Orkestrid lõpetasid hooaja

Toomas Velmet

Välja toodi vana hõbe Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert, solist Barnabás Kelemen (viiul, Ungari), dirigent Nikolai Aleksejev 22. V Estonia kontserdisaalis. Ja see vana hõbe, mõtlen siin eelkõige ERSO hooajalõpu kontserdi kava, tõi Estonia kontserdisaali publikut maksimaalselt täis. Vanast hõbedast pakuti kavas kaht teost, Johannes Brahmsi Viiulikontserti D-duur, op. 77 ja Ludwig van Beethoveni Seitsmendat sümfooniat A-duur, op. 92.

ERSO-le on lõppenud ilmselgelt seni üldse edukaim hooaeg ning kõik teavad, et selle margi  tõeliseks sisuks oli märtsikuine kontserdireis Ameerika Ühendriikidesse. Pärast mõningast jahtumist tuldi uuesti välja hooaja lõpetuseks. Selleks sündmuseks oli solistiks valitud agentuuri Van Walsum ainuke(!) viiulikunstnik, ungarlane Barnabás Kelemen (1978) – esmakordselt Eestis –, kes on noorusele vaatamata juba Budapesti F. Liszti nimelise muusikaakadeemia professor ja Indiana ülikooli külalisprofessor. Konkursivõite ei ole Kelemenil liiga palju, kuid see-eest on need väärtuslikud. Kuninganna Elisabethi konkursilt (2001) kolmas preemia ning päris suveräänne ja oluline võit Indianapolisest aastal 2002. 

Sellest konkursist me palju ei tea, seepärast kulub vahest pisut valgust ära. Konkursside iseloomustamisel on olulised kolm karakteristikut ja need on žürii koosseis, osavõtjate nimekiri ja viimasena, kuid üldse mitte väheolulisena preemiasumma. Tundub, et Indianapolise konkursi žüriid juhatab alaliselt Jaime Laredo (1941), keda tema nooruses iseloomustati suurema imelapsena kui Menuhinit või Sterni. Nimetatud 2002. aasta konkursi žüriis istusid meile tuntud professoritest Tuomas Haapanen (Sibeliuse akadeemia), Mihhail Kopelmann (Borodini ja Tōkyō kvartett) ja György Pauk (Budapesti muusikaakadeemia  ja Londoni Kuningliku akadeemia). Viimane neist ehk interpreedina kuulsaim. 2002. aasta Indianapolise konkursi osavõtjate seast loeme ka meile huvitavaid nimesid nagu Anna-Liisa Bezrodny (Eesti) ja Pietari Inkinen (Soome). Auhinnaraha on Indianapolises esialgselt välja kuulutatud ootamatult kasinalt, kuid kui liita I preemiale (30 000 dollarit) veel kuus eripreemiat (summas 12 000) ja need kõik sai samuti Kelemen, on see juba suurte konkursside liigas küll. Alati ei ole in cash see kõige olulisem, kui auhinna juurde kuulub debüüt Carnegie Hallis ja leping Stradivari viiuli (1683) kasutamiseks neljaks aastaks. 

Siin Tallinnas mängis Barnabás Kelemen aga Guarneri del Gesù viiulil (1742). Brahmsi kontserdi esitus oli väga särav ja romantilis-virtuoosne, mis alati meie publikule ei pruugi sobida, kuid, ennäe, seekord siiski. Kui Henryk Wieniawski arvas, et seda teost on võimatu mängida, siis tänapäev on need autoriteedid ammu seljatanud ning pisut eputamist virtuoossusega ei tee ka Brahmsile liiga. Ma ei oska küll arvata, et teose vorm või veel miski oleks sellest üleolekust kaotanud, pigem avanes eredamalt mõni karakter nii esimeses kui eriti viimases osas Allegro giocoso ja samas ka küllalt ma non troppo presto. Kui Sarasate sõnul on teose ainuke arvestatav meloodia antud oboele, siis Nils Rõõmussaar on selle aplausi auga ära teeninud. Kui lisada veel Kelemeni artistlik välimus (kes mäletab 1958. aasta Van Cliburnit?), siis nõuti interpreedilt absoluutselt teenitult lisapala ja selleks oli Johann Sebastian Bachi Sarabande d-moll Partita’st. See näitas viiulikunstnikku hoopis uuest ja veelgi põnevamast aspektist, mida sooviks küll korduvalt kogeda.

Usun ja loodan, et Eesti kontserdikorraldajad võtavad ritta ja toovad Barnabás Kelemeni meie lavadele veel ja veel. Olgu lisatud, et mulle meeldib väga, kui Brahmsi partituuri esitab ka instrumentaalkontserdi  saatja rollis täismahuline kaasaegne orkester. Kontserdi teine pool valmistas aga pettumuse. Beethoveni Seitsmenda esitus oli tujutu ja tasakaalustamata ning, kahju küll, kuid aegade hämarusest tükib jälle esile ERSO nõrk lüli metsasarverühma ebaõnne näol. Karta on, et see demoraliseerib ka kolleege ja dirigentigi. Professionaali meisterlikkuse hulka kuulub ka „pahade päevade” maskeerimise oskus, seda enam, et ERSOs istuvad ikkagi meie parimad pillimehed ka selles grupis. Soovin ERSO-le head puhkust ja kiiret kosumist. Vana hõbedat peab hästi hoidma.       

Kristjan Manhattanilt, Viktor Venemaalt ja Eesti Eri

Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert „Klaveripalavikulised virtuoosid”: Viktor Sõtš (marimba, Venemaa), Kristjan  Randalu (klaver), Tallinna Kammerorkester, dirigent Eri Klas 23. V Metodisti kirikus.

Ja mitte ainult need mehed, vaid lisaks veel neli esiettekannet ja kõik see summas annab kokku Tallinna Kammerorkestri hooaja lõpetamise. Pianist Kristjan Randalu seob Manhattaniga seal omandatud magistrikraad ja ka värske heliplaat „Desde Manhattan”, löökpillivirtuoos Viktor Sõtš on Moskva Novaja Opera orkestriartist ja Eri Klas on Eri Klas. TKO on Eesti keelpillimängijate koondis, mis nüüdseks tegelikult 20aastane, kuigi selle nime all on mänginud 16 aastat. Mis möödas, see möödas  – mõtlen siin möödunud 16 aasta saavutusi koos EFKga või ilma –, aga ees ootavad Katrina kammermuusika festival Ahvenamaal, Klarafestival Brüsselis ning seejärel Amsterdami Concertgebouw ja Viini Musikverein. Nii et tuleb kaua kaaluda, kellele jagame enim au ja kuulsust, kui Eesti muusikakollektiividest juttu teeme. Kontserdi juhatas sisse esmaettekanne Veljo Tormiselt – „Reminiscentia. Sügismaastikud” (2009) keelpillidele. See on autori 45 aastat tagasi kirjutatud seitsmeosalise naiskoorile kirjutatud tsükli „Sügismaastikud” keelpilliversioon. Tsükkel Viivi  Luige tekstidele oli pühendatud Moskva konservatooriumi professorile Juri Fortunatovile.

Ükskõik, kas keegi on kunagi varem transformeerinud vokaalmuusikat instrumentaalmuusikaks või mitte – Tormise puhul on see andnud geniaalse tulemuse. Helilooja enda kommentaar: „ … ainult ümberkirjutamise vaev, kuigi peavalu valmistasid kontrabassid, et mis nendega teha”. Olen päris kindel, et tulemuseks on eesti muusika kõigi aegade tippteos keelpilliorkestrile. Üldpealkiri „Reminiscentia” aga eeldab ju järge „Sügismaastikele”, mis tekitab meeldiva ootusärevuse. Kui nüüd kavalehte tähelepanelikult silmitseda, siis selgub  tõsiasi, et kontserdi programm on XXI sajandist, välja arvatud Ney Rosauro Marimbakontsert, seegi lähiminevikust (1986). Tormise teosele järgnes Philip Glassi „Tirol Concerto” klaverile ja keelpillidele (2000), loodud Stuttgardi Kammerorkestri ja festivali „Klangspuren Schwaz” tellimusel. Glass jääb endale truuks ka selles kolmeosalises klaverikontserdis, mida nüüd siis kuulsime Kristjan Randalu ja TKO esituses. Glassi teose igiliikumine Klasi ei vajanud ning Randalu käivitas esitusaparaadi päris märkamatult. Metodisti kiriku akustika on keelpillidele hästi armulik, kuid klaverile mitte eriti. Kristjan Randalu suutis päris osavalt sulanduda keelpillide tämbrivalikutesse ja akustika ebasoosing tabas klaverit üliharva. Kohe pärast vaheaega jätkati samas koosseisus, nüüd juba Randalu enda neljaosalise teosega „Nach dem Anfang vom Ende” („Pärast lõpu algust”) aastast 2003, mil toimus ka esiettekanne Stuttgardi Kammerorkestriga.

Autori sõnul on tegemist klassikalise koosseisuga, kus solist tegutseb jazzist tulenevate põhimõtete järgi. See tähendab, et partituur sisaldab ainult orkestrit ning solisti jaoks on kirjas ainult üksikud pidepunktid ja soolopartii improviseerimiseks vajalik temaatiline materjal.  Muusikaline materjal on hästi vitamiinirikas ja vaimukas nagu osade pealkirjadki, samas piirdub valdavalt tagasihoidliku dünaamikaga, kuid on hästi lineaarselt jälgitav. Seetõttu mõjus vahva kontrastina ainuke teos möödunud sajandist, Ney Rosauro Marimbakontsert nr 1, mida on tituleeritud kõigi aegade populaarseimaks marimbakontserdiks üldse. Teos, mille menule pani 1990. aastal aluse Evelyn Glennie ja Londoni SO esitus, kõlas nüüd esmakordselt Eestis Viktor Sõtši ja TKO esituses Eri Klasi juhatusel. Brasiilia päritolu ja Miami ülikoolis kaitstud doktorikraad on pinnas, millelt helilooja on  kirja pannud mahuka ja hästi kuulatava teose, mis hämmastab marimba rikkaliku väljendusvahendite ja virtuositeedi tulevärgiga, aga ka kurbuse ja hüvastijätu meeleoludega. Sõtš on meeletu energia ja rütmipulsatsiooniga virtuoos, kellesarnaseid siinkandis harva kohtab, kui välja arvata Evelyn Glennie külaskäigud Eestisse. Kontserdi lõpetas aga veel üks tõeline pärl XXI sajandist – opus novum Kristjan Randalult teemale „Igalühel oma pill” klaverile, marimbale ja keelpillidele.

Ainult ühes ei ole ma kindel, kas teema väljahõikamine oli vajalik või mitte, sest ootamatu  avastamine oleks ehk veelgi efektsemalt mõjunud, kuigi nüüdki oli seade vapustavalt hea. See üdini mažoorne rahvaviis oli seatud ainult Schubertile omase meisterlikkusega, kui minoorne nostalgiameeleolu prevaleerib mažoorse temaatika üle. See pärl oli punkt TKO hooajale 2008/09.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming