Orgaanika ja anorgaanika muusikas

Greete Kõrvits

EMTA sügisfestival 27. – 29. IX Tallinnas Käisin Eesti muusika- ja teatriakadeemia selleaastasel sügisfestivalil tutvumas kompositsiooniosakonna tudengite loomingu ning John Cage’ile pühendatud kontserdiga. Lugejani tahan tuua üldmulje ja mõttekatked, mis kuuldust-nähtust tekkisid. Alustuseks üliõpilaste kontserdist. Kuulda võis noorte heliloojate akustilist ja elektroakustilist muusikat. Viimane tegi natuke ettevaatlikuks: kõige hullem trikk, mida võib teha, on lindistada elavat pilli, see elektroonika abil taasesitada ja siis seda teoseks nimetada. Õnneks oli kontserdil siiski kuulda sünteetika ja orgaanika kooseksisteerimist, võib-olla isegi mingit sümbioosi. Esile toon siinkohal kolm algajat heliloojat: Mingo Rajandi, Krõõt-Kärt Kaev ja Aleksandr Žedeljov. Mingo Rajandi teos „Ikaros” (esitasid Leila Röömel klaveril, Virgo Sillamaa kitarril, Einike Leppik klavessiinil, Andreas Lend tšellol ja Kaspar Kalluste löökpillidel) meenutas mulle väga Raimo Kangro helikeelt, selles kumas läbi samasugune vitaalsus ja humoorikus, mis Kangrogi muusikast tuttav, ehkki noor helilooja oli vahest pisut liiga suure osa oma teosest kirjutanud unisoonis, mis jättis kõrvad midagi huvitavamat soovima. Krõõt-Kärt Kaev oli oma „Retsitatiivis” panustanud pillivalikul originaalsusele: lavale toodi kontrabass (esitas Kristin Kuldkepp) – pill, millele kirjutatakse vähe ning millele kirjutamine seab ka mõningaid piiranguid ja väljakutseid. Lõppkokkuvõttes oli kontrabassiteos küll huvitav kuulata, ent ma pole kindel, kas sellele aitas omalt poolt kaasa ka suhteliselt haruldase soolopilli tänuväärne valik. Võimalik.

Aleksandr Žedeljov on aga oma helitöö „7 ööd” poolimprovisatoorse ettekandega (esitasid koos autoriga Holger Marjamaa klaveril, Mairo Marjamaa saksofonil, Boris Hrebtukov trummidel, Heiko Remmel kontrabassil, Hans-Jürgen Kruus klarnetil) leiutanud ehk täitsa uue muusikastiili, millele mina paneksin nimeks „dark lounge” või „depressiiv-lounge”. Lounge-muusika on loodud kuulajas meeleolu tekitama ja meeleolu kahtlemata tekkis – ja mitte selline kerge ja troopilise hõnguga nagu traditsioonilised lounge ja jazz. Mulle jäigi see teos kõige paremini meelde, aga kas ka õigetel põhjustel, ei oska öelda.

Üldkokkuvõttes võib noortele heliloojatele anda soovituse leida originaalsus iseendas, mitte selles, mis kõlab nii, justkui võiks tekitada efekti, ja seeläbi teistele inimestele mõjuda. Seda nii teostele pealkirja pannes kui mõistagi ka teose sisuga tegeldes. Siirus on loomingulises maailmas rohkem hinnas kui kogu muu tulevärk, millesse teost ära peita. Ning ehkki katsetamine pole mitte ainult loomulik vaid ka enesestmõistetav, lausa kohustuslik osa loomeinimese arengus – ilma selleta ei saa –, siis on tark leida mingi oma joon, mida arendada.

Festivalil kõlas ka Märt-Matis Lille uue teose „Imaginary Soundscapes. 24 prelüüdi vaikusele” esiettekanne. 11 instrumendile mõeldud helitöö esitasid Ansambel U: ja EMTA Uue Muusika Ansambel. Teos koosnes, nagu pealkirjastki näha, väikestest eelmängudest, mis siis tervikuks kokku oli seatud. Kuulates tekkis mõtteisse pilt mosaiigist, mille tükid aegamisi sobituvad ja peaksid lõpuks sulanduma pildiks. Mõistagi eraldab muusikateose osi alati vaikus, ent selle teose puhul oli osadevaheline vaikus rõhutatud ja saanud osaks teosest endast.

Niisiis, kas Lillel õnnestus pilt, mida enne mainisin, kokku panna? Jah, minul läks küll vaim rändama, ehkki tuleb tunnistada, et mõni prelüüd (mosaiigitükike) jäi ehk pisut liiga väikeseks ning lõppes kuidagi järsult õhku, tuues iga kord publiku pisut ootamatult maa peale tagasi. Kuigi tegemist ongi vaid eelmängudega, mis võivadki jääda õhku nagu küsimus ja milles oli ka oma võlu, ei jõudnud nii mõnigi ootamatul hetkel lõppenud prelüüd järgmises prelüüdis justkui oma lahenduseni, kuigi suurem osa teose osi haakus üksteisega loogiliselt, moodustades liikuva ja elava joone ka osadevahelistest pausidest hoolimata. Nii et kui enamik küsimusi leidis järgmise osaga vastuse, siis mõni jättis pisut segaduses kulmu kortsutama. Nagu ümmargune tükk neljakandilises mosaiigis … aga see on kõigest kuulaja ettekujutus.

Lille uudisteos kõlas festivali lõppkontserdil (kunstiline juht Taavi Kerikmäe), mis oli pühendatud John Cage’ile. Kontserti alustati helilooja peeglile maalitud portree ärapesemisega, ehk teosega „0’00””, mille puhul autor on nõudeks pannud „teostada distsiplineeritud tegevus maksimaalse helivõimendusega”. Kui käuksuv klaasipesu oli lõppenud, istus publik silmitsi puhta peegli ehk iseendaga, mis ehk ongi muusika ülim eesmärk – kohtuda loomingus endaga ja olla enda vastu läbinisti aus.

Visuaalset rõõmu, mis kasvas peaaegu lapselikuks elevuseks, pakkus teos „Puu laps” („Child of Tree”), kus instrumentideks samuti võimendid ja mitmesugused taimed. Taas kohtus orgaanika mehaanika, looduslik sünteetilisega. Kahjuks ei olnud mul võimalust teose esitajalt Vambola Krigulilt küsida, kuidas tema käed pärast kaktusel mängimist tundusid. Teoses „Amores” kasutati ühe löökpillirühmana ka kellegi riidast võetud puid – jällegi teistmoodi lähenemine, loodusliku algaine kasutamine musitseerimiseks.

Festivali lõppkontserdi märksõnaks oli minu meelest „audiovisuaalsus”. Iseenesest pole „Puu laps” ju muud kui lehtede krõbinad, mida võib praegusel ajal õues kõndides isegi kuulata (soovitangi kõigil lugejail seda teha!). Aga kui näha selle teostumist ja mittekonventsionaalsete objektide panemist olukorda, kus neist saavad instrumendid, siis on see midagi enamat kui ühele meelele loodud teos.

Nagu lugeja võib arvata, mõistsin festivali laiema kandva ideena naturaalse ja tehnilise, pealkirjas mainitud orgaanilise ja anorgaanilise kooslust. Tõsi, need mõisted on pigem tuttavad esimestest keemiatundidest, kuid sobivad ka siia, sest tähistavad küll erinevaid aineid, kuid paljut neist on võimalik vajadusel vaadelda nii ühe kui teisena. Nagu nüüdismuusika, kas pole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming