest Pärdi ja Tavenerini, tehes ringi läbi õigeusu traditsioonidest mõjutatud riikide. Znamennõi raspev tuleb sõnast znamja – märk. Nii hakati Venemaal nimetama kõrgel tasemel laulustiili, mille noodistust võiks võrrelda gregoriaani koraali omaga.

Enne Orthodox Singersi kontserdile minekut võiks teha ka väikese tausta­uuringu, muidu võib kavaleht nõutuks jätta: Õiglase Nektarios Aeginski ja Anatoli Klaasi loomingu kohta ei ütle ka ladina tähestikus internetiavarused sõnagi, Ukraina juurtega XVII sajandi helilooja Nikolai Diletski pärandis on loominguga võrdselt oluline teoreetiline traktaat „Laulmise grammatika“. Ansambli juhile Valeri Petrovile on hästi teada kirikute arhiivid ja palju muusikat on ta kogunud kontserdireisidelt. Näidake mulle ansamblit, kes võtaks laulda serbia traditsioonilist muusikat või aramea keeles süüria viise, kõigepealt püüdke lihtsalt öelda „Hulülö!“.

Varases õigeusu traditsioonis naised kirikus ei laulnud, aga selles osas võib autentsuse ohverdada, usub Valeri Petrov. Tema sõnul on meesansambli koloriidivõimalused ehk samasugused kui keelpilliorkestril, kuid naishäälte lisamisel võib paralleele tuua juba sümfooniaorkestriga. Õigeusu kirikus ei kasutata instrumente ja see tähendab, et esinetakse ainult a cappella. Lauljatelt nõuab see muidugi peale ülihea kõrva eksimatut häälevaldamist – akustikas, kus isegi nõela kukkumine ei jää märkamatuks, võib ka veerandtoonine libastumine mõjuda kriminaalsena. „Kui ei ole puhas, siis seda saab parandada. Aga mis teha, kui seal pole hinge?“ küsib Valeri Petrov.

Orthodox Singers elab meie muusikamaailmas kui omaette saarekesel, mis on piisavalt suur, sopiline ja põnev, aga paljudele avastamata maa. Ansambel on välja andnud 11 albumit ja pidevalt tehakse kontserte (ehk enamgi väljaspool Eestit), aga ilmselt tiheda seotuse tõttu vene õigeusu kirikuga on nende läbikäimine meie akadeemilise muusikamaailmaga hapram kui näiteks Vox Clamantisel. Kahe kuuldud kontserdi põhjal võib kokku võtta, et ansambli võimed tulevad parimal viisil välja just vanavene kirikumuusikat esitades. Uuema ja keerukama helikeelega teosed ei pruugi lauljate hingelaadile nii lähedal olla ja see võib mõjutada ka tehnilist poolt. Kindlasti mängib suurt rolli ka keel. Siiski võib julgelt öelda, et 25 tegutsemisaastal on ansambli tase järk-järgult tõusnud.

Kui 1930ndatel oli Tallinna konservatooriumi juures lausa õigeusu kirikumuusika eriala, siis selle ansambli liikmed on tulnud muudelt erialadelt. Ansambli hing Valeri Petrov on muusikaakadeemia lõpetanud trompetiga ja saanud dirigendiks pigem tegevuse käigus. Ansamblisse kuulub ka lauljaid, kelle õpitud eriala oli pigem instrument kui vokaal. Aastatega muutunud koosseisus on kõige alalhoidlikumana püsinud meesrühm, bass Aleksandr Peljovin lausa algusest peale (lõpetas mõne aasta eest ka muusikaakadeemia Mati Palmi klassis). Bariton Genri Tron on lõpetanud heliloojana ja tenor Anton Medvedev tulnud laulma altviiuli erialalt, hiljuti on ansambliga liitunud ka bass Pavel Labkovski. Rohkem on ansamblis vaheldunud naislauljad: muusikaakadeemiast tulnud sopran Maria Petrov on staažikaim, klassikalist laulu õpib ka sopran Ilona Malõško, aldirühmas laulavad Maria Kamardina ja Jelena Sav­tšuk. Naishäälte kõla läheneb ehk enam sellele kõrgele ideaalile, mida järgivad nõudliku kõrvaga kooridirigendid, kes suurema osa laulueriala lõpetanuid välja praagivad – ja see pole nii ainult Eestis. Ent meesansamblis on seda kordumatut ehedust, mis meile seostub just habemessekasvanud pikkades rüüdes meestega, kes lasevad oma võimsal vibraatoga häälel üle kiriku kajada.

Petrov juurutab oma lauljates seda tüüpi vokaalesteetikat, kus on hästi tähtsad dünaamilised kontrastid. Mõlemat kuuldud kontserti alustasid lauljad otsekui katsetades, kui vaikselt on võimalik üldse laulda – seda võimsamana mõjusid forte’sse paisutatud käigud. Teostes, kus on ka soolopartiisid, kostab välja, et lauljate hääletekitamise viisis esineb erinevusi, ent koos lauldes on kõla siiski päris ühtlane. Professionaalselt ansamblilt võiks oodata, et võrdsel tasemel kõlab eri ajastute repertuaar. Kui znamennõi viisid ja liturgiaosad kõlavad ilmselt parimal võimalikul viisil, siis Taveneri kuulamiseks on kohalik kõrv ilmselt liiga ära harjutatud lääne kooride kõlapildiga. Jõulukontserdi naelaks kujunesid hoopis osad Petrovi enda loodud koorikontserdist „Ikoonid muusikas“ – instrumenti tundes saab osavalt tegutsedes kätte viimase kui piisa pinnale kerkinud koorest.

„Nende asjade hulgas, mis äratavad meeled unest ja aitavad inimese viia kokkupuutesse Jumalaga, on ühtmoodi pühade kirjutiste ja pühade isade kirjutiste lugemine ning kirikulaul, mis on esitatud õiges mõistmises,“ ütles püha Kallistos XIV sajandil. Mis on see õige mõistmine? Laulmine on selles mõistes palvetamine ja esikohal seega tekst. Suur osa repertuaarist tuleb lauljate kätte noodikirjas, kus märgitud on ainult kõrgused ja rütm tuleneb vaid sõnadest. Sõnum on esikohal. See tingib ka, et ansamblil on oma pühendunud publik. Kadrioru lossikontserdile mahtus rahvas vaevu ära. Enne kontserti tutvustas kunstiajaloolane temaatilist Peeter Esimese portreed puhtas eesti keeles. Tema pakkumisele tõlkida jutt vene keelde ei reageerinud viisakalt mitte keegi, kuigi lõviosa kuulajate emakeeleks see kindlasti polnud, ja peagi tõusis laulu tuules taevani hoopis üks teine keel. Ja ma ei suutnud tagasi hoida ketserlikku mõtet, et äkki siin oleks võinud keeleseadusele demokraatliku erandi teha? Sissejuhatuseks järgmisele kahele tunnile, mille sai veeta osadega teenistusest Poltaava lahingu võidu auks ja Peetri kiidulauludega „Venemaa kotkas, võidutse …”. Sekka Solovetsi kloostri viise ja tundmatu autori eksapostilaare. Ajaränne ja teine reaalsus, tükk elavat ajalugu ja pühendumist.

Orthodox Singers on päästnud hulga unustatud muusikat tolmukorra alt. Laialdased repertuaariotsingud, mis kobavad lauljate võimete piire, saavad selle vokaalsele arengule üksnes head teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming