Õpetaja ja õpilane – mõlemad debütandid

Peter Pedak

9. mail sai RO Estonia „Maskiballi” etendusel näha kaht uut osatäitjat: naispeaosalist Ameliat laulis esmakordselt Nadia Kurem, paaž Oscarina debüteeris tema õpilane Pirjo Püvi. On huvitav märkida, et Oscar oli 1985.  aastal Kuremi esimene roll Estonias. Tollal oli lavastaja ja Gustav III osatäitja tema õpetaja Hendrik Krumm. Nüüd on ring täis: Kurem on jõudnud primadonna ossa ja paažina näeme tema õpilast. Nadia Kurem on viimastel aastatel jõudnud kindlasti oma ampluaasse. Kui 1990ndatel kasutati teda ka koloratuursoprani võimeid nõudvates osades, võis kuulajal tekkida liialt suur vastuolu ideaalse  laulja ja tegelikkuse vahel. Soprani rollides on Kurem omas elemendis.

Eelmise aasta rahvusvahelise muusikapäeva kontserdil jättis tema esitatud Manoni aaria Massenet’ samanimelisest ooperist sügavaima mulje, tõlgitsuselt ületas ta ka oma Euroopas karjääri tegevad kolleegid. Tema esitus on musikaalne ja ma usun, et tal on midagi kuulajale öelda, ka Ameliana „Maskiballis”. Kurem oli 9. mai etendusel ainus solist,  kelle laul tekitas kohati hingeliigutust. Vokaalsed kulminatsioonid kõlasid küll vahel liiga laialt ja seega mitte kõige esteetilisemalt, ent nende lahendused olid väga kaunilt vormitud. Paremat noore laulja debüütrolli kui Oscar annab otsida ja Pirjo Püvi sai sellega igati kenasti hakkama. Kuremi pedagoogitöö on pälvinud kiitust ja viinud ta muusikaakadeemia lauluosakonna juhataja  ametikohale. Nagu mitmel teisel tema õpilasel on ka Püvil sümpaatne rikkumata hääletämber.

Tema hääl kostis üle orkestri isegi Estonia saali põrandale, kus kuuldavus on halvem kui rõdudel. Kõrgemas registris võis veidi häirida lauljatari kitsas vibrato, mille kohta pedagoogid kasutavad zooloogilisi kujundeid nagu „kitseke” või „tuvi kudrutamine”. Püvi lavaline tegutsemine oli intensiivne, ent mitte ülepakutud. Kuna Arne Miku lavastus ei ole traditsiooniline ja Oscar ei kujuta endast poissi, vaid arvatavasti sekretärineiut, sobis Püvi tütarlapselik ja toimekas olek sellesse kontseptsiooni väga hästi. Edaspidiseks üks soovitus nii Püvi kui ka teised lauljad võiksid mõtestada ka oma vaikimist – küll on huvitav jälgida, kuidas näitleja laval mõtleb! Ka siis, kui ta seisab vaid lavanurgas ja konkreetset tegevust pole.  Selles on muidugi hädavajalik näitejuhi abi. Kahju, et viimasel ajal on paljude lavastuste ettevalmistamisest kõrvale jäetud Helgi Sallo. Nii nagu mõtestatud lavategevusest sai tema enda pika ja uhke karjääri kvaliteedimärk, on ta aidanud selles suunas liikuda ka oma noorematel kolleegidel. Sallo näitejuhikäest on viimastes Estonia lavastustes kõvasti vajaka. Kõrvalosatäitjatest pani end jälgima  Taavi Tampuu (Silvano), kelle häälematerjal ja musikaalsus tekitasid soovi kuulda teda Renato rollis. Uued osatäitjad värskendavad märgatavalt juba repertuaaris olevaid lavastusi. Nii võiks Oscaride nimistusse lisada Valentı¯na Ta¯luma ja anda võimaluse üles astuda Ameliana ka Pille Lillele, kelle vokaalne kvaliteet on olnud küll kõikuv, ent ometi vastab ta oma mõtestatud ja sugestiivse esinemisega praegu  tegutsevatest Eesti sopranitest enim näitleva laulja nõuetele. Ei taha nõustuda sellega, et draama koht on teatris ja muusika koht kontserdil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming