Originaali koloniseerimine

KEIU VIRRO

Doktoriseminar „Sugu ja seksuaalsus (post)sovetlikus muusikas, kujutavas kunstis ja teatris“ („Gender and Sexualities in (post)Soviet/(post)Socialist Music, Theater and Visual Arts“) 19. ja 20. IV EMTAs. Korraldaja Hannaliisa Uusma.

Hiljuti pidas New Yorgi ülikooli lõpu­aktusel audoktorikraadi saanute nimel kõne muusik ja produtsent Pharrell Williams. Ta ütles, et praegu lõpetab esimene generatsioon, kus naisi koheldakse võrdsena (vaieldav), ja rõhutas potentsiaali, kui naistel on võrdsed võimalused (selle üle ei vaidleks). Ühtpidi on kerge kiusatus ilkuda, et kas läänemaailm on tõesti ikka veel sealmaal, et just meesterahvas peab ütlema, et naised on ka inimesed, aga loodan, et ehk on juba praegu olemas koht sugude ja seksuaalsuse komplekssemaks vaatlemiseks ka väljaspool akadeemilist maailma, koht, kus on võimalik arutleda LGBT- ja queer’i-teooriate üle, ilma et peaks alustama lühendi tähtede seletamisest. Vägagi tervitatav lisandus sellesse arutelusse oli seminar „Sugu ja seksuaalsus (post)sovetlikus muusikas, kujutavas kunstis ja teatris“. Pealkirjas sõnastatud fookuse kõrval jäi mind kummitama ka koopiate ja originaalide maailm muusikas.

Teemal „Kuidas kasutada teooriat? Queer’i-uuringud, kultuuriantropoloogia ja postsovetlik muusika“ rääkis Stephen Amico, karismaatiline etnomusikoloogiadoktor, kes rõhutas pidevalt, et ega tal millelegi lõplikku vastust ole: „Postmodernism – ma arvan, et oleme selle praeguseks seljataha jätnud, aga mul pole aimugi, kus me siis omadega oleme“. Ja seejärel: „Kui me kõik oleme erinevad, kuidas me võiksime ühineda ja jagu saada näiteks sellistest inimestest nagu Donald Trump?“ Amico arutles, kas queer’i-uuringud võimaldavad dialoogi või on see üks järjekordne koloniseerimise viis. Kui näiteks LGBT viitab terminina vähemuste loogikale, siis sõna queer pigem õõnestab binaarset lähenemist, mille korral iga identiteet vastandina konstrueeritakse. Või on sõna queer üleekspluateerimise näol tegemist akadeemilise brändimisega? Ja üleüldse, kas kipume intellektualiseerima nii palju, et unustame vahepeal ümberringi toimuvas päriselt osaleda?

Ukraina popbändi KAMON!!! liikmete identiteet on voolav: kord ütlevad nad, et on õed, siis jällegi, et ei ole. Mõned arvavad, et nad on armukesed. Alissa ja Ksjuša ise ütlevad, et ei ole. Kuvatõmmis

Näiteks helide maailmas. Muusika küsib välise ja sisemise, ajalisuse ja identiteedi kohta. Sõnum, mis jääb mõistusele kättesaamatuks, võib avaneda tunnetuse kaudu. Amico fookuses on vene popmuusika. Ta peatus pikemalt elektroonilist muusikat viljeleval Ukraina popbändil KAMON!!!, mis on tegutsenud kümme aastat, aga kes õigupoolest on selle liikmed Alissa ja Ksjuša, ei tea nagu keegi. Esinejate identiteet on voolav: kord ütlevad nad, et on õed, siis jällegi, et ei ole. Mõned arvavad, et nad on armukesed. Nad ise ütlevad, et ei ole. Nende vaadatuim video on „Brünett“ („Брюнетка“, vaadatud You Tube’is üle 1,3 miljoni korra), kus nad laulavad identiteedi muutumisest juuste värvist sõltuvalt. Vist, sest kui laulusõnadel peaks olema tähendus, need peaksid midagi tundma panema, siis, nagu ütleb Amico: „See ei ole KAMON!!!-i puhul absoluutselt nii! Nad mängivad lihtsalt riimidega, mis näivad üsna juhuslikud. Mida arvata loost, mille refrään ütleb, et maisihelbed on nii maitsvad?“

Naised ja popp kõlab kokku nii läänes kui endistel Nõukogude Liidu aladel. Aga kuidas on näiteks … pungiga, küsis Tromsø ülikooli vene keele ja kirjanduse doktor Yngvar Steinholt, kes on ühes kolleegidega põhjalikult uurinud vene pungiskeenet. Naiste koht seal on peaaegu olematu. Kui läänes tuli punk naistele teatava vabanemisvõimalusena, siis endise NLi aladel oli/on see meeste domineeritud subkultuur. Naissoost punkareid on vähe ja nemadki ei taha, et nende muusikat identifitseeritaks soo kaudu. Steinholt tõi esile, et näiteks meessoost punkaritele näikse punknaised olevat pigem ebaatraktiivsed ja kontsertidel suisa takistuseks – loogika siis see, et kuidas sa mõnuga mošid, kui habras näitsik ligiduses on.

Osa Steinholti ettekandest, mis pealkirjastatud „Tühjuse maalimine: psühhopatoloogia Janka Djagileva luules“, keskendus ometi just naisele vene punk-underground’is – täpsemalt ühele tema poeemile, kust annab üles lugeda peaaegu kõik depressiooni tunnused. Publikust küsiti: kas selle liigitamine psühhopatoloogiaks pole vägivaldne? Poeem, see on ju kirjaniku hääl, mitte kogum sümptomeid. Mulle see nii ei mõjunud: kui näiteks sama seminari raames avas Rebeka Põldsam ühe ajastu feministlike kunstnike ja nende teoste kaudu, siis miks ei võiks näha Djagileva poeemi võimalusena avada üks haigus – autori haiguse väljatoomine ei vähenda ju tema kunsti väärtust. Mõelda võiks muidugi ka hoopis teises liinis: kas kunstiväärtus ületab (ühe inimese) kannatused, mis võiksid ka olemata olla?

Vaid mõned aastad üle kahekümne elanud Djagileva oli muu hulgas seotud Jegor Letovi ja tolle poliitilise punkbändiga Graždanskaja Oborona. Ja ei, ma ei defineeri üht kunstnikku teise kaudu – Djagileva oli legend omaette –, küll aga tuli tema seos selle bändiga jutuks sama ürituse raames näidatud dokumentaalfilmis „Ma ei usu anarhiasse“ („Здорово и вечно“, režissöörid Natalja Tšumakova ja Anna Tsirlina), mille keskmes on eelmainitud bänd. Ehkki see film on Djagileva karakterist hoolimata suuremas osas näide peaaegu puuduvatest naishäältest, tõstatas see soolisuse küsimuse kõrval õigupoolest originaali ja koopia küsimuse. Kui mingisugused liikumised/muusikastiilid on alguse saanud läänest ja levinud edasi üle maailma, siis kui palju on sellises pungis, popis, hipide kultuuris (jätka nimekirja) originaalset? Ühes möödarääkimisi täis vaidluses põrkus näiteks isiklikult positiivselt kogetud nõukogude aja muusika sellega, et toona oli palju kopeerimist (mõelgem kas või sellele, kuidas Eurovisioni lauluvõistluse lugudest said Eestis hitid, originaalidest ei teatud aga suurt midagi), kehvasid pille/helitehnikat. Millal saab kaverist midagi enamat kui koopia?

Jäin sellele uuesti mõtlema mitu nädalat pärast seminari, kui lugesin intervjuud Patuse Poole lauljanna Sünne Valtriga, kes oli nördinud, et neid süldibändiks liigitatakse. „Süldibändid võtavad ette lääne ja vene lood, kuhu lihtsalt sobitatakse eestikeelsed sõnad. Me kirjutame palju lugusid ise, praeguseks on neid kümmekond ja tuleb veel,“ selgitab lauljanna LP ajakirjanikule. Bändi suurim hitt „Dolce Gabbana“ on eurovisiooniltki tuntud Ukraina koomiku/laulja Verka Serdutška loo kaver. Teiseks meenus kunagi matkal kohatud prantslane, kellega tuli jutuks Frank Sinatra kuulsaks lauldud „My Way“. Prantslane teadis küll ka Claude François’ laulu „Comme d’habitude“, mille sõnad on teised, ent viis sama. Prantslane oli veendunud, et François kopeeris Sinatrat (või siis Paul Ankat, kes on ingliskeelse versiooni taga). Oskan sellest järeldada vaid seda, et koopia on siinkohal koloniseerinud originaali.

Nii et originaalide, koopiate, teisikute ja teisendite maailm muusikas on kohati sama segane ja põnev kui „Twin Peaks“. Tolle uuele hooajale ongi välismeedias ette heidetud, et see meenutab teisi sarju – näiteks „Teadmata kadunud“ („Lost“). Aga kust sellised sarjad inspiratsiooni on saanud? Küllap ikka „Twin Peaksi“ 90ndatel jooksnud esimestest hooaegadest. Neid lõimesid võib harutama jäädagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming